Iannis Xenakis (0)

Iannis Xenakis (1922 Rumeenia – 2001 Pariis)
Vanemad olid kreeklased , esimesed eluaastad elas perega Rumeenias, seejärel Kreekas. Muusikalised kogemused lapsepõlves: ema klaverimäng, mustlasmuusika, kreeka rahvam., kreeka-katoliku kirikum ., raadiost klassikalist m. Gümnaasiumis käis Ateenas, õppis eraviisiliselt klaverit ja m.teooriat, astus 1940 tehnikaülikooli, kuid lõpetas selle pärast sõda. II Maailma sõja ajal osales vastupanuliikumises, sõdides Kreeka vabaduse eest. 1944 sai pommirünnakus tõsiselt haavata, elas mõned aastad põranda all, kuna oli ametlikult surma mõistetud. Põgenes 1947 Prantsusmaale, kus töötas arhitektina kuulsa Le Corbusier ’ stuudios (aastani 1959), tema projekteeritud on mitmed tähtsad hooned Prantsusmaal. Hoonete arhitektuuriprojektidest tuletas ka oma muusikateoste struktuure ja vastupidi. Nt 1958. a. maailmanäituse jaoks loodud Philipsi paviljoni projekt põhineb orkestriteose “Metastaseis” (ka “Metastasis”, 1954) muusikalise materjali struktuuril.
Muusikas oli suures osas iseõppija, võttis eratunde Milhaud ’ ja Honeggeri juures, viibis Messiaeni analüüsitundides Pariisi kons.-is, uuris elektronmuusika võimalusi ja lõi oma arvutiprogrammi, mis võimaldaks ta ideid realiseerida, teda huvitas heli füüsikaline olemus. Reisis Jaapanisse, sai sealsest muusikast kinnitust oma muusikalistele ideedele. Tema tegevuse teljeks oli muusika , füüsika, matemaatika ja arhitektuuri seoste uurimine ja oma muusikas ühendamine, tema täiesti teistsugune lähenemine muusikale oli 1960ndail aastail Euroopas originaalne, kuid ei leidnud järgijaid nagu Boulez , Ligeti jt, ta jäi elu lõpuni teisitimõtlejaks. Tema helikeel on kordumatu, jäljendamatu. Kohati võib seda liigitada 1960ndate sonorismi hulka, st erilised mänguvõtted ja tämbrinüansid on esiplaanil , kuid Xenakis lõi kõla ja muusikalise materjali organiseerimiseks ülikeeruka süsteemi, mis põhineb matemaatika ja arhitektuuri seaduspäradel. Ise on seda nim stohhastiliseks printsiibiks (kr.k. vastupandamatult eesmärgi poole püüdlev). Komponeerimisel kasutab millimeetripaberit! Samas, Xenakise enda sõnul püüdleb tema muusika meta-kunsti poole, st tahab ületada komp.tehnilise ja ka muusikalise tasandi, soovides muutuda pigem poeesiaks.
Märksõnad: sageli hiigelsuured orkestrikoosseisud, palju teoseid orkestrile, koorile ja ansamblile , sh palju löökpillidele ja klavessiinile; ülikeerukad rütmistruktuurid, mitte-oktavilised heliread (vanakreeka ja mitte-euroopa muusika eeskujul), erilised mänguvõtted, mikrointervallika, kõla ruumilisus; teosed on pisimate detailideni välja arvutatud, kuid kõik allub ühele tervikideele; huvi antiik-kreeka loodusfilosoofia, kirjanduse ja muusika vastu – sellest tuleneb tema muusika ürgne impulss ja rütmi tähtsustamine. Pidas loova inimese ideaaliks renessanss-inimest, kes täiustub, tegeldes harmooniliselt mitme erineva kunstivaldkonnaga.
Teoseid: “Metastaseis” (1954) orkestrile, “Oresteia” (1966, muusika Aischylose tragöödiale), “ Nomos alpha” (1966) tšellole, “Gmeeoorh” (1974) orelile “Psappha” (1975) löökp.mängijale, “Pléïades” (1979) 6 löökp.mängijale, “Komboï” võimendatud klavessiinile ja löökpillidele, “Keqrops” (1986) klaverile ja ork, “Rebonds” (1988) löökp.mängijale jpm.