eelnevalt Rooma aladel elavate inimestega. Kui ristiusk ametlikuks tunnistati, hakati mõtlema ka jumalateenistuseks vajalike hoonete - kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta. Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kirik sarnanes põhiplaanilt T-tähega. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks apsiid Kiriku sisemust kaunistati seinamaalide ja mosaiikidega. Mosaiigid on värvilistest kivikestest või klaasitükikestest kokkuseatud pildid. Kirikutes kujutati enamasti piibli sündmusi või pühakuid, kui kunagi ei kujutatud alasti keha. Basiilika põhiplaan Mero- ja Karolingide kunst
Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5, 7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid kirikud tornita, kuid mõne kiriku kõrval seisis eraldi kellatorn.
jäeti müüride sisse aknad. Seda osa kutsuti valgmikuks ning selle olemasolu oli ongi kõige olulisemaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Sageli oli kiriku idapoolses otsas veel üks, teiste löövidega risti asetsev. Nii sarnanes kiriku põhiplaan T-tähega, ning selle tähe püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ning ülemist põikkriipsu põikhooneks e transeptiks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks nn apsiid. Lagi oli lame ja puidust või puudus üldse, nii et kirikust võis näha katusesarikaid. Lihtsa kirku sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid. Maalingud meenutasid Rooma seinamaale, kuid temaatika oli muutunud. Kõrvale olid jäänud erootilised motiivid ja paganlikuga seostuv. Neil päevil sai alguse keeruline kristlik sümboolika. Mosaiikide valmistamiseks kasutati väikseid
aladel elavate inimestega. Kui ristiusk ametlikuks tunnistati, hakati mõtlema ka jumalateenistuseks vajalike hoonete - kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta. Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kirik sarnanes põhiplaanilt T-tähega. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks apsiid Kiriku sisemust kaunistati seinamaalide ja mosaiikidega. Mosaiigid on värvilistest kivikestest või klaasitükikestest kokkuseatud pildid. Kirikutes kujutati enamasti piibli sündmusi või pühakuid, kui kunagi ei kujutatud alasti keha. Basiilika põhiplaan Mero- ja Karolingide kunst
Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetataksepikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Lihtsa kirikuhoone sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid värvilistest kivikestest või klaasitükikestest kokkuseatud pildid. Oma säravate värvidega muutsid nad kiriku seest väga pidulikuks . Mosaiikidel kujutati sündmusi usklike pühakirjast piiblist. Inimesed nendel piltidel on väga pühalikud,
Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida sambaid jagasid kiriku pikuti kolmeks osaks nn lööviks. Keskmine lööv oli tunduvalt kõrgema ja laiem kui külglöövid. Keskmise löövi ülaosa müüridesse jäeti aknad. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes risti asetsev lööv. Kolme esimest löövi kokku nimetatakse pikihooneks ja viimast põikhooneks. Kiriku idaseinast väljapoole ulatus väike poolringikujuline niss altariga. Tavaliselt olid kirikud tornideta, mõne kirku kõrval võis asuda eraldi kellatorn. Lihtsa hoone sisemust kaunistasid Piibliteemalised seinamaalid ja mosaiigid - värvilisest klaasist või kividest kokkupandud säravate värvidega pildid (Vt esimest pilti). Need muutsid kiriku seest väga pidulikuks. Inimesed on varakristlikel piltidel väga tõsised, pühalikud ja alati riietatud pikkadesse rüüdesse
Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5, 7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid kirikud tornita, kuid mõne kiriku kõrval seisis eraldi kellatorn. Seina- ja laemaalingud
Peale raekoja peeti raeistungeid ka raekantseleis ja Pühavaimu kirikus vaid tähtsaimad arutelud ja valimised peeti raesaalis. Selline korraldus kehtis 1877. aastani, mil Aleksander II kehestas Balti linnades üldise Vene linnaseaduse. 1878. aastaks oli raelt kogu asjajamine üle võetud ning raad jäi edasipidi püsima vaid kohtuasutusena.4 Raekoda on põhiplaanilt lääne suunas kergelt aheneva pikliku trapetsilähedase kujuga. Selle idaseinast eendub sale kaheksatahuline konsooltorn, mille friisil kõrgub hilisrenessanslik kiiver (arvatakse, et enne 15-16. sajandit oli torn teravatipulise gooti telkkiivriga). Raekoja platsile pööratud peafassad toetub I korruse kõrgusele ja umbes kolmandikust hoone pikkusest moodustuvatele lahtistele võlvkaaristutele, mis lääneotsas lõpeb peasissepääsuesise tuulekojaga. Hoone aknad on suhteliselt kitsad ja paiknevad vastavalt hoone ruumijaotusele.
Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5, 7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid kirikud tornita, kuid mõne kiriku kõrval seisis eraldi kellatorn.
Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Kolmelööviliste kirikute parimateks näideteks on Santa Maria Maggiore ja Santa Sabina kirikud Roomas. Peetri kirik oli esimene viielööviline basiilika. Basiilikate sisekujunduses kasutati sambaid, mis olid laenatud antiigist. Lagi oli lame (kassettidega) või puudus üldse. Sel juhul olid kirikus olijatele näha katusesarikad.
lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5, 7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid kirikud tornita, kuid mõne kiriku kõrval seisis eraldi kellatorn.
Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ning ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks (apsiid). Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5,7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid kirikud tornita, kuid mõne kiriku kõrval seisis eraldi kellatorn.
annaabi.ee 
