määrata, millised riigiasutused on, millise pädevusega otsuseid langetama. Era ja avaliku õiguse liigitamisel lähtutakse kahest teooriast: 1. Huviteooria, mis on vanim liigitamise põhimõte 2. Subjektiteooria Huviteooria Vedavaks jõuks huvi. Kui ülekaalus on avalikud huvid, siis kuulub probleem avalikku õigusesse. Avalik õigus on see, mis on seotud riigiga, eraõigus see, mis on seotud isikliku kasuga. Kui ülekaalus on erahuvid, kuulub probleem eraõigusesse. Ainult huviteooriast lähtuvalt pole võimalik eristada alati õiguse valdkondi. Subjekti teooria: Õiguslik probleem kuulub eraõiguse valdkonda, kui õiguse subjektid on õigussuhtes võrdses seisundis ja koordinatsioonisuhtes. Avalikuõigusega on aga tegus siis, kui õiguse subjektid on õigussuhtes alluvussuhtes ehk subordinatsioonisuhtes. Koordinatsioonisuhete puhul ei saa pooled üksteisele siduvaid otsusesid peale panna. Alluvussuhetes on see aga võimalik. Subjektiteooria annab rahuldava lahenduse
õigluse ja hea usk parema õiguskindluse avaliku ilma loomuõiguseta ei võimu organite töös eksisteeriks positiivset õigust 6. Mida mõistetakse era ja mida avaliku õiguse all? Selgita! Õiguskord jaguneb nii, et teha vahet, millised riigiasutused on kindlate kaasuste puhul pädevad otsust langetama. Õiguskorra jaotamisel lähtutakse huviteooriast. Kui on ülekaalus avalikud (riigi) huvid, kuulub probleem av õigusesse ja vastupidi. Lähtutakse ka subjektiteooriast. Õiguslik probleem on eraõiguslik, kui õigussuhte subjektid on võrdses seisundis-koordinatsioonisuhe. Kui on subordinatsioonisuhe-alluvussuhe, on av-õiguslik. Aga nt kui omavahel teevad koostööd kaks av-õiguslikku juriidilist isikut, kuulub see ikkagi eraõiguse alla. Probleem kuulub avaliku
(riigi) huvid, siis kuulub probleem avalikku õigusesse, kui aga õigussuhe puudutab kahte eraviisiliselt tegutsevat võrdse õigusliku staatusega subjekti, siis leiavad rakendamist eraõiguse normid. Samas on siin ka erandeid, esineb ka avaliku õiguse norme, mis kaitsevad erahuvisid (N: PS§ 17 Sätestab, et kellegi head nime ei tohi teotada). Kuid erandina on mõned eraõiguse normid on lähtuvalt avalikest huvidest( vanemlik võim perekonnas). Eelpooltoodust tulenevalt ei ole huviteooriast lähtuvalt võimalik täpselt eristada õiguse valdkondi. Tänapäevases õiguse käsitluses on õiguse valdkondade määratlemise aluseks Raul Naaritsa käsitluses nn. subjektiteooria. Selle teooria alusel õiguslik probleem kuulub eraõiguse valdkonda juhul, kui õigussubjektid on õigussuhetes võrdses sisundis (koordinatsioonisuhetes). Avaliku õiguse õigusnorme rakendatakse juhul, kui õigussubjektid on õigusuhtes alluvusvahekorras (subordinatsioonisuhetes).
