iseseisvana. Eesti taasiseseisvumisel oli rahvas väga õnnelik. Paljud olid unistanud sellest et nad saaksid panna Eesti lipu lehvima ning laulda Eesti hümni . Eesti rahvale ei meeldinud olla võõra võimu all, kuna nad ei saanud teha paljusid asju mida nad oleksid teha tahtnud.Tänasel päeval saame avalikkuse ees oma mõtteid ning arvamust vabalt välja öelda, nii et keegi meid selle eest ei karistaks.Me saame vabalt hümni laulda ja isamaalisust tunnistada, selle üle tasub uhke olla.Praegused noored inimesed võibolla ei suudagi aru saada kui tähtis see on kuna nad ei ole näinud neid aegu oma silmaga kui eesti veel Nsv või Saksa võimu all oli.Mina ise pole ka muidugi seda rasket aega näinud kuid arvan et see võis olla väga piinarikas ning raske aeg. Ma soovin et Eesti rahvas oleks edaspidi palju positiivsem ning oskaks väärtustada oma väärtusi.
Igal inimesel on olemas kaks isamaalisust: väike ja suur. Väike- on linn, tänav, maja, kus inimhing sündinud on. Suur- on riik, kelle kodanik see inimene on. Veel on olemas ühine isamaalisus ehk Maa. Kodumaad tuleb armastada ning kaitsta, kuna ainult patriotismi tunnega inimene saab olla oma rahva osa. Tänapäeval armsamaa kaitsmine on sama püha kohustus nagu palju aastaid tagasigi. Ainuke mis muutunud on, on see, et nüüd kodumaa vaenlased ei ole mingid intervendid ning agendid välismaalt vaid terroristid, narkomaafiad ja amoraalne poliitika. Demokraatlikus ühiskonnas on nendega võidelda raske, kuid see on võimalik. Rahva ühisel isamaal ehk meie planeedil- on ka veel õudsem vaenlane. Kui minna natuke ajalukku, ligikaudu XX. sajandisse siis tuleb välja, et viimased mitukümmend aastad kõik millega inimesed tegelesid oli looduslikukeskonna saastamine, osoonikihi hävitamine, kogudes tuhandeid tonne tuumajääke ning miljoneid ...
Julius armastas lugeda, eriti huvitasid teda lood sõjast, partisanidest, seiklustest. Ei ole kindel, et Julius Kuperjanov tahtis lapsena saada sõjameheks, kuid huvi vastava temaatika vastu ja vajalikud isikuomadused olid tal olemas. Julius oli teoinimene, julge ja kiire taibuga, samas ka suur unistaja, looduse- ja muusikaarmastaja.1910. aasta sügisel astus Julius Kuperjanov Tartu õpetajate seminari. Vaatamata tugevale venestussurvele, suutis Kuperjanov hoida üleval isamaalisust ja asutas põrandaaluse ajakirja ,, Meie ka elame". Tol ajal olid valitsus ja seadused vähemusrahvuste suhtes vaenulikud ja seepärast on arusaadav kui noor , tulihingeline isamaalane kinnitas, et tema ja ta kaasõpilased ,,vihkavad valitsust ja põlgavad seadust". 1914 sügisest sai Julius Kuperjanov Kambja kihelkonnakooli õpetaja. Ta oli õpilaste hulgas populaarne, käis koos nendega sportimas ja veetis vaba aega. Kutsetöö kõrval armastas Kuperjanov palju lugeda,
üritusi, seminare ja veedan ka lihtsalt aega. Olen ka Eesti Õpilasesinduste Liidu õpilasõiguste töörühma juht. Lisaks koolielule kuulub minu igapäevaellu ratsasport, tegelen ratsasutamisega juba viiendat aastat ja hobustel on väga tähtis roll minu elus. Peale loomade on minu suureks kireks ka tantsimine ja teatrikunst. Olen osalenud ka paljudel etluskonkurssidel ja luulevõistlustel. Lisaks kuulun ka Kaitseliidu eriorganisatsiooni Kodutütred, mis on aidanud minus kasvatada isamaalisust ja arendada minu teadmisi erinevates militaarvaldkondi puudutavates küsimustes. Tahan minna aastaks vahetusõpilaseks uute ning vajalike kogemuste ja tutvuste saamiseks, teise riigi ja rahvuse kultuuri ning traditsioonidega tutvumiseks. Samuti tahan selle aasta jooksul ära õppida rootsi keele ja arendada enda inglise keele taset võimalikult palju. Toetajat vajan ma just sellel põhjusel, et vahetusaasta maksumus on 6070 eurot ja kahjuks oma vahenditega kogu summat ma tasutud ei saa
