Ammu enne protsessilise maailmapildi välja kujuneeist tänapäeva füüsikas või filosoofias oldi budismis arusaamisel, et eksistentsi juhttunnuseks on protsessiline kulg, muutuvus, üleminek ühest olekuvormist teise. Kõik tekkinu areneb, muutub ja kaob kunagi. Nähtuste püsikindlus ja ürgkehtivus on näiline. Mingil ajahetkel kindlas kohas ainuõigena näiv osutub teisel ajal või teises kohas illusoorseks ja vääraks. Budistlikes suutrates on hulgaliselt kohti, mis selgitavad, mil viisil elu sünd, kasvamine, iseseisva elu alustamine, vaevanägemine, puudused, frustratsioon, puuduse all kannatamine, ihaldatust ilma jäämine, haigused ja surm toob endaga inimestele kannatusi kaasa. Inimlike kannatuste rada tähistavaks mõisteks on sansaara, millele vastandub kõigi maiste kirgede ja kannatuste lõpliku ületamise seisund nirvaana. Budism ei ole teistlik õpetus nagu näiteks kristlus
eristata. Kui kasvatus on niisugune protsess, mis mõjustab inimest väljastpoolt teda ennast, haridust aga protsessina, mis toimub inimeses eneses. Haridust on mõistetud kui kulgemist täiuslikuma ja väärikama inimsuse teostumise poole, mis on inimeseks sündinu õigusega talle võimalusena kaasa antud. Ent mitte kohe ja vabaks kasutamiseks. Haridus ilma vabaduseta jääb poolikuks ja vabadus ilma hariduseta illusoorseks ja muutub ohtlikuks. Alles hariduse valguses tuntakse ära oma ahelad ehk sõltuvused. Haridus tänapäeval on : · Harjumine ja uskumused. Haridust peetakse kõige konservatiivsemaks valdkonnaks. Muutumise eest kaitsevad kooli visad harjumised. Niisugused, et haridus tähendab peamiselt teadmisi, haridus peab olema reglementeeritud riiklikult ja viimase üksikasjani, haridus tähendab standardeid, haridus peab olema kõigile ühesugune. · Vahend
tunnistusi Laabani mõjudest pidada eelkõige vaid tõenduseks viljastavast tõukest meetodi leidmisel. Ehin, keda on nimetatud ka absurdimeistriks, ei tagane hilisemaski luules sürrealistlikust liinist, kuid siiski tekib teatav põige ta loomingusse 1970. ja 1980. aastate vahetusel eriti luulekogus ,,Vaimusõõrmed" (1978), kus Ehin harrastab mänge klassikaliste vormidega ja kus muuski mõttes võib näha väikest lähenemist traditsioonilisele mallile. See lähedus muutub aga taas illusoorseks 1990. aastatel kirjutatud tekstides, samal ajal tähtsustub Ehini looming juba ka muutunud kirjanduslikus ümbruses. Uuemas kirjanduses on väljapaistev Ehini kogu ,,Teadvus on ussinahk" (1995), suuremat osa aastakümnete jooksul kirjutatud luulest koondab raamat ,,Alateadvus on alatasa purjus" (2000). Luule kõrval on Ehin avaldanud proosat ning koos Enn Mikkeri ja Rein Siimuga kirjutanud ulmenäidendi ,,Karske õhtupoolik" (1972) koondime Lembit Vahak all
