Suurepindalaline terviklik loodusmaastik annab eluvõimaluse paljudele seene-, taime- ja loomaliikidele. Alam-Pedja suurimaks väärtuseks on tema suured kuivendamata soomassiivid. Soid on siin eriilmelisi ja eri tüüpi. Valdavad rabad, vähem on siirdesoid ja madalsoid. Laukaid on Alam-Pedja rabades loendatud üle 2000. Laugastikud on tihti labürinditaolised, nii et mõnigi inimene võib siit väljapääsu otsides hätta jääda. Metsaga rabasaartel pesitsevad või varjuvad inimpelglikud linnud ja loomad. Alam-Pedjal on Eestis teadaolevast viiest kotkaliigist esindatud neli: merikotkas, kalakotkas, kaljukotkas ja suur-konnakotkas, viimane Eesti madukotka pesapaik leiti samuti Alam-Pedjalt. Soosaartel pesitsevad hundid ja karud. Alam-Pedjal on nii soometsi kui lodumetsi mitmel tuhandel hektaril. Kõige haruldasemad on Alam-Pedjal uhtlammimetsad - jõe kaldavallidel paiknevad metsad. Niisuguseid metsi leidub Pedja ja Pede jõe kallastel
veepinnalt. Haudelind, 3 kategooria. Hallhaigur Siru 175-195cm. Hall, pealagi must, tore tutt pealaes. Kaardus kael lennul, pesitseb kolooniates, 3-5 muna. Kalad kahepaiksed, maod, närilised ja putukad. Varitseb toitu madalas vees. Pikima rändega lind, edela ja lääne aafrika. Must-toonekurg Kaalub 3kg, siru 185-205cm. Valdavalt musta roheka läikega, jalad ja nokk punased, pugu valge. Kõrgele haralise puuotsas pesa. Vajab vanu metsi. Toitub käänulistel ojadel, põlismetsades. Inimpelglikud linnud. Loomtoiduline, kalad ja kahepaiksed. 1 kaitsekategooria. Kühmnokk-luik 9-12kg. Siru 200-240cm. Valged, iseloomulik punane nokk ja must kühm. Sumbunud kärina sarnane heli. Toitub veekogu põhjataimedest. Ei kuulu looduskaitse alla. Jäälind Koduvarblase suurune. Siru 24-26cm. Väga eredavärviline, selg, neoonsinine, kõht oranz. Iseloomulikuks tunnuseks pikk nokk. Toitub kaladest, kiirevooluliste ojade ääres. Kaldajärsakutes pesitsev. Haudeaeg 21-päeva. Talvitub Eestis
Looduskaitsealad 1.Alam-Pedja Alam-Pedja looduskaitseala on rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimistus ning kaitseala on ka rahvusvahelise tähtsusega linnuala. Suurepindalaline terviklik loodusmaastik annab eluvõimaluse paljudele seene-, taime- ja loomaliikidele. Alam-Pedja suurimaks väärtuseks on tema suured kuivendamata soomassiivid. Soid on siin eriilmelisi ja eri tüüpi. Metsaga rabasaartel pesitsevad või varjuvad inimpelglikud linnud ja loomad. Alam-Pedjal on Eestis teadaolevast viiest kotkaliigist esindatud neli: merikotkas, kalakotkas, kaljukotkas ja suur-konnakotkas, viimane Eesti madukotka pesapaik leiti samuti Alam-Pedjalt. Soosaartel pesitsevad hundid ja karud. Alam-Pedjal on nii soometsi kui lodumetsi mitmel tuhandel hektaril. Kõige haruldasemad on Alam-Pedjal uhtlammimetsad - jõe kaldavallidel paiknevad metsad. Metsade mitmekesisuse ja põlisuse tõttu on siin väga liigirikas seenestik. 2.Endla
Madal-Eesti piirkonda iseloomustab lehtmetsade, mereranniku, saarte ja rannikujärvedega seotud liikide rohkus (näiteks kurvitsalised). Läänesaari käsitletakse mõnikord eraldi piirkonnana. Nende omapäraks on paljude soojalembeste liikide säilimine varasemast soojemast kliimaperioodist, kes mandrilt kadunud on. Vahe-Eesti aladega koos käsitletakse sageli Alutaguse ja Jõetaguse loodusmaastiku massiive. Iseloomulik paljude boreaalsete ja taigaliikide esinemine, samuti paljud suured inimpelglikud metsalinnud. Kõrg-Eestile on omane kultuurmaastike rohkus, suured metsamassiivid puuduvad. On mitmete avamaastikuliikide elupaigaks, leidub paljusid lõunapoolseid liike, kelle levila põhjapiir Eestit läbib. Eesti fauna uurimise ajaloost Eesti fauna tõsisem tundmaõppimine algas Tartu Ülikooli taasavamisega 1802. aastal. Suurema hoo sai uurimistegevus sisse zooloogia õpetamise algusega eraldi distsipliinina
