Harilik männikärsakas Hylobius abietis Ott Orro Eestis on 3 eriliiki männikärsakaid. Männikärsakas on tumepruun kollakate tähnidega kahjurputukas. Männikärsaka toiduks on peamiselt männikoor. Suvel tehtud metsaraie loob väga head paljunemis tingimuse männikärsakale. Männikärsakas on u. 1cm pikk. Männikärsakad munevad maist juunini. Männikärsaka vastsed nukkuvad. Nukkudest kooruvad valmikud, valmikud elavad 2-3 aastat. Männikärsakad tapavad iga aasta sadu tuhandeid istutatud männiistikuid. Kasutatud kirjandus http://www.miksike.ee/docs/lisa/3klass/8talu/mnnikrs.htm http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_m%C3%A4nd#Kahjurputukad "Loodusõpetus" VI klass, II osa, Sirje Kaljula ja Hendrik Relve, Koolibri, 2005.
tõugud elavad sarapuupähklites. Tüvekeste kahjurid (putukad, kes närivad laikudena noorte tüvekeste koort, kaevandavad selles käike, imevad mahla. Nad elavad kas kogu oma elutsükli vältel või Erinevaid pahklestasid vähemalt mõnel oma arenguetapil puude koore all või puidus.): Harilik männikärsakas (Hylobius abietis), Väike-männikärsakas (H. pinastri), Kuuse- juureürask (Hylastes cunicularius, kahjustavad istutatud okaspuutaimede (eriti kuuse) Kuusel: Suur-pahktäi (Adelges (Sacciphantes) abietis) käbikujuline pahk võrse tüvekeste maapinnalähedast osa ja peajuurt), Männi-juureürask (Hylastes brunneus), alusel. Roheline pahktäi (Adelges viridis) käbikujuline pahk võrsel, täid rändavad
kuulmekile, inimene jääb kurdiks. vale 148. Nimeta inimese seisukohast kahjulikke mardikaid Eestis: 1) Cetonia aurata - kuldpõrnikas 2) Oryctes nasicornis - ninasarvikpõrnikas 3) Hylastes brunneus männi-juureürask 4) Anthonomus pomorum õunapuu-õielõikaja 5) Hylobius abietis - harilik männikärsakas 6) Ips typographus kuuse-kooreüras 149. Nimeta inimese seisukohast kahjulikke liblikaid Eestis: 1. Tinea bissellinella riidekoi 2. Yponomeuta malinellus õunapuu-võrgendikoi 3. Cydia pomonella õunamähkur 4. Cydia nigricana hernemähkur 5. Sinine paelöölane 6. Männivaksik 7. Pieris brassicae suur-kapsaliblikas 8. Pieris napi naeriliblikas 9. Külmavaksik 150
teiste seenhaiguste või üraskite ründe tõttu. 23 Anzelika Künnap Okaste väljalangemist põhjustavatest seenhaigustest esineb meil veel lumepudetõbi, mida tekitab mikroseen harilik lumehallik (Phacidium infestans), ja männipudetõbi, mida põhjustab tõve-pigihuul (Lophodermium seditiosum). 2.13Kahjurputukad Hariliku männivaablase vastsed männiokastest toitumas. Männikärsakad (Hylobius spp) ja männi-juureürask (Hylastes brunneus) kahjustavad noori männiistikuid raiesmikel 23 aastat pärast metsa langetamist. Männikärsakad toituvad tüve koorest. Männi-juureüraskid toituvad juurekaelast ja peajuurest. Tähnikpihklane (Pissodes castaneus) ja latipihklane (Pissodes piniphilus) kahjustavad eelkõige teiste kahjurputukate või seenhaiguste nõrgestatud noori puid. Kõige suuremat majanduslikku kahju tekitavad
Kogu haudepilt niines. Haude lõpetanud emaüraskid jätkavad taastusmissööma emakäigu pikendamisega, mille järel hakkavad (tavaliselt juulis) sõsarhauet rajama. Kevadisest haudest kooruvad mardikad taval juuli algul ja jätkavad küpsussööma korrapäratute, üksteisega lõikuvate käikudena. Talvituvad (juba septembrist) 1-7 cm sügavusel mullas, väike osa võib jääda ka koore alla. On üks kõige ohtlikumaid vanemate ja keskealiste kuusemetsade kahjureid! Männikärsakad Hylobius spp. kõige levinum ja ohtlikum on harilik männikärsakas. Mardikate nukustaadiumist või talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel, kui öökülmi pole mõne päeva jooksul enam olnud. Eriti intensiivne on lendlus mai keskpaigast juuni keskpaigani. Lendluse ajal ja ennem munemist toimub nn. küpsussööm okaspuutaimede tüvekestel ja okstel, kus näritakse laikudena koort. Haude rajab männikärsakas eelmise aasta kuuse- ja männikändude pindmistele juurtele
