Manerism Itaalias Koostasid : Gerli ja Kristjan 2010 Iseloomustus Manerism oli peamiselt Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias levinud kunstivool, mille juures ei lähtutud enam elust, vaid suurmeistrite (Raffael, Michelangelo) loomingust, teisisõnu võeti üle ja rõhutati nende maneere Maneristid võtsid üle kõrgrenessansi üldistatud ja idealiseeriva käsitluslaadi, temaatikas kaldusid aga fantastika poole Iseloomulik maalile : Ruumikujutise ähmastumine Ebatavaliste nn mürgiste värvitoonide eelistamine Seletamatut päritolu valguse kujutamine Inimese anatoomia on moonutatud Tegelased paigutatud võrdhaarse kolmnurga kujuliselt tipuga alla Maneristlik arhidektuur Kaunistustega liialdamine. Üksikosade lõtv seostamine. Tubade maa kohakuti olevate ustega.
Taotleti elamuste pakkumist inimese meeltele. Resessansiaja lõpuks olid aga kunstnikud Michelangelo, Raffael, Vincent van Gogh, Tizian jt teinud ära kõik, mida eelnevad põlvkonnad olid üritanud saavutada ja noortel kunstnikel ei jäänud üle muud, kui nende laadi, maneeri jäljendada. Sageli see aga ebaõnnestus. Andekamate kunstnike seas esines neid, kelle tööd pärisid kõrgrenessansilt üldistatud ja idealiseeriva käsitluse, kuid temaatikas kaldusid fantastika valda. Lahkumine kõrgrenessansi pinnalt avaldus ka kompositsioonis. Kui sajandi alguses oli see harmooniline, sümmeetriline ja lihtne, siis nüüd muutus see ebakindlaks, rahutuks ja sageli kuhjatuks. Eriti toonitakse usulist ekstaasi ja härdameelsust. Barokiga sarnaselt tunti huvi valguse ja varju kujutamise vastu. Töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Samuti on maalidel kujutatud pingeliselt hoogsad stseenid
Preisi kuningas Friedrich II kutsus ta 1750. aastal oma õukonda. Voltaire'i filosoofia põhijoont võib nimetada skeptiliseks ja mõõdukaks ratsionalismiks. Inglise deistide jälgedes uksus ta Jumala olemasolu kogu elu algtõukena ja maailma mõistuse kehastusena, eitades samal ajal kiriku institutsiooni ja nähes selles pigem vaimupimeduse levitajat. Ta suunas oma kriitika kiriku vägivallategude paljastamisele ning võitles idealiseeriva ratsionalismi kui ka vulgaarmaterialismiga. Ei uskunud inimese sünnipärast headust. ,,Zadig ehk Saatus" alapealkirjaga ,,Idamaine lugu" pöördub Voltaire idamaise eksootika poole. Sündmused toimuvad Babülonis. Zadigi teekonna kaudu vihjab, et maailm on tulvil inimkurjust, tühiseid kirgi ja väiklust ning et inimesed ise pole muud kui ,,üksteist õgivad putukad väikesel porikübemel". 4. Montesquieu oli hariduselt jurist. Tema teos ,,Seaduste vaim" pandi keelatud
Need on vabamalt teostatud ja neis peegeldub tõeline elu täies mitmekesisuses. Väga palju realismi on kirjutajate, teenijate, orjade jt figuurides, mis ka teenimiseks kaasa pandi. Neis on väga palju realismi- ja loomutruudust. Tavaliselt on nad puust või lubjakivist ja värvitud. Tuntuimad on jässakas meesfiguur, kes keppi käes hoiab; väljakaevamistel toimetanud araablaste poolt ,,külavanemaks" ristitud; istuva kirjutaja kuju. Vaaraode skulptuure käsitletakse idealiseeriva (õue)kunsti stiili väljendusena, teine suund moodustab realistliku rahvakunsti suuna. Egiptuse asendid: istuv jalad koos, käed põlvedel, pea püsti ning pilk kaugusesse suunduv seisev vasak jalg ees, käed keha kõrval rusikas, harva üks käsi rinnal Meeste kujutamine - ihuosa punakaspruun, riided valged, juuksed mustad, lihased esile toodud Naiste kujutamine ihuosa kollane, juuksed mustad, riided valged, keha kumerused esile toodud
Need on vabamalt teostatud ja neis peegeldub tõeline elu täies mitmekesisuses. Väga palju realismi on kirjutajate, teenijate, orjade jt figuurides, mis ka teenimiseks kaasa pandi. Neis on väga palju realimi ja loomutruudust. Tavaliselt on nad puust või lubjakivist ja värvitud. Tuntumad on jässakas meesfiguur, kes keppi käes hoiab, väljakaevamist toimetanud araablaste poolt ,,külavanemaks" ristitud, ja istuva kirjutaja kuju. Vaaraode skulptuure käsitletakse idealiseeriva (õue)kunsti stiili väljendusena, teine suund moodustab realistliku rahvakunsti suuna. 3 Vaarao Chephren. Kaire Egiptuse muuseum Egiptuse skulptorid valdasid täiuslikult inimkeha looduslähedase kujutamise oskust ja figuuride proportsioonid on neil täiest loomulikud. Seejuures ei hoolitud aga kõigi üksikasjade ja individuaalsete iseärasuste esiletoomisest. Egiptuse kujud on suured üldistused, tüübiportreed, sarnanebes selles mõttes
