Aasta Calgary olümpiamängudel individuaalse pronksmedali kahevõistluses, sõites 15km. 1980.-90. aastatel tuli mitmel korral ka nii individuaal- kui meeskonnaarvestuses Eesti meistriks. Allar Levandi õppis Tallinna 44. keskkoolis (nüüd Tallinna Mustamäe Gümnaasium). Ta kandis Eesti lippu nii 1994. aasta Lillehammeri ja 2002. aasta Salt Lake City tali-OM-i avatseremoonial. Ta valiti Eesti parimaks sportlaseks aastal 1988 ja Eesti parima võistkonna liikmeks aastal 1994. Töötas Dünamo instruktorina, Lillehammeri SK-s ja Eesti kahevõistluskoondise peatreenerina. Allar Levandi kuulub Eesti Tennise Liitu ja aastal 2001 sai ta Eesti Punase Risti III astme teenetemärgi. Levandi isa Anti on kuulunud aerutamises ja sõudmises Eesti koondisesse ja tegutsenud suusatreenerina ning ema Agnes kuulus omal ajal Eesti paremikku murdmaasuusatamises. Allar Levandi on abielus Anna Levandiga, kes on samuti sporditaustaga ning neil on kolm poega. Allikad: http://www.esbl.ee/biograafia/Allar_Levandi
RAUD, Eno (15.11 1928 --9. VII 1996) lastekirjanik ja prosaist RAUD, Eno (15. II 1928 -- 9. VII 1996), lastekirjanik ja prosaist. Sünd. Tartus kirjanik Mart R. ja pedagoog Lea R. (hiljem Nurkse) pojana, õppis Tartu 6. ja Tallinna 10. gümn-s, seejärel Tallinna Õp. Sem-s ning 1947--52 TRÜ aj.- keeleteadusk-s eesti filoloogiat. Töötas Tallinnas Riiki. Raamatukogus instruktorina, Eesti Riiki. Kirjastuses toimetajana, seejärel kutseline kirjanik Tallinnas. Abielus Aino Pervikuga, Rein Raua isa. KL-i liige 1963, ENSV teen. kirjanik 1978. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule. -- R. esimene lasteraamat ilmus Moskvas 1954 (" ", eesti k. "Nii või naa" 1957). R-lt on ilmunud ligi poolsada lasteraamatut mitmes zanris ja igale eale. Keskmisele koolieale on adresseeritud põnevus- ja huumoriküllased jutud "Roostevaba mõõk" (1957),
• Berliinis (1926), • Austrias (1927), • Šveitsis (1927, 1928), • Londonis (1929). TEENISTUS Töötas aastail 1903– KÄIK 1911 õpetajana Lätis Limbaži, Valmiera ja Riia linnakoolides ning Valmiera tütarlastegümnaasiu mis. TEENISTUS 1919. aastast asus tööle KÄIK Pihkva kubermangu haridusosakonna instruktorina õpetajate ettevalmistuse ja täiendkoolituse alal, olles samal ajal lektoriks Pihkva Rahvahariduse Instituudis. TEENISTUS • Töötas Võru Õpetajate Seminari direktorina aastail KÄIK 1921–1930. • Tema juhtimise all kujunes seminarist uuendusmeelsemaid õppeasutusi Eestis, kus rakendati ja propageeriti
1930. aastal Londonisse. Seal asus ta kaheks aastaks tööle jõukas inglise peres lastekasvataja - koduabilisena. Tulles tagasi Eestisse, töötas Eva Lootsar aasta müüjana raamatukaupluses, seejärel asus tööle H. Kubu Tütarlaste Eragümnaasiumi juures asuvas eralasteaias juhataja- kasvatajana. Aastail 1935-1936 juhatas ta oma eramänguringi. 1940-1944 töötas Eva Lootsar Tallinna Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis lasteaednik-instruktorina, hiljem aga selle õigusjärgses õppeasutuses õpetajana 1950-1952 õppis ta Herzeni nim. Leningradi Pedagoogilises Instituudis. 1952-1981 asus Eva Lootsar tööle Vabariiklikus Õpetajate Täiendusinstituudis, esialgu metoodikuna, 1966. aastast koolieelse kasvatuse kabineti juhatajana. 1966. aastal omistati Eva Lootsarile teenelise õpetaja aunimetus. Ta oli ka Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud. Eva Lootsar suri aastal 1987.