Tähtsad on vaba turu majandustja avatud turg ning vajaduspõhised toetused. Riigi ülesanne on motiveerida inimesi rohkem töötama, et nad tagaksid iseenda heaolu. Riik pakub sotsiaalturvat ainult vaestele ja pensioni eas olevatele inimestele. Seda vaadet on kritiseeritud, kuna tekivad suured käärid inimeste sotsiaalturva vahel, sest inimesed ei ole sünnipäraselt samade võimetega. IRL-is on teatud konservatiivsust ja isamaalisust, kuna kaks erakonda ühinesid. Konservatiivid kaitsevad rahvuskapitali. IRL toeatab vaba turu majandust, avatud turgu. Sotsiaalse turvalisuse tagab kogukond, kollektiiv või sugukond. Heaolu tagab endale ja oma pereliikmetele eelkõige töötav inimene. IRL soovib, et Eestis kasvaks jõukus. Väga sarnane vaade Reformierakonnaga, mistõttu olid nad pikalt valitsuse koalitsioonis. Keskerakond peaks olema tsentriline, kuid on vasakpoolne erakond. Keskerakond on
Vene tsaar ning kommunism, kelle kõigi eesmärgiks oli eesti keele ja kultuuri hävitamine. Kuid visad eestlased muutsid selle nende jaoks aga ülimalt keeruliseks. Eesti keel ja eestlaseks olemine on meile lihtsalt alati nii oluline olnud, et Johann Voldemar Jannseni eestvõtmisel korraldatigi esimene laulupidu ning hakkas peale ulatuslikum eesti keele õppimise protsess. Inimesed õppisid läbi laulude ning said sellest juurde hulga isamaalisust. See andis eestlastele juurde just seda vajalikku ühtekuuluvustunnet, et tänu oma ühisele kultuurile ja keelele oleme me üks ühine rahvus, keda mitte keegi maailmakaardilt kustutada ei saa. Kuid ühes kindlas keeles kinni olemine ei pruugi aga samuti positiivne olla. Paratamatult hakkab ta meid sellisel juhul muust maailmast eraldama. Arvan, et just see on toimumas ka eestlastega. On ju teada, et Eestis elab palju muulasi, eesotsas just venelasi. Ning me teame ka
igaüks võib leida midagi oma maitsele. Rahva jaoks on see üks odavaimaid meelelahutuse ning eneseharimise viise. Ometi võivad sel meediumil olla ka omad varjuküljed. Ajakirjandust ei ole just kuigi raske enda tahtele allutada. Kõik valitsused, olgu need keskaegsed või tänapäevased, totalitaarsed, autoritaarsed või demokraatlikud, on kasutanud selle võimu muuta ja suunata rahva meelsust. Eesti vaikiva ajastu võimuorganid nõudsid isamaalisust ning valitsuse positiivses valguses näitamist. Nõukogude kord lubas meediasse võimalikult vähe infot välismaa kohta ning lõi illusiooni kommunismi perfektsusest. Isegi praegune "vaba" ühiskond ei salli täielikku infovabadust ja kriitikat. Nii üks või teine ajaleht on tegelikult mõne partei häälekandja ja vähegi haritud lugeja peaks selle läbi nägema. Täielikult erapooletuid allikaid on aga raske leida, sest tänapäeval dikteerib reeglid reklaam
teenivad riigiettevõtete juhtfiguurid kosmilise tasusi võrreldes naisterahvaga, kes suundub hommikul Maksimarketisse 10 tunnisele tööpäevale, seda 300 eest kuus. Lasteraha suurus on Eestis 20. Käies talvel Itaalias, maksis pitsa ja 2 liitrine coca pudel sama palju! Kas lastetoestus peaks tõstma? Mis on meil ja riigil viga? Kas aitavad Rahvakogud? Või tuleb ühineda Soome või Venemaaga? Minu tuleviku Eesti näeb välja hoolivam ja austavam. Kõik hoiaksid üksteist ja näitaksid üles isamaalisust. Eesti on hea koht elamiseks, ärme riku seda ära !
