Mõistusliku hingejao ülesanne on muidugi eelkõige teadmiste omandamine. Teadmine ranges tähenduses on teadmine sellest, mis tõeliselt on. Tõeline olemine on Platoni ontoloogia järgi aga ühtlasi täiuslik olemine, mis hüvesuse idee poolt valitsetuna on viimasega samalaadiline. Seetõttu on teadmine voorus – tegevust motiveeriv arusaamine sellest, mis peab hüvelisena kehtima. Platon on oma õpetajalt Sokrateselt pärinud tema eetilise põhipositsiooni – eetilise intellektualismi. Püüdlust saavutada teadmine selle kohta, mis tõeliselt on, nimetavad Sokrates ja Platon filosoofiaks; niisuguse teadmise enda omamist aga tarkuseks, sophia`ks. Filosoofia mõistest rääkides laseb Platon asja küll nii paista, nagu polekski tarkus inimesele täielikult kättesaadav loomutäius ning surelikel tuleb rahulduda vaid tarkuse püüdlemisega, filosoofiaga. Oma eetika- ja poliitika-alastes arutlustes käsitleb ta aga tarkust ja hüve-teadmist inimesele saavutatavate asjadena
seadustega, mis seda tegevust sisuliselt piiritleksid vi vimu kuritarvitusi keelaks. Selline ksitlus tstatab muidugi korruptsiooni ksimuse: kui valitsejate tegevus ei ole seadustega piiritletud, mis takistab siis neid oma vimu kasutamast iseenda huvides hiskonna huvide arvelt. Poliitiline kogemus petab, et igasugune vim korrumpeerub, ent absoluutne vim korrumpeerub absoluutselt. Platoni jrgi ei saa siin aga korruptsiooni tekkida. Seda videt tehes toetub Platon Sokrateselt pritud eetilise intellektualismi veendumusele: keegi ei toimi teadlikuna voorusetult kui niisugune toimimine aset leiab, siis ainult teadmatusest. Tnu eelpool kirjeldatud kasvatusssteemile on igluse idee kohaselt kujundatud riigi valitsejad just sellise teadmise valdajad, mistttu olekski mttetu neile veel mingit laadi ettekirjutusi teha. Sest lisaks eksimatusele olemise ja olemapidamise asjus ktkeb Platoni teadmis- eetika endas ka teadmise ja tegevuse paratamatu seose eeldust, mis vlistab
kaalutleda ja langetada õige valik. Tark on elada nii, et inimene seda võimet ei kaotaks. See on stoikute hinnangul inimese võimuses. Tungidel ei ole loomulikku kalduvust kasvada üle afektiks. Afekteeritus pärineb eranditult mõistuse väärtarvitusest, tunnetuslikust eksimusest, ebaõigest “nõustumisest”. Selle kinnituseks viitavad nad asjaolule, et loomad, mõistusetud olendid, ei oma afekte. Niisiis võib nentida, et stoikud jätkavad Sokratese eetilise intellektualismi traditsiooni antiikeetikas. Hellenismiaja eetikatele on iseloomulik, et nad päädivad kirjeldusega sellest, kuidas näeb antud õpetuse seisukohalt välja tark inimene, st eetiline ideaal. Stoikute kirjelduse järgi on tark selline inimene, kes ka juhul, kui kõik maailma õnnetused talle kaele langeksid (täpsemalt öeldes, kui talle langeks osaks midagi sellist, mida tavaliste arusaamade kohaselt peetakse õnnetuseks), on suuteline mitte kaotama enesevalitsemist ning jääma häirimatuks
Tunnetuse ja tõe võimalikkuse tingimus on midagi muud ja enamat kui tunnetus ja tõde. Tunnetus ja tõde on küll hüve vormid, kuid mitte hüve ise. Küll on aga hüvelisuse idee kui tunnetuse võimalikkuse tingimus ühtlasi ka tunnetuse ja tõe hüvelisuse tingimus. See aga põhjendab eetilist teesi, mille Platon Sokrateselt üle võtab, nimelt et teadmine on voorus. Niisiis on õpetus hüvelisuse ideest kui teadmise võimalikkuse tingimusest ühtlasi ka eetilise intellektualismi õigustus. Platon ei seleta lähemalt, kuidas niisugune võimaldamine teostub, kuid filosoofiliselt oluline on tema osutus, et teadmine toetub alati teadmist võimaldavatele tingimustele ja et filosoofia ülesandeks on nende tingimuste esiletoomine ja kriitiline kontrollimine. Küsimusasetus teadmiselt teadmise “võimalikkuse tingimustele” on filosoofias tuntud transtsendentaalse küsimuseasetuse nime all. See nimetus pärineb Immanuel Kantilt, kelle filosoofia lähtubki just
“Valetamine väärib hukkamõistu” – on võimalik omistada omadust olla tõene või väär, pole sugugi kõik veendunud. Positsiooni, mille kohaselt kõlbelisi otsustusi on võimalik käsitada tõeste või vääratena epistemoloogilises mõttes, nimetatakse tänapäeva eetikas moraalseks realismiks (või ka moraalseks naturalismiks). Kaasajal on seda positsiooni valdavalt peetud ekslikuks. Sokratese paistab aga pidavat moraalse realismi eeldust enesestmõistetavaks. 2. Sokratese eetilise intellektualismi keskne tees seisneb aga selles, et need, kes valdavad kõlbelisi tõdesi, ka toimivad paratamatult kõlbeliselt õigesti. Kõlbeliselt ekslik käitumine tuleneb üksnes ja eranditult eksiarvamusest selle kohta, mis on ja mis peab olema. Seega pidi Sokrates eeldama, et isik, kes on sooritanud kõlbeliselt eksliku teo X, oleks jätnud selle teo tegemata, kui ta oleks omanud tõest teadmist selle kohta, et X on kõlbeliselt ekslik.