Referaat Lektor: T. Liiv NARVA 2008 Eno Raud on tuntud lastekirjanik. Ta on sündinud 1928 aastal 15. veebruaril Tartus. Õppis Tartu 6. ja Tallinna 10. gümnaasiumis, seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris ning 1947--52 TRÜ aj.-keeleteadusk-s eesti filoloogiat. Töötas Tallinnas Riiklikus Raamatukogus instruktorina, Eesti Riikliku Kirjastuses toimetajana, seejärel kutseline kirjanik Tallinnas. Abielus Aino Pervikuga, Rein Raua isa. KL-i liige 1963, ENSV teen. kirjanik 1978. Eeskätt on ta teenekas ja õigustatult tunnustatud lasteautor. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule. Eno Raud on üks meie laste lemmikkirjanikke, kelle sule all on valminud umbes 50 lasteraamatut, nuku-ja lastenäidendeid ning multifilmide käsikirju. Eno Raud on
Ajateenistuse ajal oli ta väeosa komsomolikomitee ja parteibüroo liige. Aastal 1983 valiti ta Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal. Samuti oli ta instituudi rahvakontrolligrupi esimehe asetäitja. Aastal 1984 oli ta EÜE Veszprémi rühma komandör. Aastast 1985 oli ta palgaline parteifunktsionäär. Ta asus tööle EKP Tartu Rajoonikomitee tööstus- ja transpordiosakonna instruktorina. Samuti oli ta kultuuritöötajate ametiühingu Tartu rajoonikomitee esimehe asetäitja, Karskusühingu EKP Tartu Rajoonikomitee algorganisatsiooni esimees ja Tartu rajooni seltsimehelike kohtute ühiskondliku nõukogu liige. Aastatel 19871989 oli ta EKP Tartu Rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja. 25. novembril 1988 valis EKP Tartu rajooni kommunistide konverents, kus ta valiti rajoonikomitee liikmeks
Selle pakkumise võttis ta vastu, kuna nägi võimalust pääseda väikelinnast. Imogene´i haridusalased saavutused algasid aastal 1945, kui ta sai meditsiiniõe diplomi. Edasi läks ta St. Louis ülikooli keemiat ja filosoofiat õppima, kus ta ka 1948. aastal bakalaureusekraadiga lõpetas. 1957.aastal lõpetas ta magistrikraadiga õendue eriala. Seejärel teenis ta doktorikraadi õpetajate kolledžis Columbia ülikoolis (Why I...). Aastatel 1947 kuni 1958 töötas ta meditsiini-kirurgilise instruktorina ja direktori assistendina St. John´s õenduse koolis. Doktorikraadiõpingute ajal aastal 1961 töötas ta Chicagos, Loyola Ülikoolis dotsenti ametikohal. (Why I...) Aastatel 1966-1968 oli ta tervishoiutöötajate ja sotsiaalhoolekande büroo õpingute toetuste filiaali assistendiülem. 1968 nimetati ta Ohio Riikliku Ülikooli õenduskooli professoriks ja direktoriks. Aastal 1972 naases ta Loyola Ülikooli õendusprogrammi professorina. 1980ndal aastal läks ta professorina tööle Lõuna-
Soome vägedes ligi 3400 eestlast. 1944. aasta 2. augustil otsustas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee rügemendi Eestisse kutsuda. Lõviosa eestlastest, kokku 1800 meest, tuligi 1944. aasta augustis kodumaale tagasi. Rahvas võttis koju tulnud soomepoisid suure vaimustusega vastu. Soomepoiste vaimne juht oli Karl Talpak, kes oli oli veendunud rahvuslane ning taotles ennekõike Eesti iseseisvuse taastamist.1944. aasta sügisel naasis Talpak Eestisse ning püüdis sõjalise instruktorina kaasa aidata Eesti iseseisvuse taastamisele. Ta sai aru, et selleks puuduvad küll reaalsed võimalused, kuid seadusliku valitsuse ametisseastumine on hädavajalik riigi juriidilise järjepidevuse kestmajäämise jaoks. Otto Tiefi valitsus andis Talpakule ka koloneli aukraadi, mida too hiljem siiski ei kasutanud, nimetades end edasi kapteniks. 1944. aasta sügisel lahkus Talpak Rootsi, kus elas kuni oma surmani 1991. aastal. Kokkuvõte
aastal Londonisse, kus töötas kaks aastat jõukas inglise peres lastekasvataja koduabilisena. Töökäik Taas Eestis, töötas Eva Lootsar aasta müüjana raamatukaupluses, seejärel juhataja- kasvatajana H. Kubu Tütarlaste Eragümnaasiumi juures asuvas eralasteaias. Aastail 1935-36 juhatas ta oma eramänguringi. Eva Lootsar oli ka Tallinna III ja Tallinna I Lastepäevakodu kasvataja. 1940-1944 töötas Eva Lootsar Tallinna Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis lasteaednik- instruktorina (sisuliselt juhataja) ja hiljem selle õigusjärgses õppeasutuses õpetajana. 3 1950-52 õppis ta Herzeni nim. Leningradi Pedagoogilises Instituudis. 1952-1981 tegutses Eva Lootsar Vabariiklikus Õpetajate Täiendusinstituudis, esialgu metoodikuna, 1966. aastast koolieelse kasvatuse kabineti juhatajana. 1966. aastal omistati Eva Lootsarile teenelise õpetaja aunimetus. Eva Lootsar oli ka Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud.