Mõnes linnas on see suurem, mõnes jällegi väiksem. Tallinnas pole skulptuure väga palju ja linnapildist tuleb neid terava silmaga otsida. Keerulise ajalooga Eestis on üldine arhitektuur ja linnade tervikpilt väga mitmekesine. Mõjutusi on vene, saksa, rootsi ja ka mitme teise kultuuri poolt. Sõdaderohke ja rahutu minevikuga Eestis on väga populaared mälestusmärgid sõduritele, väejuhtidele, riigijuhtidele ja võõrvõimude esidajatele. Siiski on eestalsed suutnud hoida oma isamaalisust ja püstitanud skulptuure just eestlastele omastel teemadel. Väga palju kohtab näiteks Kalevipoega, Lindat ja teisi meile kirjandusest tuntud tegelasi. Tallinnas pole palju skulptuure mis kohe silma paistaksid. Enamik neist on paigutatud parkidesse ja ehitiste kaunistamisel skulptuuride kasutamine levinud ei ole. Tõesti, vanalinnas on mitu tuntud skulptuuri ja reljeefi majade küljes, kuid väljaspool vanalinna nendetaolisi näha ei ole. Skulptuurid on üldiselt tuntud isikutest
14. slaid - Nõukogude okupatsioon Teine maailmasõda tõi kaasa võõraste riikide vallutuse ja pikemaks ajaks kadus reaalselt Eesti riigi iseseisvus. 15. slaid Eesti taasiseseisvumine Tartu rahulepingu kehtivusest lähtus omariikluse taastamise käigus rahva esinduskoguna tegutsenud Ülemnõukogu, kinnitades 1991. aasta 20. augustil Eesti riiklikku iseseisvust. 16. slaid EV 93 sünnipäev Praegusel õnnelikul ajal ei käi meil Vabadussõda, kus saaksime ka meie oma isamaalisust näidata. Ometi on tänapäeva globaliseeruvas maailmas oma võitlus võidelda ka meil. See on võitlus meie keele, kultuuri ja kogu rahvusliku eripära eest. Homsel pidupäeval võiksime mõtiskleda selle üle, mida saab igaüks teha meie vaba ja iseseisva riigi, kõigi tema väärtuste ja saavutuste püsimajäämiseks ja edasi arendamiseks. Et kõik pirrud lööks veel heledamalt lõkendama...
sellele poolele presidendi kõnes sõnumit ju polnud. Kui 80% Eesti inimestest on säästudeta, siis vaesus on probleemiks, süvenevaks probleemiks. Sel juhul ei aita korrutamine edusammudest NATO, EL, euro see kõik on juba olnud, praegu on vaja aga astuda praktilisi samme. Otsustusmehhanismi kaasajastamata, demokraatlikuks muutmata, jäävadki eestlaste rõõmud piirduma Euroopa Liidu eelarvest suurema tüki haukamisega ja muu sarnasega. Isamaalisust, riigi hoidmist ja rahvuse säilimise vaimsust annaks ja kannaks edasi vaid meie haritlaskond - õpetajad. Aga ka õpetajad ei suuda oma murede kõrvalt enam lippu kõrgel hoida, sest orjapalk ja elamise koorem on hakanud üle jõu käima. Pole lootustki, et jätame Eesti riigina järeltulevatele põlvedele. Mis veelgi kurvem hävingule määrame ka keele ja kultuuri, mida esivanemad sajandeid arendasid ja hoidsid.
,,klassikaks’’, kuhu kuuluvad kirjandusmaastikul mõjukate inimeste või suurte lugejaskondade poolt kvaliteetseks ja oluliseks peetud autorid ning teosed, seega moodustavad need ka mõlema grupi ,,keskmise’’. Samas võiks kaanonit võtta pigem vaadeldava ajastu normisüsteemi toodanguna – nii temaatiliselt kui ka vormiliselt ja keeleliselt. Eesti luulekaanon on temaatiliselt väärtustanud nukrat eestimeelsust ja isamaalisust, vormiliselt mõõdukat originaalsust ja keeleliselt puhtust ning ilu. Tegelikult võib väita, et 20. sajandi algus muutis eesti luulekaanonit kaasaegsemaks tänu noorsoorühmitustele, nagu näiteks Siuru ja Tarapita, kuhu kuulus ka näiteks Marie Under, kellele Alver analüüsitava luuletuse on pühendanud. Alver kuulus ka ise kirjandusrühmitusse Arbujad, kus taodeldi rahvusromantismi asemel luules kõrgemat vaimsust ja pingestatumat emotsionaalsust
suhtes. Väärtused, sh emakeel, eesti kultuur, Eestimaa tervikuna saavad õpilaste jaoks väärtusteks alles siis, kui ta neid ise oluliseks peab. Õpetaja oskusest, tahtest, soovist sõltub, kuivõrd laps väärtused omaks võtab. Isamaalises kasvatuses saame eristada nii kognitiivset kui emotsionaalset aspekti. Oma rahva ja maa väärtustamiseks peab noor saama teadmisi rahva ajaloost, kultuurist ja keelest, kuid isamaalisust ei saa pelgalt kujundada teadmiste andmisega kodumaast. Oluline on, et laps näeks Eestimaad, et klassivälises tegevuses oleks väärtustatud kodu, maa ja rahvas. Tegutsemise kaudu kujuneb veendumus, et eestlane olla ongi uhke ja hea. Seega ei saa me rahvuslikku identiteeditunnet kujundada ainuüksi sõnadega, vaid tegudega, millest laps rõõmu tunneb. Rahvusliku identiteeditunde kujundamiseks õpilastes on ääretult oluline, et õpetajad
kass" ei ole kindlasti päris kommunistlik teos, vaid balansseerib lubatu ja lubamatu vahel. Kohati isegi tundub, nagu kritiseeritaks seal kommunismi ning Moskva liiga idealistlikku poliitikat. On näha, et kuldsed kuuekümnendad on Unti tugevasti mõjutanud ja juba keskkooliõpilasena kahtleb ta tolleaegses ideoloogias. ,,Kollane kass" kujutab endast arutelu demokraatliku ja sotsialistliku reziimi vahel. Kirjanikku on kasvatatud suhteliselt kommunistlikus vaimus ja temasse ei ole süstitud isamaalisust. Näiteks kui ta läks kodust ära linna kooli, hoiatas isegi ta isa teda Vene võimule vastu astumast. Tuleb välja, et noor Unt oli päris umbusklik. Täiskasvanuna kirjutas ta isegi alla ,,Neljakümne kirjale". ,,,,Ole tasa," sosistas Aarne. Aga Ivol oli siiski õigus. Võib hulluks minna, kui päevad, nädalad ja kuud on aina vaikne, rahulik ja kultuurne, kui puuduvad mured ja ajalehti loetakse valjusti ette. On siis kommunism selline?"