1. Kui kollisioonis olevad aktid on sama riigiorgani aktid, siis kehtib hilisem akt 2. Kui kollisiooniaktid lähtuvaderineva tasemega riigiorganitest, kehtib kõrgema riigiorgani akt 3. Kui kollisioonis on üldnorme kehtestav õigusakt ja erinorme kehtestav akt, kohaldatakse akti, mis sisaldab erinorme. 45 Era- ja avaliku õiguse jaotuse kaks alusteooriat - Vanimaks eristamismeetodiks on materiaalne ehk huviteooria. Huviteooriast lähtuvalt eksisteerib kaks huvide valdkonda. Kui ülekaalus on avalikud huvid, siis kuulub probleem avalikku õigusesse. Eraõiguse sisuks on üksikisiku huvid. Teooria rakendamise muudab raskeks asjaolu, et osa avaliku õiguse norme kaitseb erahuve, samas võib eraõiguse norm tuleneda avalikest huvidest. Kaasajal on enam levinud subjekti teooria, kus kahe peavaldkonna eristamine toimub üksteisega suhtlevate subjektide kaudu
1. Kui kollisioonis olevad aktid on sama riigiorgani aktid, siis kehtib hilisem akt 2. Kui kollisiooniaktid lähtuvaderineva tasemega riigiorganitest, kehtib kõrgema riigiorgani akt 3. Kui kollisioonis on üldnorme kehtestav õigusakt ja erinorme kehtestav akt, kohaldatakse akti, mis sisaldab erinorme. 45 Era- ja avaliku õiguse jaotuse kaks alusteooriat - Vanimaks eristamismeetodiks on materiaalne ehk huviteooria. Huviteooriast lähtuvalt eksisteerib kaks huvide valdkonda. Kui ülekaalus on avalikud huvid, siis kuulub probleem avalikku õigusesse. Eraõiguse sisuks on üksikisiku huvid. Teooria rakendamise muudab raskeks asjaolu, et osa avaliku õiguse norme kaitseb erahuve, samas võib eraõiguse norm tuleneda avalikest huvidest. Kaasajal on enam levinud subjekti teooria, kus kahe peavaldkonna eristamine toimub üksteisega suhtlevate subjektide kaudu
väärtusmastaape, millega õiguskord ennast muutma peab. Selliseid väärtusmastaape, mis dikteerivad õiguskorra olemuse. 1.8. Era- ja avalik õigus Õiguskord jaotub kahte suurde õigusvaldkonda era- ja avalik õigus. Õiguskorra jagunemine õigusvaldkondadeks omab praktilist tähendust saab kindlaks määrata, millised riigiasutused on kindlate kaasuste puhul pädevad otsuseid langetama. Vanimaks eristamise kriteeriumiks on nn huviteooria, põhineb Rooma õigusteadusel. Huviteooriast lähtuvalt eksisteerib kaks huvide valdkonda. Kui ülekaalus on avalikud (riigi) huvid, siis kuulub ka probleem avalikku õigusesse. On olemas avaliku õiguse norme, mis kaitsevad erahuvisid. Mõned eraõiguse normid on loodud valikest huvidest lähtuvalt. St lähtudes huviteooriast ei ole alati võimalik eristada õiguse valdkondi. Kaasajal subjekti teooria õiguslik probleem kuulub eraõiguse valdkonda, kui õiguse subjektid on õigussuhtes võrdses seisundis (koordinatsioonisuhtes)
puudutab kahte eraviisiliselt tegutsevat võrdse õigusliku staatusega subjekti, siis leiavad rakendamist eraõiguse normid. Samas on siin ka erandeid, esineb ka avaliku õiguse norme, mis kaitsevad erahuvisid (N: PS§ 17 Sätestab, et kellegi head nime ei tohi teotada). Kuid erandina on mõned eraõiguse normid on lähtuvalt avalikest huvidest (vanemlik võim perekonnas). Eelpooltoodust tulenevalt ei ole huviteooriast lähtuvalt võimalik täpselt eristada õiguse valdkondi. Tänapäevases õiguse käsitluses on õiguse valdkondade määratlemise aluseks Raul Naritsa käsitluses nn. subjektiteooria. Selle teooria alusel õiguslik probleem kuulub eraõiguse valdkonda juhul, kui õigussubjektid on õigussuhetes võrdses seisundis (koordinatsioonisuhetes). Avaliku õiguse õigusnorme rakendatakse juhul, kui õigussubjektid on õigusuhtes alluvusvahekorras (subordinatsioonisuhetes)
kulgema peaks. Ülipos õigus põhineb jumalikul ilmutusel, inimloomusel või –mõistusel. Nimetatakse ka loodus- (loomu-) õiguseks või mõistuseõiguseks. Loomuõiguses nähakse positiivse õigusega võrreldes ülimat korda. 1.8. Era- ja avalik õigus Õiguskord jaguneb nii, et teha vahet, millised riigiasutused on kindlate kaasuste puhul pädevad otsust langetama. Õiguskorra jaotamisel lähtutakse huviteooriast. Kui on ülekaalus avalikud (riigi) huvid, kuulub probleem av õigusesse. Lähtutakse ka subjektiteooriast. Õiguslik probleem on eraõiguslik, kui õigussuhte subjektid on võrdses seisundis. Kui on alluvussuhe, on av-õiguslik. Aga nt kui omavahel teevad koostööd kaks av-õiguslikku juriidilist isikut, kuulub see ikkagi eraõiguse alla. Probleem kuulub avaliku õiguse valdkonda siis, kui vähemalt üks pool esineb vastavas õigussuhtes kui avaliku võimu kandja ja realiseerib võimu.