aastal Londonisse, kus töötas kaks aastat jõukas inglise peres lastekasvataja – koduabilisena. Töökäik Taas Eestis, töötas Eva Lootsar aasta müüjana raamatukaupluses, seejärel juhataja- kasvatajana H. Kubu Tütarlaste Eragümnaasiumi juures asuvas eralasteaias. Aastail 1935-36 juhatas ta oma eramänguringi. Eva Lootsar oli ka Tallinna III ja Tallinna I Lastepäevakodu kasvataja. 1940-1944 töötas Eva Lootsar Tallinna Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis lasteaednik- instruktorina (sisuliselt juhataja) ja hiljem selle õigusjärgses õppeasutuses õpetajana. 1950-52 õppis ta Herzeni nim. Leningradi Pedagoogilises Instituudis. 1952-1981 tegutses Eva Lootsar Vabariiklikus Õpetajate Täiendusinstituudis, esialgu metoodikuna, 1966. aastast koolieelse kasvatuse kabineti juhatajana. 1966. aastal omistati Eva Lootsarile teenelise õpetaja aunimetus. Eva Lootsar oli ka Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud. 4
Eno RAUD (15.11. 1928 -- 09.07.1996) lastekirjanik ja prosaist Sündinud Tartus kirjanik Mart Raua ja pedagoog Lea Raua (hiljem Nurkse) pojana. Õppis Tartu 6. ja Tallinna 10. gümnaasiumis, seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris ning 1947--52 TRÜ aj.-keeleteadusk-s eesti filoloogiat. Töötas Tallinnas Riiklikus Raamatukogus instruktorina, Eesti Riikliku Kirjastuses toimetajana, seejärel kutseline kirjanik Tallinnas. Abielus Aino Pervikuga, Rein Raua isa. KL-i liige 1963, ENSV teen. kirjanik 1978. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule. Eno Raua kirjanikutegevus hõlmab ümmarguselt neljandatkümmend viit loominguaastat ja mitutkümmend teost, millest paljud on küll tõlgete, küll kordustrükkide läbi kinnitanud oma jätkuvat menukust. Tema loodud tegelased on hakanud elama
lastekirjanduse kajastajale ajakirjanduses. 4 2. ENO RAUD Lastekirjanik ja prosaist (15.11. 1928 - 09.07.1996). Sündinud Tartus kirjanik Mart Raua ja pedagoog Lea Raua (hiljem Nurkse) pojana. Õppis Tartu 6. ja Tallinna 10. gümnaasiumis, seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris ning 1947--52 TRÜ aj.-keeleteadusk-s eesti filoloogiat. Töötas Tallinnas Riiklikus Raamatukogus instruktorina, Eesti Riikliku Kirjastuses toimetajana, seejärel kutseline kirjanik Tallinnas. Abielus Aino Pervikuga, Rein Raua isa. KL-i liige 1963, ENSV teen. kirjanik 1978. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule. Eno Raua kirjanikutegevus hõlmab ümmarguselt neljandatkümmend viit loominguaastat ja mitutkümmend teost, millest paljud on küll tõlgete, küll kordustrükkide läbi kinnitanud oma jätkuvat menukust. Tema loodud tegelased on hakanud elama lavakujudena ja vähemalt üks
pehmeloomuline, võis tegutseda väga resoluutselt ka nende inimeste suhtes, kes tema lähenemist ei toetanud - tuleb laiema avalikkuse ette just 1950. lõpul, kui Eesti ametnikuliidrid ära vahetatakse tema initsiatiivil. 1960. alguses tõuseb esile Artur Vader, kes leidis, et tema võiks olla sobilikum parteijuht ja tervikuna Eesti NSV juht. Oma enesekindlust ammutas ta sellest, et just 60. alguses oli ta mitu aastat olnud ametis Moksvas NLKP KK tööl instruktorina. Leidis, et Käbin võiks oma koha temale loovutada - ka selles vastasseisus Käbin oli tugevamal positsioonil ja mingit reaalset võimalust Vaderil ei tekkinud Käbini kõrvale tõrjumiseks - Moskvas ei toetatud Vaderit tema iseloomu tõttu lõpuni ja ta tarvitas liigselt alkoholi. Vaderi hindas oma võimalus suuremateks kui need tegelikult olid. Teatud mõttes Käbini positsioonid hakkasid nõrgenema 60. aastate teisel poolel - mitmed kõrged isikud Moskvas leidsid, et
annaabi.ee 
