G.F.Händel Händel 1685 -1759 Sündis Saksamaal, pidi varakult leiba teenima hakkama. Lõpetas gümnaasiumi ja õppis Halle ülikoolis õigusteadust. Lapsepõlves õppis mitmeid pille (viiul, klavessiin). Töötas Hamburgi teatris viiuldajana. Tema tippteoseks jäid ooperid ja monumentaalsed suur- vokaalteosed. Juba noorukina äratas tähelepanu suure improvisaatorina. Kuulsuse saavutas juba noorukina. Talle avanes võimalus õppida Itaalias, näha Itaalia ooperit ja kirjutada ka ise oopereid ning neid Itaalias lavastada. Ta avastas enda ego olla kuulus (meeldis kuulus olla), otsis võimalusi ennast teostada ja kuhu minna edasi. 1711 a. läks Londonisse ja hakkas kirjutama oopereid. Ta võitles sealsete heliloojatega, eriti nendega, kes olid barokkooperi vastased. Elas üle ränki kaotusi, kuid lõppkokkuvõttes oli Inglise kuninga
1918) aluse Eesti sümfoonilisele muusikale. Tema 1899. aastal loodud avamäng "Don Carlos" (F. Schilleri draama järgi) on üheks esimeseks Eesti sümfooniliseks helitööks. Tema peamiseks väljendusvahendiks sai kontrapunkt ja polüfooniline läbitöötatus. A. Kapi lemmikheliloojaks oli J. S. Bach, kelle loomingut ta hindas ja armastas üle kõige, mis avaldub ka mitmel pool tema loomingus. Suurepärase organisti ja improvisaatorina kirjutas A. Kapp orelile ka mitmed oma tähtsamad helitööd, mis kuuluvad Eesti klassikalise muusika silmapaistvamate saavutuste hulka. Olles õppinud Peterburi konservatooriumis oreli erialal, kujunes ta välja silmapaistvaks organistiks-virtuoosiks, kes esines tihti mitmesuguste orelikontsertidega ja saavutas kuulsuse suurepärase improviseerijana. Seevastu sümfoonilises muusikas lähtus A. Kapp L. v. Beethoveni ja P. Tsaikovski eeskujudest, kes
Aastail 1908-1921 elas Saar vabakunstnikuna Tartus. Ta andis muusikatunde, komponeeris, esines organisti ja pianistina ning osales aktiivselt linna muusikaelus. Saare suhet eesti kultuuri mõjutas oluliselt rühmitus "Noor-Eesti". Aastal 1921 hävisid tulekahjus Saare kodu, sealjuures hulk teoste käsikirju ja suurepärane raamatukogu. Samal aastal kolis ta Tallinna. Seal pühendus Saar peamiselt heliloomingule, kuid esines ka pianisti ja organistina, nii saatjana kui ka improvisaatorina. Aastatel 1928 1929 toimetas ta muusikaajakirja "Muusikaleht". Aastatel 19321943 elas Saar isatalus Hüpassaares, kus hiljem veetis kõik oma suved. 1956. aastal tabas heliloojat halvatus, mistõttu ta loobus pedagoogitööst ning pühendus komponeerimisele. Suri 28. oktoober 1963. Maetud Suure-Jaani kalmistule. 1945. aastal pälvis Mart Saar ENSV teenelise kunstniku ja 1952. aastal ENSV rahvakunstniku aunimetuse. 1972. aastal avati Hüpassaares Mart Saare majamuuseum ning 1982. a
v. Gernettilt. 1883. a. viibis Haapsalus Peterburi konservatooriumi professor V. Siecke, kes, tutvunud noore Tobiase loominguliste katsetustega, soovitas talle astuda konservatooriumi. Ainelistel põhjustel tuli aga Tobiasel esialgu sellest loobuda ning ta sooritas Tallinna gümnaasiumi juures koduõpetaja eksamid. Alles 1893. a., kui Tobias oli saanud 20- aastaseks, avanes tal võimalus astuda sakslasest metseeni toetusel Peterburi konservatooriumi. Juba üliõpilaspõlves tunti teda hea improvisaatorina ja muusikaliteratuuri tundjana ning vaimuka vestluskaaslasena. Tobias lõpetas konservatooriumi nelja aastaga, 1897. a. Diplomitööks kirjutas ta kantaadi"Johannes Damaskusest". Siin lõi ta veel sümfoonilise avamängu W. Shakespeare'i draamale"Julius Caesar" ja hulga klaveripalu. Pärast konservatooriumi jäi Tobias Peterburi Jaani kiriku eesti koguduse organistiks ja koorijuhiks. Samal ajal oli ta ühes muusikakoolis õppejõuks ning andis eratunde, vabal ajal komponeeris agaralt. 1904. a