kui Teise ülesandeid poeet, prohvet, ullike või metslane.) Erinevus, kultuurikonflikt, kokkupõrge erineva mõtte- resp elulaadiga isikute või gruppide vahel on Kivirähu põhiteema. Näiteid võib tuua kümnete kaupa: ugrilane ja rahvusromantik1, linlaste ekspeditsioon maale2, lumememm ja kubjas ning ülejäänud tegelased "Rehepapis", setu ja vurle3, kui nimetada esimesi pähetulevaid. Tavaliselt vastandab Kivirähk idealiseeriva ning praktilise (või küünilise) eluvaate. Naeruks võib autor panna nii ühe kui teise opositsioonipoole või ka mõlemad korraga. Rõhuvas osas Kivirähu juttudes ajab autor lisaks mõtteviiside konflikti kirjeldamisele veel "Eesti asja", s.t. tõstab kord ühe, kord teise rahvusliku stereotüübi või omamüüdi iroonilise muige paistusesse. "Kaelkirjakus" on olemas nii selge konflikt kahe maailmanägemisviisi vahel
jumalusi- need on eriti ranged, suursugused; pooside valik on piiratud. Teostatud on nad eestvaates vaatamiseks: pea sirgelt püsti, istuval figuuril jalad teineteise kõrval, käed põlvedel, harva üks käsi rinnal.; seisval figuuril ripuvad käed piki keha alla, vasak jalg on ettepoole asetatud. Teise grupi moodustavad teenijate figuurid, mis ülikutele hauda kaasa pandi. Need on teostatud vabamalt ja neis peegeldub tõeline elu täies mitmekesisuses. Esimese grupi teoseid käsitletakse idealiseeriva klassikalise kunsti stiili väljendusena, teine grupp moodustab realistliku rahvakunsti suuna. Uue Riigi ajal on Egiptus täiesti tsentraliseeritud, mistõttu kunsti areng on tugevasti sõltuv üksikute valitsejate tahtest. Kuningate kujude hulgast leidub äärmiselt loomulikke ja sügavalt hingestatud töid. Ent nende kõrval on ka töid, milles valitseb idealiseerimispüüd ja suur tehniline rafineeritus
vastu Välitöö Kurdide juures, 1938, kestus 5 nädalat selle põhjal kirjutas teose Social and Economic Organisation among the Rowanduz Kurds o Kiired muutused ühiskonnas väliste mõjutuste tõttu probleemiks struktuurfunktsionalistidele, kes tahtsid näha ühiskonda kui muutumatut üksust o Näitab Kurdi ühiskonda kui funktsioneerivat tervikut ning seejärel kõrvalekaldeid sellest kõigepealt rajab töötava idealiseeriva mudeli, kui ei oleks muutusi ühiskonnas; siis vaatab reaalset olukorda ning muutuseid mudelist Ebakindla tasakaalu teooria - Leachi arvates säilitavad ühiskonnad igal ajahetkel ainult ebakindlat tasakaalu ning on pidevas muutumises o Ühiskonna normid ei ole stabiilsed ega paindumatud normid eksisteerivad, et rõhutada vastastikke arvamusi ühiskonnas
Küsimus isiku rollist ajaloos. Kes teevad ajalugu - massid, klassid (20ndatel, kaubanduslik kapital), üksikisikud? 30ndatel isikute esiletõus (suured isikud, kes teevad Vene riigi suureks Peeter I, Lenin, Ivan Grosnõi). Vastased, reeturid oluline Stalini ajal (lääs, välised jõud ohtlikud, kes valitseja geeniuse kaudu kasutavad õigustatud vahendeid). Robert Vipper (1859 1954) saksa päritolu, Moskva tugevad sidemeed. 1922 ,,Ivan Groznõi" raamat, pisike- annab idealiseeriva vaate tema kohta, vb kuri aga geenius. Omas ajas seda ei pandud teeneks (pidi nõuka Vmlt lahkuma, läks Läti Ülikooli 1944ni seal). Läti kontekstis Roberts Vippers. 30ndatel sai ametlikuks see raamat, tunnustati. 1943 sai uuesti Moskva ülikooli professoriks, tunnustati. 1945- I seeria Ivan Julma film. II seeria ei tulnud Stalini meelejärgi, alles 1958.a linastus. Kas sahtlisse kirjutati Ivan Groznõi kohta. Ühte päevikut pole siiani avaldatud. Vessinovski (?), alles 60ndatel sai
väja naernud kodanluse alusetut kul-tuuriupsakust ja «eesti suurvaimude» väjahaudu-mise maaniat; eelkõge on Bornhöe halastamatult karikeerinud tolle ajajägu rohkearvuliste epigoonlike sulesorkijate andetust ja harimatust, rumalüeolevat suhtumist rahvasse ja üdse madalat vaimset tasapinda «kirjanik» Salomon Vesipruuli halenaljakas kujus. Juba kangelase nimigi on paljuülev, väem ilmekas pole tema «loominguliste meetodite» kujutamine. Bornhöe teeb naeruks idealiseeriva, elu vä arnätusi kinnimäsiva kirjanduslaadi, võtsi ja ebaelu-lise väjamõldise, mille vastu tollal oma satiiriliste tö odega väja astusid ka realistideks kujunevad kir-janikud Ed. Vilde ja Juhan Liiv. Seejuures parodeerib Bornhöe oma satiiris väa tabavalt ka tolle kirjanduse üespuhutud, lillelis-labast väjendusviisi. Bornhöe on ka üs silmapaistvamaid reisikirjelduste autoreid vanemas eesti kirjanduses. Tema «Usurädajate radadel», elavas vestelises laadis kirjutatud
annaabi.ee 
