Huulhein (0)

HUULHEIN

Huulhein:
Huulhein ( Drosera L.) on liikide arvult teine putuktoiduliste taimede perekond. Ta kuulub huulheinaliste sugukonda.Huulheinaliike on üle 170. Euroopas (sealhulgas Eestis) kasvab kolm liiki: ümaralehine huulhein, pikalehine huulhein ja vahelmine huulhein. Ümaralehise ja pikalehise huulheina hübriid on värd-huulhein.
Nimi:
Nimetus on tuletatud vanakreeka sõnast kaste, kastepiisk ja seda seepärast, et taime kleepnõre tilgad tentaaklite otsas meenutavad kastepiisku.
Tunnused:
Huulheinaliigid on harva üheaastased, enamasti mitmeaastased rohttaimed , rosette moodustavate lehtedega püstised või ronitaimed. Olenevalt liigist kasvavad nad 1-100 cm kõrguseks; ronitaimed võivad kasvada tunduvalt pikemaks. Nad võivad elada üle 50 aasta.
Perekond on nii tugevasti spetsialiseerunud lämmastiku omastamisele putukaid seedides, et selle liikidel (vähemalt kääbusliikidel) puudub täielikult ensüüm nitraatreduktaas, mida taimed üldjuhul vajavad nitraatide omastamiseks mullast. Vegetatiivne paljunemine toimub maapealsete võsundite (stoolonite, lisapungade) abil või mugulate või sigipungade abil.
Kasvuvormid:
Perekonda saab jaotada parasvöötme- ja lähistroopikavormideks.
Parasvöötmevormid:
Nende hulka kuuluvad kõik Euroopas leiduvad liigid.Talvitumiseks moodustub neil talvituspung ehk hibernaakel, millest nad kevadel uuesti üles kasvavad (selliseid taimi nimetatakse hemikrüptofüütideks). Mõnel sellisel liigil (pikalehine huulhein, vahelmine huulhein) on ka lähistroopikas või troopikas kasvavad vormid, mis talvitumist ei vaja ning talvituspungi ei moodusta.

Juured:
Enamikul huulheinaliikidel on juurestik vähearenenud. Juurte funktsiooniks on peamiselt taime kinnihoidmine ja vee hankimine . Toitainete hankimise seisukohast pole juurtel peaaegu mingit tähtsust. Mõned Lõuna-Aafrika liigid säilitavad juures vett ja ka toitaineid. Mõnel Austraalia liigil on säilituselunditeks mugulad, mis võimaldavad taimel suvise põuaaja üle elada. Kääbushuulheinade sammasjuured on sageli suhteliselt väga pikad (kuni 15 cm).Kääbushuulheinadel on vanas eas sageli punased tugijuured , mis kasvavad kroonist alla mulla poole.
Lehed:
Huulheinaliikidele on iseloomulikud lehtedel paiknevad kleepnõredega täidetud näärmekarvad ehk tentaaklid. Tuleb eristada ühelt poolt pikavarrelisi tentaakleid, mis eritavad magusat ja kleepuvat nõret, mis saaki külge tõmbab, püüab ja eritatavate ensüümide abil lagundab ja teiselt poolt istuvaid näärmeid, mille ülesanne on toitaineid vastu võtta ja mis mõnel liigil ka puuduvad. Väikesed loomad, enamasti putukad, keda suhkrut sisaldav nõre ligi meelitab, jäävad seda puudutades sinna kinni, sest kleepuv lima ei võimalda neil edasi liikuda . Nad kas surevad kurnatusse või lämbuvad püdela nõre kätte, mis nõrgub õhusoontesse ja need ummistab. Samal ajal eritab taim ensüüme (näiteks esteraas, peroksidaas, fosfataas ja proteaas ), mis saaklooma aeglaselt lagundavad ja temas sisalduvaid toitaineid vabastavad. Istuvad näärmed resorbeerivad need toitained ning kasutavad neid taime kasvamiseks.Kogu püügilehe liikuvus on liigiti erinev. Huulheina perekonnas on arvukalt lehekujusid, mis võivad olla väga erinevad. Lehed võivad olla leherootsuga või ilma. Kõige ebatavalisem (väga haruline) kuju on kaheldamatult liigi Drosera binata lehel.
Õied, viljad ja seemned:
Huulheina õied asetsevad, nagu peaaegu kõikidel putuktoidulistel taimedel, väga pikkadel õisikutel taime kohal, et lehed võimalikke tolmeldajaid putukaid kinni ei püüaks. Õied avanevad ükshaaval. Õitsemise aeg on enamasti lühike. Õie avanemise määrab eelkõige päikesekiirguse intensiivsus. Õisikud on heliotroopsed: nad pöörduvad päikese suunas.
Radiaalsümmeetrilised õied on alati lihtsad, mõlemasoolised ja viietised. Erandiks on ainult neljatine Drosera pygmaea 8-12-tine Drosera heterophylla. Reeglina on nad valged või roosad. Mõnevõrra suurem värvide mitmekesisus on Austraalia liikidel: seal tuleb ette ka oranže, (Drosera callistos), punaseid (Drosera cistiflora), kollaseid (Drosera zigzagia) ja metalselt violetseid (Drosera microphylla) õisi.
Sigimikud on ülemised. Moodustuvad kuprad paljude väikeste seemnetega. Paljud huulheinaliigid on isetolmlevad. Sageli moodustub väga palju seemneid. Seemned on mustad, tolmpeened ja vajavad idanemiseks valgust. Nad kaotavad kiiresti idanevuse. Parasvöötmeliikide seemned idanevad pärast külmaperioodi.