määrata, millised riigiasutused on, millise pädevusega otsuseid langetama. Era ja avaliku õiguse liigitamisel lähtutakse kahest teooriast: 1. Huviteooria, mis on vanim liigitamise põhimõte 2. Subjektiteooria Huviteooria Vedavaks jõuks huvi. Kui ülekaalus on avalikud huvid, siis kuulub probleem avalikku õigusesse. Avalik õigus on see, mis on seotud riigiga, eraõigus see, mis on seotud isikliku kasuga. Kui ülekaalus on erahuvid, kuulub probleem eraõigusesse. Ainult huviteooriast lähtuvalt pole võimalik eristada alati õiguse valdkondi. Subjekti teooria: Õiguslik probleem kuulub eraõiguse valdkonda, kui õiguse subjektid on õigussuhtes võrdses seisundis ja koordinatsioonisuhtes. Avalikuõigusega on aga tegus siis, kui õiguse subjektid on õigussuhtes alluvussuhtes ehk subordinatsioonisuhtes. Koordinatsioonisuhete puhul ei saa pooled üksteisele siduvaid otsusesid peale panna. Alluvussuhetes on see aga võimalik. Subjektiteooria annab rahuldava lahenduse
süsteemi eriti mõjutama normativistlikud doktriinid ja kontseptsioonid. (riik on moraalse autoriteedi absoluutne allikas). Anglo- Ameerika süstemis on eriti pärast I MS valdavad sotsioloogilised (riigi ja õiguse funktsionaalsed) doktriinid ja kontseptsioonid. Kontinentaal-Euroopa õiguskultuuris jaotub õiguskord kahte suurde õigusvaldkonda: era- ja avalik õigus. Nende vanimaks eristamise kriteeriumiks on nn huviteooria, mis põhineb Rooma õigusteadusel. Huviteooriast lähtuvalt eksisteerib kaks huvide valdkonda. Kui ülekaalus on avalikud (riigi) huvid, siis kuulub probleem avalikku õigusesse. On olemas ka avalikud õiguse norme, mis kaitsevad erahuvisid. 17. Õiguse süsteemi mõiste ja kultuur. Õigussüsteem-ajalooliselt kujunenud õiguse sisemine ühtsus, mis tähendab positiivset õigust moodustavate õigusnormide jaotamist õigusliku reguleerimise objekti ja õigusliku reguleerimise meetodi järgi erinevatesse rühmadesse.
loomuÕel, milles nähakse võrreldes positiivse Õega ülimat korda. Tegu on põhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Positiivses Ões tuleb silmas pidada ülipositiivset Õt. Era- ja avalik Õ: vanimaks eristamise kriteeriumiks on nn huviteooria, mille kohaselt eksisteerib kaks huvide valdkonda. Kui ülekaalus on avalikud huvid, siis kuulub probleem avalikkuse Õse. Samas mõned eraÕe normid on loodud avalikest huvidest lähtuvalt, seega ei ole alati võimalik lähtuda huviteooriast. Kaasajal on määravaks subjekti teooria, mille kohaselt eraÕega tegemist on siis, kui subjektid on Õehetes võrdses seisnudis (koordinatsioonisuhtes), avaliku Õega siis kui on alluvussuhtes (subordinatsioonisuhtes). Esimese puhul ei saa pooled üksteisele siduvaid otsuseid peale panna, teises aga saab. Õkorra normatiivsus tähendab seda, et on olemas teatud käitumise etalon, määr, soetus või kohustuslikkus, millega saab mõõta inimkäitumise kohustuslikkust.
annaabi.ee 