Selle abil puuritakse taimekoesse auk, kuhu asetatakse muna. Vastsed on jalutud valkjad tõugud. Sageli mono- või oligofaagid. Talvituvad mardikana, sellepärast on neid rohkem kevadel ja sügisel. Nende hulgas on palju põllu ja aiakahjureid. Hernekärsakas Sitona lineata elab herneseemnetes, õunapuu-õielõikaja Anthonomus pomorum avanemata õunapuuõies, maasika-õielõikaja A. rubi maasikaõites, pähklikärsakas Curculio nucum sarapuupähklites, männikärsakas Hylobius abietis vastne juurtel, valmik närib koort puuokstelt. Sugukond ürasklased Scolytidae (=Ipidae). Väikesed (1,2-5, harva kuni 9 mm), silinderja kehaga tumedad mardikad. Uuristavad puitu, koore alla ja koorde käike, kuhu munevad. Kattetiivad on kohastunud näripuru käigust väljalükkamiseks. Tõugud on jalutud. Mõned liigid asustavad elavaid puid ja on seega ohtlikud metsakahjurid. Vastsed närivad oma käigud risti emakäiguga, seetõttu moodustuvad igale liigile iseloomulikud
Selle kahjustuse algstaadiumis oleks tõenäoliselt õigeaegsed sanitaarraied levikut oluliselt pidurdanud, sest erinevalt meie kuuse-kooreüraskist talvituvad D. ponderosa vastsed puutüvel, koore all ja kahjustatud puude raie oleks populatsiooni oluliselt vähendanud. Kuna metsade majandamine oli piiratud, kujunesid ühevanuselised, keerdmänni puistud, mis olid üraskite jaoks sobivas eas (suht. vanad). Puudus ka metsade mosaiiksus ja mitmekesisus. Männikärsakad Hylobius spp. On kärsaklaste sugukonda kuuluvad mardikad. Eestis leidub 3 liiki: harilik-, suur- ja väike männikärsakas, neist kõige levinum ja ohtlikum on harilik männikärsakas. Mardikate nukustaadiumist või talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel, kui öökülmi pole mõne päeva jooksul enam olnud. Eriti intensiivne on lendlus mai keskpaigast juuni keskpaigani. Lendluse ajal ja enne munemist toimub nn.
Juurepess kahjustab kuuske ja mändi erinevalt: Männi-koorepõletik (Peridermium pini). materjal koorida. Sellega hoitakse ära nende Noorematel kuuskedel on haigestumise tunnusteks Noorematel mändidel asub nakkuskoht ladvast asustamine üraskite poolt. tüve alumises osas esinevad väikesed piklikud alates 4-7-nda männase piirkonnas. Männikärsakad Hylobius spp. valged laigud. Ka esineb juurekaelal vaigujooksu. Nakkuskohas surmab arenev seeneniidistik On kärsaklaste sugukonda kuuluvad mardikad. Vanematel puudel juurekael muutub jämedamaks kambiumi ja tungib puitu. Kambiumi Eestis leidub 3 liiki: harilik-, suur- ja väike (pudelikujuliseks). Mädaniku algfaasis muutub hukkumise tõttu lakkab haigestunud küljel kasv, männikärsakas, neist kõige levinum ja ohtlikum on
2. Langetada püünispuid ja pärast nende asustamist üraskite poolt need metsast välja vedada. 3. Kasutada mitmesuguseid feromonpüüniseid. 4. Kasulike putukate, näit. sipelgad, säilitamine ja levitamine. 5. Metsale kasulikele lindudele (rästad, tihased, puukoristajad, kärbsenäpp jt.) soodsate elu- ja pesitsemistingimuste loomine (pesakastid). 6. Hoiduda kultiveerimast esimese aasta lanke, et vältida juurekahjurite levikut. See on eriti oluline männikultuuride puhul. Männikärsakad Hylobius spp. On kärsaklaste sugukonda kuuluvad mardikad. Eestis leidub 3 liiki: harilik-, suur- ja väike männikärsakas, neist kõige levinum ja ohtlikum on harilik männikärsakas. Mardikate nukustaadiumist või talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel, kui öökülmi pole mõne päeva jooksul enam olnud. eriti intensiivne on lendlus mai keskpaigast juuni keskpaigani. Lendluse ajal ja ennem munemist toimub nn
lageraietest. Turberaietel on ka eeliseid: · asendamatud puistutes, kus lageraie kahjustaks metsa muid funktsioone (ravim- ja marjataimede kasvualad; kaitset vajavate lindude ja loomade elupaigad; loodus- ja kultuurimälestisi ümbritsevad puistud; puistuis, kus lageraie rikuks maastikuilme); · väiksemad metsauuendamiskulutused; · sobiv kasutada kaitsemetsades; · putukkahjustuste oht looduslikele taimedele on väiksem kui kultuurtaimedele (Hylobius abietis). Enamiku turberaieviiside korral saadakse uus metsapõlv vana metsa all olevast järelkasvust, mis lühendab raieringi. S.t. kui lageraiete puhul pärast metsa raiumist kulub 3-4 a. taasmetsastamiseks, siis turberaiete puhul on pärast vana metsa raiumist järelkasv juba olemas. Esimeste raietega raiutakse tavaliselt välja kehvemad, kahjustatud puud, samuti tormihellad ja järelkasvu kõige enam varjavad puud. Headesse valgustingimustesse