"Kes ei näe maailma tühisust on ise tühine." Õnnejahil on inimesed proovinud kõiki vahendeid. Nii kaua kestnud ja alati edutud katsed peaksid inimesi veenma nende võimetuses omal jõul saavutada õnne ja "ülimat hüve". Nende täitumatu õnneihas piinab neid ning nad nad loodavad kergeusklikult oma õnne vähemalt tulevikuski tabada. Pascal tegi järelduse, et inimesed ei ela, vaid nad kavatsevad elada. Nenede tegelik elu on vahendiks võimaliku elu elamiseks, mis kätte jõudes osutub illusoorseks. Kõigele, ka ühiskonna üvele, isiklikku hüvelolu eelistades jõuab egoistist inimene oma traagilisse finaali. Enesearmastus häbistab enese lõplikult. Lisaks julmusele ilmneb nüüd ka tema arutus, sest ta ei saavutanud seda, mille poole kõige rohkem püüdles. Pascal eitas egoistlikku õnne ja ükskõiksust võõra kannatuse suhtes. Elu ohverdamist õhiskonna heaks, nagu seda teevad mõned inimesed, pidas ta õigeks. Murederohkes maailmas rahulollu tardumise mõistis ta hukka
On võimalik isegi kahelda, kas meelelistele ettekujutustele üldse mingi objekt ekstramentaalses, s.t. teadvus-välises, tegelikkuses vastab. Selliseks radikaalseks kahtluseks annavad alust unenägude ja hallutsinatsioonide juhtumid, mis oma esinemise hetkel näivad tegelikena. Siit ei tule järeldada, nagu peaks Descartes meelte andmeid alati ekslikeks ja meeleliselt tajutavat maailma illusoorseks. Seda pole põhjust teha, sest inimesed on suutelised meelteandmete ekslikkust ju korrigeerima ja hallutsinatsiooni siiski reaalsetest kaemustest eristama. Kuid seda alles tagantjärele, hilisemas kontrollis ja korrigeerivas analüüsis. See jätab aga iga aktuaalse tajumuse puhul lahti võimaluse, et too võib osutuda meelepetteks. Pealegi, kui me korrigeerime oma meelteandmeid, siis toetume me taas mõnedele teistele meelteandemetele
juhi (otsustaja) käsutuses olevatele ressurssidele. Alternatiiv on ressursside kasutamise variant, mis viib juhitava protsessi eesmärgi suunas, Sellest tulenevalt võib mõista väidet, et eesmärgisüsteem ja selle saavutamiseks vajalikud ressursid on struktuurselt seotud ja tingivad teineteist: · Kui puudub kas või üks vajalikest ressurssidest või tingimustest, siis ei saa tekkida eesmärgi poole viivat tegevusvarianti (alternatiivi) ja eesmärk osutub illusoorseks (saavutamatuks) soov-unelmaks. · Eesmärgisüsteemi suvalise komponendi tähtsuse tõstmine eeldab ka selle komponendiga seotud tegevuste ja ressursside eelisarendamist. Ehk kui muuta komponentide kaalu, tuleb muuta ka ressursside (võimaluste, tingimuste kaalu) · Piiratud (lühema) perioodi jooksul võib mahajäämuse ühtede ressursside osas kompenseerida teiste arvel, kuid üldjuhul toob see kaasa eesmärgi saavutamise
on stoiline, lahke, empaatiline, hea suhtleja. Kategooriate sisu Stereotüübid prototüübid, mis ilmsevad inimestel sotsiaalsetes olukordades ja on kinnistunud seoste kogumid, mis väljenduvad inimest ehoiaktuyes, harjumuste sja käitumises. Stereotüüp on üldistatud, püsiv mulje mingist nähtusest, vastab tavaliselt vähe tegelikkusele. Tavaliselt mõeldakse negatiivseid hoiakuid ja stereotüüpi rakendatakse mõne tegevusgrupi vastu. Seda protsessi nimetatakse illusoorseks korrelatsiooniks - oletus, et kaks muutujat on omavahel seotud, kuigi tegelikkuses on sarnasus minimaalne. Rakendatakse mõne vähemusgrupi suhtes. Nuku test 1940a, USAst, - Milline nukk on ilus ja hea? Uuriti kuidas afroameerika lapse don marginaliseeritud tänu eelarvamustele. Itaallased kordasid seda testi sisserändajate laste peal. Kuidas rassism on mõjutanud lapsi, kust see tuleb? Tulevad sõjapiirkonnast, kus sõdurid on tumedad ja süüa toovad heledanahalised head?