otseselt ja kaudsemalt on formuleeritud, ei taha sellele vastu vaielda, kuid mainigem siiski ajakirja sellist püsirubriiki nagu Juhatused sisemises majatalituses. See lisandub teise aastakäigu 2. numbris, võimalik, et osaliselt ka kirjasaatjate ettepanekul. Selles jagatakse mitmekesist ja detailset nõu toiduvalmistamise, kaasaegse rõivamoe, külmetavate jalgade, seebi keetmise jm kodumajapidamise alal ... ehkki võib sedagi rubriiki uurides tuvastada suburgilikku intellektualismi ja ajakohast uuenduslikkust, rääkimata põhisuunitletust naise vabastamisele? Ei taha meie ka riiete poolest suuremate haritud rahwaste seltskonda isiwääriliseks jääda, mis meid muidu üleüldisest maailma ühendusest lahutaks, siis piame ka nende poolest aja pärimistele järele andma, ei wõi ka meie ennastüleüldise riiete moodude kandmisest täitsa vabastada. Ei muuda ka õnneks need kleidid, pealt need mida isikujutud ilusawärvilistest
praktikasse – leida viise, kuidas lõimida teaduslikke teadmisi igapäeva praktikasse. see, mis on väär, tuleb kõrvaldada (Perice). James leidis, et hind on liiga suur – inimelust ei jääks nii midagi alles. Ei maksa teadust hüljata või demoniseerida. Tuleb panna teadus uuesti inimelu praktikasse – see on filosoofia ülesanne uuel ajal! Tema arust kaasaegne filosoofia ei ole selle ülesande kõrgusel. Kaasaegne filosoofia tema arust oli intellektualism. Intellektualismi kaks vormi on ratsionalism ja empirism. Ratsionalism kui traditsiooniline metafüüsika; empirismi all positivismi. Intellektualismil on vastandsuund radikaalne empirism (tema suund). Selle meetodiks on pragmatism. James ütleb, et need on vastandid küll (ratsionalism ja empirism), aga neil on ka ühisosa. Ühisosa on see, missugune ülesanne on filosoofial. See vastandus peaks väljenduma ka VI loengus, kus käsitletakse tõe probleemi. Teksti osa:
ettekirjutusi. Selline käsitlus tõstatab muidugi korruptsiooni küsimuse: kui valitsejate tegevus ei ole seadustega piiritletud, mis takistab siis neid oma võimu kasutamast iseenda huvides ühiskonna huvide arvelt. Poliitiline kogemus õpetab, et igasugune võim korrumpeerub, ent absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt. Platoni järgi ei saanud siin aga korruptsiooni tekkida. Seda väidet tehes toetus Platon Sokrateselt päritud eetilise intellektualismi veendumusele: keegi ei toimi teadlikuna voorusetult – kui niisugune toimimine aset leiab, siis ainult teadmatusest. Platon käsitles mõistustunnetust, mis anamnesis`e-võimelisi inimesi iseloomustab, eksimis- võimetuna. Tänu eespool kirjeldatud kasvatussüsteemile pidid õigluse idee kohaselt kujundatud riigi valitsejad olema just sellise teadmise valdajad, mistõttu olekski olnud mõttetu neile veel mingit laadi ettekirjutusi teha. Sest lisaks eksimatusele
Nimetage nad ja tooge välja nende positsioonide erinevused. 9 Religioosne eetika kohaselt tuleb õnn usust lootusest ja armastusest. Paljude religioossete filosoofide arvates ei ole õnne saavutamine religioonis ainult inimese teha vaid selleks on vaja jumala ja inimese koostööd. Romantistliku filosoofia kohaselt läheb vaja õnne saavutamiseks iseenda sees peituvat sisemist loomingulist jõudu, mis teeb inimese õnnelikuks. intellektualismi kohaselt saab õnnelikuks inimene kes arendab oma mõistust. Kui inimesel on olemas palju raha, millega ta ei osak midagi kasulikku teha, siis ei saavuta ta selle abiga ka õnne. Lahenduse annab mõistuse arendamine, mis annab inimesele võime rahaga midagi teha. 8. Selgitage eetilise sentimentalismi filosoofilist positsioone. Sentimentalistliku eetika kohaselt tuleb õnn sisemiste tunnete realiseerimisel. Kui kuskil
Vähem õppida, rohkem loota, uskuda, armastada. 3. Romantismi eetika geenius minu seest suunab mind tegema asju, milleks ma olen loodud. Ma pean endas üles leidma jumaliku hääle ja sellele häälele alluma ning vastavalt sellele käituma. ,,Ma ei saanud ise ka aru, mis ma tegin, ma kirjutasin selle meeltesegaduses" 4. voluntarismi eetika tänu oma tahte teoks tegemisele võin ma õnnelikuks saada. Peab olema tahe tahta! Peab olema tahtejõud. 5. Intellektualismi eetika mõistuse abil saab õnnelikuks. Platon: esimene eeldus on see, et kõik inimesed tahavad olla õnnelikud. Selleks, et olla õnnelik, on vaja raha, tervist, atraktiivset välimust, olla sündinud suursugusest soost, õnne, vedamist, au, tasakaalukust. Oluline on aga see, et nende asjade omamine mind õnnelikuks ei tee. Ma pean teadma, mida nende asjadega peale hakata. N: kui ma ei tea, mida rahaga peale hakata, siis ei saa ma sellest ka õnnelikuks. Mul peab
annaabi.ee 