totaliataarses riigis ei olnud võimalik jätkata teatriga nii nagu varem. Kuna Nõukogude ideloogia seisnes selles, et kõik on võrdsed, kaotas sellega teater. Kultuur ja kunst on kindlasti teatud määral sõltuvuses riigist ja selle valitsusest. Üks küsimus, mis tekib seoses riigipoolse sekkumisega kunsti on see, millist eesmärki ta endas kätkeb. Väikese riigi nagu Eesti puhul on ilmselgelt oluline läbi kunsti enda identiteeti määrata ning suurendada rahva ühtekuuluvust ning isamaalisust. Ainuüksi seetõttu võiks pidada riiklikku toetust teatrile väga oluliseks mõlemale poolele. Kui aga Eesti okupeeriti, kaotas teater ka sellega ühe enda tugipunkti riik vajab teatrit teatud väärtuste loojana ning osana ühiskonnast ning teatri olemus muutus olles veelgi rohkem sõltuvuses valitsusest ning teenides ka sellega Nõukogude propagandamasinat. Seetõttu on ka mõistetav, miks tuli paratamatusega leppida. Riiklikud tellimustööd ja
Kodusõda lõhestas ja jättis aastakümneteks sügavad haavad Soome ühiskonda. Soome sisepoliitika 1918. a peale kodusõda Kodanlike parteide osaline ümberkujundamine 1918 riigikorraküsimuse tõttu (kuningriik/vabariik?). Vana- (ja osaliselt noorsoomlaste) baasil konservatiivne Rahvuslik 60 Koonderakond (KOK), mis pooldas tugevat valitsejavõimu ehk monarhia kehtestamist ja Saksa- orientatsiooni (kuningas Saksamaalt) ja Valge-Soome isamaalisust. Noorsoomlaste baasil liberaalne Progressiivne partei, kes koos Maaliidu ja SDP´ga pooldas vabariiki ja rahvuslikku leppimist. Saksa kaotus kinnitas vabariiklaste võidu. Soome jäänud SDP liikmed jätkasid tegevust esindusdemokraatia vaimus: juht Väinö Tanner. Soome sisepoliitika 1920.ndatel aastatel Uus põhiseadus kompromiss (1919, kehtis kuni 2000): Soome presidentaalne demokraatlik vabariik, võimude lahusus (täitevvõim: president ja valitsus, seadusandlik võim: eduskunta,
isegi tundub, nagu kritiseeritaks seal kommunismi ning Moskva liiga idealistlikku poliitikat. On näha, et kuldsed kuuekümnendad on Unti tugevasti mõjutanud ja juba keskkooliõpilasena kahtleb ta tolleaegses ideoloogias. ,,Kollane kass" kujutab endast arutelu demokraatliku ja sotsialistliku reziimi vahel. Kirjanikku on kasvatatud suhteliselt kommunistlikus vaimus ja temasse ei ole süstitud isamaalisust. Näiteks kui ta läks kodust ära linna kooli, hoiatas isegi ta isa teda Vene võimule vastu astumast. Tuleb välja, et noor Unt oli päris umbusklik. Täiskasvanuna kirjutas ta isegi alla ,,Neljakümne kirjale". ,,,,Ole tasa," sosistas Aarne. Aga Ivol oli siiski õigus. Võib hulluks minna, kui päevad, nädalad ja kuud on aina vaikne, rahulik ja kultuurne, kui puuduvad mured ja ajalehti loetakse valjusti ette. On siis kommunism selline?"
annaabi.ee 
