Inimese ja sõja kirjand (0)

E. M. Remarque’i sõjaromaan „Läänerindel muutuseta“

. Raamat kirjeldab sõda ühe 20-aastase nooruki silme läbi, kes ei ole veel ellu astunud, otse koolipingist sõtta läinud ja kõik tema teadmised elust on järsku meeleheide, hirm ja surm. Lisaks rusub peategelast igatsus rahu ja kodu järele, kuid kui ta mõneks ajaks koju pääseb, ei oska ta seal enam kohastuda. Kõik, mis talle varem vähegi oluliseoli mõjunud, ei tekitanud enam ainsatki emotsiooni, sõda oli võtnud kõik vaimse viimseni. Tema mõtted olid sõja ja sõjakaaslaste juures. See kõik aga ei pane neid noori sõdureid tahtma surra, nad väärtustavad elu rohkem kui midagi muud, kuid samas teab Paul, et nemad on kadunud sugupõlv, mitte raudne noorsugu, nagu nende klassijuhataja neid oli nimetanud, sest neist eespool on põlvkond, kes küll elavad üle sõja-aja, kuid kellel on juba perekond, endised töökohad, ametid ja kodu. Vanemal sõduril, kes sõjast pääseb, on kuhu minna ja mida teha

Läänerindel muutusteta

Nad on kogenematud, kuid õnneks õpivad kiiresti. Rünnaku ajal vaevab neid peamiselt hirm, kui kui see oli edukas, ollakse endaga rahul. Neid sõidutatakse edasi tagasi rinde ning tagala vahet ja baasides olles venib aeg ja kõik on üldjuhul rahulik. Poistel kujunevad välja omad kombed, mis kodus olles oleks teiste jaoks vastuvõetamatud, kuid mis on sõjas praktilised. Paul veetis oma aega peamiselt ühes kindlas sõpruskonnas, kellest paljud selle sõja käigus hukkusid või raskelt haavata said. Iga kaotus, mida sõpruskond läbi elama pidi, muutis poiste meeleolum üha süngemaks. Kui Paul vahepeal puhkusele võis sõita, tundis ta et tal ei ole seal enam kohta. Ta ei osanud kuidagi käituda ega olla, ning talle tundus, et tal ei ole mitte millestki kodustega rääkid. Pärast puhkust oli ta veidi aega treeninglaagris, kus hoiti lähedal ka vene sõjavange, kellest Paulil kahju hakkab kuna tema arvates polnud need inimesed ju absoluudselt

Nimetu

tabamuse. Mehede kes pole veel surma saanud, on vaimselt väga raskes olukorras. Sõda muudab inimest väga palju. Vaimselt oli kõigil väga raske. Nad pole hulluks läinud vaid tänu sellele, et nad võtavad seda olukorda huumoriga. Paul saab puhkuseloa ja sõidab koju. Ta veetis kaks nädalat puhkusel. Bäumer oli kuulnud ema haigusestumisest. Emal oli vähk. Pauli õde oli esimene, kes ta kodus vastu võttis. Õde oli üllatunud, et Paul sõjast koju saabus. Isa päris sõja kohta, kuid Paul ei tahtnud sellest üldse rääkida. Ta teadis, et inimesed ei mõista sõda, nad ei saa aru selle tegelikkusest. Ainuke, kes midagi ei küsi oli ema. Paul tunneb kodus olles ängistust ja ta ei saa rahu. Ta tunneks nagu oleks kodust võõrandunud. Kõik on talle niivõrd võõras, et sisetunne ütleb: „On aeg tagasi sõtta minna.“ Ta mõtleb pidevalt oma kaaslastest, kes jäid rindele. Puhkuse ajal külastas Paul ka Kemmerichi ema, et teatada tema hukkumisest

Kategoriseerimata

Pilvede värvid - märkmed

Pilvede värvid märkmed Tegelased: ISA (JAKOB) EMA (ANNA) ELL (LAPS) LEIDA (LAPS) KRÕÕT (LAPS) ANTS (LAPS) IRMA (LAPS) TÄDI (ELFRIEDE) MAGDA (TÄDITÜTAR) HELIN (TÄDI TÜTRETÜTAR) HUBERT, INDREK (NOORMEHED SÕJAPÕGENIKUD) Tegevusaeg ja koht: 1944, talu küla Eesti põhjarannik I vaatus 4. veebruar - poeg Ants läheb sõtta, ema mures, sest see ta ainus poeg ja talupärija, 2 last on juba kaotanud - isa tahab poja ise viia Kadrinasse ja temaga teepeal veel juttu rääkida ja viina juua - õed tulid vennaga hüvasti jätma, loodavad, et tuleb ikka elusana tagasi, kurvad - tädi tuli ka Antsu saatma, kudus talle kindad, tädi pime, mustri kudumine mälus, kaotas on mehe I MS-s - pere arutab, et keeruline sõdida, sest ei tea kelle poolelgi olla ja kelle eest sõdida, laulavad koos lõpetuseks, Ants lahkub 10. märts - tädi oli keldris peidus, Tallinnat pommitati, linn põles, üks lennuk kukkus alla, 700 maja purustati ja tuhat inimest viga