Pehmete talveilmade korral eralduvad paarid salkadest juba veebruaris (Linnud Eesti selgroogsed) Pildil tutt-tihane kaugusse vaatamas (Linnuklubi pildid). 10 Eesti linde mõjutavad tegurid Eesti linnustik on pidevas muutumises. Mitmete liikide arvukus langeb, osa liike kaob. See on seotud eelkõige sobivate pesitsus- ja toitumispaikade vähenemisega tänu inimtegevusele. Nendeks liikideks on eelkõige suured röövlinnud ja teised inimpelglikud liigid. Inimasulate tekkimine ja kasvamine on mõjutanud paljusid linde kolima üha enam inimeste lähedusse. Seda on soodustanud ka pesitsusvõimaluste loomine ja täiendav toitmine. Taimekaitsevahendite ning teiste kemikaalide kasutamine põllumajanduses ja ka üldine looduse reostamine on Eesti linnustikule kahtlemata olulist negatiivset mõju avaldanud (Linnud ,,Eesti selgroogsed"). Samuti on ammustest aegadest inimene kasutanud linde ja linnumune toiduks, sulgi
MAASTIKUTEADUSE ALUSTE kordamisteemad 1. Maastike jagunemine kasutamise e. funktsiooni järgi: loodusmaastik, külamaastik, linnamaastik. Maistud. Sylvia Crowe jagab maastikud loodusmaastikeks, külamaastikeks ja linnamaastikeks. Loodusmaastikud – ürgmaastikud, mida looduses enam väga ei leia. Seal elavad liigid, kes on rohkem inimpelglikud. Külamaastik – Maistud – maastik, kus on teatud kasutusviis ülekaalus (põllumajandusmaastik, teedemaastik jne) Põhifunktsioonide järgi jaotatakse maistud: põllumajandusmaistu, metsamaistu, veemaistu, asulamaistu, tööstusmaistu, kaevandusmaistu, teedemaistu, puhkemaistu, kaitsemaistu Maistudel ei ole kindlaid piire, nad võivad üksteist katta. Maistusid peab hooldama, muidu naturaliseeruvad. 2. Metsamaistud, pool-looduslikud maistud, puhkemaistud, tööstusmaistud
Eesti kõrgeim, Paluküla Hiiemägi, mille tipp on 106 m üle merepinna. Raplamaa soodest saavad alguse kolme jõgikonna (Keila, Pärnu ja Kasari) seitse jõge. Metsad ja sood pakuvad elupaika paljudele loomadele ja lindudele. Siin elutsevad kõik Eestimaa metsloomad, näiteks hunt ja ilves, karu, metskits, metssiga ja põder. Raplamaa rabades on paikasid, kus on võimalik metsise ja tedre kevadist pulmamängu jälgida, ja kus elutsevad inimpelglikud musttoonekured või kaljukotkad. Palju erinevaid kooslusi ja lõputud üleminekualad kasvatavad haruldasi taimi. Eestist leitud 36 käpalise ehk orhideeliigist on Raplamaalt leitud 25 liiki. Vallad Raplamaa on jagatud kümneks omavalitsuseks: Juuru vald Naabervallad on Kaiu, Kohila, Rapla, Kehtna, Kose ja Kõue Elanikke: 1595 (01.01.2008 seisuga) Valla keskus on Juuru alevik (elanikke 570) Külad: Atla, Hõreda, Härgla, Jaluse, Järlepa, Lõiuse, Mahtra, Maidla, Orguse, Pirgu ja Vankse
Viimased pakuvad eluvõimalusi paljudele erisuguste nõudlustega organismidele, suurendades nõnda koosluse liigirikkust. Põlismetsast võib alati leida inimpelglikke liike ehk inimpagejaid, kes majandatavates metsades elada ei saa. Põlis- ja loodusmetsad Eestis: · 8000ha põlismetsi · 25 000 ha loodusmetsi · Kokku 5% kõikidest Eesti metsadest · Alutaguse, Hiiumaa, Vahe-Eesti · Suur liigiline mitmekesisus · Inimpelglikud loomad · Putukad · Samblad,samblikud, seened Metsa rindelisus 1.Puurinne · Puuliiki, mida on ülarindes kõige rohkem nimetatakse enamuspuuliigiks. Selle järgi antakse nimi kogu metsale. 2. Põõsarinne · Põõsarinde moodustavad madalad puud ( pihlakad, toomingad) ja põõsad ( sarapuud, magesõstrad, kuslapuud jne) 3. Puhmarinne · Puhmarinde moodustavad puitunud varrega taimed ( kanarbik,mustikas,pohl, leesikas, sookail jne) 4. Rohurinne