Ta on konfliktne, suhteliselt maine. Ka Fausti suhtumine Margaritasse kui ideaali ja pettumine selles. I Fausti osa on varustatud üsna konkreetse taustsüsteemiga, selle on Goethe pärnud ilmselt Voltairelt ja see on imbunud E kirjandusse. Teine osa- on suurel määral sümboolne-allegooriline ja siin on palju episoode, mida tuleb nii võtta. Varasemad suhted antiigiga ja säilitab valgustusliku antiigi ideaali. Allegooriatest võib öelda, et Fausti abielu Helenaga muutub illusoorseks jne. Kui teost vaadelda ideaaliotsinguna, siis jääb lõpp avatuks ja ideaal jääb leidmata. See on romantismi üldine konseptsioon. Ideaal on olemas , aga selle juurde jõudma ei pea. Goethe juures erinevalt romantikutest, puudub pettumus. Ta pole meelheitel nö. Positiivne alge on tema teostes tunda. Usub paranevatesse ilma asjadesse. Näitab ennast ,kui valgustuslik autor. Valgustuslik optimism on säilinud. Selle asemel, et vaielda, kas ta on valgutuslik autor, on ta seda kui teist. Ta
Alternatiiv on ressursside kasutamise variant, mis viib juhitava protsessi eesmärgi suunas. Sellest tulenevalt võib mõista väidet, et eesmärgisüsteem ja selle saavutamiseks vajalikud ressursid on struktuurselt seotud ja tingivad teineteist: kui puudub kas või üks vajalikest ressurssidest või tingimustest, siis ei saa tekkida eesmärgi poole viivat tegevusvarianti ja eesmärk osutub illusoorseks soov-unelmaks; eesmärgisüsteemi suvalise komponendi tähtsuse tõstmine eeldab ka selle komponendiga seotud tegevuste ja ressursside eelisarendamist; piiratud (lühema) perioodi jooksul võib mahajäämuse ühtede ressursside osas kompenseerida teiste arvelt, kuid üldjuhul toob see kaasa eesmärgi saavutamise
Sellepärast muuseas ongi igaühe jaoks tema isiklik heaolu tähtsam. Tuletame meelde, et maailm iseeneses (asi iseeneses) on Tahe, kuid maailmaks me nimetame tavaliselt hoopis 43 seda,millisena see asi iseeneses meile nähtub. Viimane on tõesti meie kujutlus. Kuid see kujutlus on arvatavasti kõigil inimestel sarnane nii et vaatamata sellele, et Schopenhauer nimetas maailma (kui kujutlust) illusoorseks, ei tähenda see sugugi, et igaühel on tema isiklik luulu. Tegelikult on inimeste kujutlustes siiski palju ühist seda tõendab seegi, et nad on võimelised omavahel suhtlema. Kuid tõsiasjaks jääb ka, et tegelikult elame kõik siiski erinevates maailmades: rõõmsameelne inimene elab teistsuguses maailmas kui kurvameelne jne. Schopenhauer sai kuulsaks ka oma pessimismiga (ld pessimus 'halvim'). Vastupidiselt saksa filosoofile Leibnizile
inimesel tekkida vastuväiteid, kuna metafüüsiline ehk abstraktne ning empiiriline ehk vahetult kogetav on liiga lahus. Kuna reaalteaduslik maailmavaade püüab rõhutada empiirilist poolt, on empiiriline lähenemine paljude jaoks esmaoluline. Nii tekibki küsimus, et mis on inimese jaoks olulisem reaalsus: kas abstraktne transtsendents, mida ta ehk kordagi elu jooksul ei koge, või vahetult tunnetatav maailm? Pigem peetakse reaalseks vahetut maailma, teispoolsust aga illusoorseks. Kui aga vahetult kogetav maailm on Kurja võimuses, siis ei saa rääkida isegi enam dualismist, vaid kogu olemasolev tundub sellisel juhul kuri. Jung, olles teise ajastu inimene ning elades turvalises ning etteennustatavas läänemaailmas, sai ilmselt omaenda empiiriliste kogemuste põhjal teha vastupidise järelduse: selles maailmas pole midagi silmnähtavalt kurja. Kõik, mida me siin kogeme kurjana, on esiteks suhteline (ühe
annaabi.ee 