Pilvede värvid - lugemisaegsed märkmed

Pilvede värvid – märkmed Tegelased: ISA (JAKOB) EMA (ANNA) ELL (LAPS) LEIDA (LAPS) KRÕÕT (LAPS) ANTS (LAPS) IRMA (LAPS) TÄDI (ELFRIEDE) MAGDA (TÄDITÜTAR) HELIN (TÄDI TÜTRETÜTAR) HUBERT, INDREK (NOORMEHED – SÕJAPÕGENIKUD) Tegevusaeg ja koht: 1944, talu küla Eesti põhjarannik I vaatus 4. veebruar - poeg Ants läheb sõtta, ema mures, sest see ta ainus poeg ja talupärija, 2 last on juba kaotanud - isa tahab poja ise viia Kadrinasse ja temaga teepeal veel juttu rääkida ja viina juua - õed tulid vennaga hüvasti jätma, loodavad, et tuleb ikka elusana tagasi, kurvad - tädi tuli ka Antsu saatma, kudus talle kindad, tädi pime, mustri kudumine mälus, kaotas on mehe I MS-s - pere arutab, et keeruline sõdida, sest ei tea kelle poolelgi olla ja kelle eest sõdida, laulavad koos lõpetuseks, Ants lahkub 10. märts - tädi oli keldris peidus, Tallinnat pommitati, linn põles, üks lennuk kukkus alla, 700 maja purustati ja tuhat inimest vi

"Läänerindel muutuseta" referaat

Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime alles kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me 8 ei usu enam sellesse, me usume sõjasse." (Remarque 1983: 56) Noored on kõigele uuele vastuvõtlikumad, seepärast oli sõja mõju neile üüratult suur. Sõdurid harjusid lahingutega ning tsiviilelus ei osanud nad enam ei käituda ega oma kohta leida. ,,Ma ei leia siin enam õiget asu, see maailm on mulle võõras. [---] Mind haarab korraga kohutav võõrastustunne. Ma ei leia enam teed tagasi, olen välja tõugatud. Nii väga, kui ma ka anun ja ennast pingutan, midagi ei virgu minus, ja ma istun tuimalt ja kurvalt justkui süüdimõistetu, ja minevik jätab mind maha." (Remarque 1983: 107)

Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta" peatükkide kaupa

Paul ütleb Tjadenile, et ta peab nende juurde ilmuma, ent ta otsib uue kohta, kuhu peituda. Istung..Poisid selgitavad, miks Tjaden teda vihkab. Tjaden saab karistuseks 3 päeva laagrivanglas ja Kroppile ühe. Teised võivad neid külastada ja nad mängivad enamuse ajast öösel kaarte. Peale mängu läksid Kat ja Paul hanesid jahtima..Koer segas neid..Lõpuks saavad ikka kätte ja lähevad neid grillima.. Paul molteb, kui palju tal Katiga ühist on sõja tõttu ja unistab taevast...Allesjäänud hane mässivad ajalehte ja viivad vnagi, Kroppile ja Tjadenile. Need kaks söövad õnnelikult ja teised lähevad magama. 6.ptk Lähevad 2 päeva tavalisest varem eesliinile. Näevad uhiuusi kirste, mis on ju nende jaoks. On selge, et inglased valmistuvad millegi suure jaoks, neile tuuakse varustust juurde. Rusutud meeleolu. Oma suurtükivägi tulistab neile jälle kaevikusse, kuna torud on ülekoormusest äraleierdatud. 2 haavatut.

Läänerindel muutuseta. Erich Maria Remarque

,,Läänerindel muutuseta" Erich Maria Remarque Erich Maria Remarque, kodanikunimega Erich Paul Remark, on sündinud 22. juunil 1898 Osnabrück'is raamatuköitja pojana. Ta on saksa kirjanik, kes on kuulsaks saanud põhiliselt romaanikirjanikuna, ehkki on nooruses kirjutanud ka esseid ja lühijutte, 1956, aastal on näidendi ,,Lõpp-peatus". Aastal 1916 läks Remarque sõdurina rindele, kus sai mitmeid kordi haavata. Pärast Esimest maailmasõda jätkas õpinguid ning tegi juhutöid raamatupidaja, müügiagendi, hauaplaatide müüja, klaveriõpetaja ja organistina, kirjutas teatrikriitikat ajalehtedele Osnabrück'is. 1929. aastal ilmunud romaaniga ,,Läänerindel muutuseta" sai Remarque kuulsaks peaaegu üleöö. Tema romaan tõlgiti umbes 50 keelde ning 1930. aastal vändati selle põhjal ka film, mille rezissööriks oli Lewis Milestone. Remarque suri 25. septembril 1970. aastal Locarnos. Romaanis jutustatakse 19-aastase sõduri Paul Bäumeri kurba lugu, kus ta peab Esimeses ma