Veske); "Ööviiul" (D. Vaarandi) suurepärane raamatukogu. Samal aastal kolis ta Tallinna. Seal pühendus Saar peamiselt heliloomingule, kuid esines ka pianisti ja organistina, nii saatjana kui ka · Klaveriteosed: Masurka g-moll (1906); Masurka h-moll (1908); "Laul männile" improvisaatorina. (1926) · 1932. a. sai Saar Hüpassaare talu pärisomanikuks ja asus sinna elama. Tema teoste enamik on valminud just seal. · Soololaulud: "Ennemuiste" (L. Gross); "Lõputa teel" (M. Heiberg); "Haiguse aegu" (V
esines organisti ja pianistina ning osales aktiivselt linna muusikaelus. Saare suhet eesti kultuuri mõjutas oluliselt rühmitus "Noor-Eesti". Lühikest aega õpetas ta ka Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1920-1921 ja hiljem 1927-1928). Aastal 1921 hävisid tulekahjus Saare kodu, sealjuures hulk teoste käsikirju ja suurepärane raamatukogu. Samal aastal kolis ta Tallinna. Seal pühendus Saar peamiselt heliloomingule, kuid esines ka pianisti ja organistina, nii saatjana kui ka improvisaatorina. Aastail 1943-1956 oli Saar kompositsiooniprofessor Tallinna Konservatooriumis (õpilased Ester Mägi, Harri Otsa jt). Õpetajana oli ta tuntud ülipikkade tundide tegijana. Ta ei mõõtnud kunagi aega, vaid lausa unustas selle, tehes kõike kiirustamata ja põhjalikult. Kui õpilane lõpuks tunni katkestas, olnud ta nördinud: "Kui kahju, et te nii ruttu ära peate minema! Me ei ole ju jõudnud veel midagi ära teha." Aga töö oli kestnud juba kolm, neli või rohkem tunde. 1956. a
teoreetilisi probleeme. Pärast venna Eugen Sprenk-Läte surma 1932 juhtis Tartus klaveritöökoda "Sprenk-Läte", lihtsustas klaveri konstruktsiooni nii, et ka vaesemad inimsed said endale seda lubada. On nimetatud Tartu Ülikooli audoktoriks (1935) ning Tallinna konservatooriumi auprofessoriks (1939). Loomingu põhiosa moodustab umbes 200 koorilaulu. 10. R.Tobiase tähtsus eesti muusikas: 1893. a astus Peterburi konservatooriumi. Juba üliõpilaspõlves tunti teda hea improvisaatorina ja muusikaliteratuuri tundjana ning vaimuka vestluskaaslasena.Tobias lõpetas konservatooriumi nelja aastaga, 1897. a. Diplomitööks kirjutas ta kantaadi"Johannes Damaskusest". Siin lõi ta veel sümfoonilise avamängu W. Shakespeare'i draamale"Julius Caesar" ja hulga klaveripalu.Pärast konservatooriumi jäi Tobias Peterburi Jaani kiriku eesti koguduse organistiks ja koorijuhiks. Samal ajal oli ta ühes muusikakoolis õppejõuks ning andis eratunde, vabal ajal komponeeris agaralt.1905. a