ökoduktid, truubid a) Koridorid ökoloogiline koridor e roheline koridor e rändekoridor ühendab omavahel üksikkaitsealasid. Ökoloogilised koridorid, mis kaitsealasid või liikide elupaiku ühendavad, erinevad üksteisest laiuse ja pidevuse poolt. Joonkoridorid, nagu hekid, vanad kiviaiad, mõnikord ka kraavid või väiksemad ojad ja teeperved, on pikad ja kitsad ning sobivad lähestikku paiknevate elupaikade ühendamiseks nendele liikidele, kes ei ole väga inimpelglikud. Ribakoridorid koosnevad laiematest pikkadest ühendatud elupaikadest, kus kiilidel on võimalik juba ka inimmõju ning teiste servaaladega kaasnevate tegurite eest varjuda. b) Astmelauad üksteise järel asuvad sobilike elupaikade laigud, mis justkui jadas paiknevate saarekestena võimaldavad parema levimisvõimega liikidel läbida muidu ebasobivat maastikku. Kordamisküsimused: Mille põhjal võib alasid kaitse alla võtta? Milliseid aspekte üldse kaitsealade loomisel
põõsaslind, laulurästas, hallrästas, musträstas, vainurästas, pasknäär, rasvatihane, põhjatihane, sootihane, tutt-tihane, sinitihane, sabatihane, punarind, käblik, kaelustuvi, leevike, karmiinleevike. Lääne-Eestile iseloomulikke elupaigatüüpe: metsad ja sood. Põlismets on looduslik, inimtegevusest puutumata mets. Ürgmetsa aineringe kulgeb kinnises tsüklis ja seda iseloomustab tootmise-tarbimise tasakaal (P/R=1). Ürgmetsa taimekooslus(ed) on üsna stabiilsed. Inimpelglikud liigid.. Eesti kotka-aabits. IV Niidud NIIT- Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. Vajab pidevat niitmist. SELGROOTUD-marjalutikas,koerliblikas,maipõrnikas,ristämblik. IMETAJAD- halljänes, pisihiir,rebane,nirk,metskits Inimmõju alusel niidud jaotada: pool-looduslikeks kultuurniitudeks. Kasvutingimuste alusel jaotataks: aru-, lammi-, ranniku- ja soostunud niidud.
lüürasaba) ja laululised (N. lõolased, vareslased, tihaslased, rästaslased, kuldnoklased, vintlased, varblased, lehtlalindlased, põõsalindlased, västriklased, kangurlindlased jt) Eesti linnud Eesti linnustik on pidevas muutumises. Mitmete liikide arvukus langeb, osa liike kaob. See on seotud eelkõige sobivate pesitsus- ja toitumispaikade vähenemisega tänu inimtegevusele. Nendeks liikideks on eelkõige suured röövlinnud ja teised inimpelglikud liigid (merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, rabapistrik, must-toonekurg, põldvutt, rukkirääk, siniraag, hallõgija). Samas laiendavad paljud linnud oma leviala Eestisse ning pesitsevad siin üha arvukamalt. Sellisteks liikideks on näiteks hõbekajakas, kühmnokk-luik, hahk, kormoran, kaelus- turteltuvi, roohabekas, aed-roolind, rohe-lehelind, karmiinleevike, kukkurtihane. Inimasulate tekkimine ja kasvamine on mõjutanud paljusid linde kolima üha enam inimeste lähedusse
Kaitsealasid siduvad elemendid: a) Koridorid ökoloogiline korodor e roheline koridor e rändekoridor ühendab omavahel üksikkaitsealasid. Ökoloogilised koridorid, mis kaitsealasid või liikide elupaiku ühendavad, erinevad üksteisest laiuse ja pidevuse poolt. Joonkoridorid, nagu hekid, vanad kiviaiad, mõnikord ka kraavid või väiksemad ojad ja teeperved, on pikad ja kitsad ning sobivad lähestikku paiknevate elupaikade ühendamiseks nendele liikidele, kes ei ole väga inimpelglikud. Ribakoridorid koosnevad laiematest pikkadest ühendatud elupaikadest, kus kiilidel on võimalik juba ka inimmõju ning teiste servaaladega kaasnevate tegurite eest varjuda. b) Astmelauad üksteise järel asuvad sobilike elupaikade laigud, mis justkui jadas paiknevate saarekestena võimaldavad parema levimisvõimega liikidel läbida muidu ebasobivat maastikku. c) Maastikukaitseala e looduspark haruldase või Eestile iseloomulike loodus- või
annaabi.ee 