vormiga tekstile karjuseidüllist või armastusest. Tüüpiliselt on ülemine hääl liikuv, alumised tagasihoidlikumad. Caccia (it.k jaht) oli kolmehäälne laul, kus instrumentaalne alumine hääl toetab kahte elavalt liikuvat, üksteist kaanonina imiteerivat ülahäält. Sajandi teisel poolel mõjutused prantsuse stiilist. Ajastu suurkuju oli pime muusik Francesco Landino (1325?-1397). Tuntud ka muusikateoreetiku ja luuletajana ning andeka improvisaatorina. Seltskonnamuusikas tõusis konkurentsitult esiplaanile ilmalik vokaalpolüfoonia, mille populaarsed alaliigid olid: motett erinevalt keskaegsest motetist oli ühes keeles ja kõigis häältes sama tekstiga (vaimulik motett ladinakeelne) madrigal 14. saj 2- või 3-häälne laul karjuseidüllist või armastusest. 16. saj. lõpul oli eriti peen kõrgharitlaste koosmusitseerimise vorm, sajandi lõpul hakati ette kandma kapellide ja kutseliste lauljatega ka õukonnakontsertidel, polüf
Inglismaa Henry Purcell (1659-1695) on inglise ooperi rajaja. Saksamaa Michael Praetorius (1571-1621) oli esimeste saksa keelsete vaimulike kontserdite looja. Heinrich Schütz (1585-1672) saksa muusika isa, hakkas esimesena põhjalikult saksa keelt muusikasse komponeerima. Johann Sebastian Bach (1685-1750) Georg Friedrich Händel (1685-1759) Johann Sebastian Bach Johann Sebastian Bach oli Saksa helilooja keda eluajal tunti suurepärase orelikunstniku ja improvisaatorina. Tänapäeval tema teda kui väljapaistvat heliloojat, aegade suurimat polüfoonia meistrit. Tema helikeel on seotud Saksa kirikumuusikaga. Tema looming on nagu kokkuvõtte eelnevate põlvkondade kogemustest, see on nagu piiritähis vana ja uue muusika vahel. Bach sündis Saksamaal Eisencachi linnas muusikute perekonnas 21-l märtsil. Pärast varajast vanemate kaotust kasvatas teda organistist vend, kes oli temast 14 aastat vanem. Tänu
Tüüpiliselt on ülemine hääl liikuv, alumised tagasihoidlikumad. Caccia (it.k jaht) oli kolmehäälne laul, kus instrumentaalne alumine hääl toetab kahte elavalt liikuvat, üksteist kaanonina imiteerivat ülahäält. Sajandi teisel poolel mõjutused prantsuse stiilist. Ajastu suurkuju oli pime muusik Francesco Landino (1325?- 1397). Tuntud ka muusikateoreetiku ja luuletajana ning andeka improvisaatorina. Seltskonnamuusikas tõusis konkurentsitult esiplaanile ilmalik vokaalpolüfoonia, mille populaarsed alaliigid olid: motett erinevalt keskaegsest motetist oli ühes keeles ja kõigis häältes sama tekstiga (vaimulik motett ladinakeelne) madrigal 14. saj 2- või 3-häälne laul karjuseidüllist või armastusest. 16. saj. lõpul oli eriti peen kõrgharitlaste koosmusitseerimise vorm, sajandi lõpul hakati ette kandma kapellide ja kutseliste lauljatega ka õukonnakontsertidel, polüf
asutajate hulgas, kuid sellest hoolimata seostub kogu Kuldse Seitsme kuulsus ja edu tema nimega. Nagu eespool kirjutatud, oli H. Speek ka vaadeldava perioodi viimaste, sõjaaegsete džässikontsertide organiseerija Tallinnas, mis osutusid justkui kokkuvõtteks kogu eesti džässi eelnenud, poolteist aastakümmet väldanud vabast arengust. H. Speegi kiire tõus on seda tähelepanuväärsem, et tema muusikaline haridus oli küllaltki napivõitu, kõik oma oskused nii muusikuna-improvisaatorina kui arranžeerija ja orkestri- juhina oli ta omandanud autodidaktina, ilma märkimisväärse professionaalse abita. Arran- žeerijana võttis ta “teatepulga” üle Priit Veebelilt, kes 1940. aastate algul enam palju sellega ei tegelenud, klarnetisti-saksofonistina aga loetakse H. Speeki esimeseks vabalt improvisee- rivaks puhkpillimängijaks Eestis (pianistide seas oli neid juba varemgi). “Improviseerimine sobis mulle nagu kinnas kätte,” on ta seda ise kommenteerinud.
annaabi.ee 
