Raamatu faabula ja süzee käivad enamjaolt paralleelselt. Leidub hetki, mil peategelane Santiago (vanamees) meenutab oma eelnevaid kalalkäike või mõnda unenägu. Teose ekspositsioonis kirjeldatakse ühe Kuuba kaluriküla elu ja raamatu peategelast ning tema olukorda, samuti ka kohalikke elanikke, eriti üht teismelist poissi, kes Santiagole tihti abiks on ja temaga vahel kalalgi käib. Suurt rõhku on asetatud vanamehe välimuse ning tema hurtsiku kirjeldusele, kus on viidatud mitmetele pisidetailidele, näiteks armidele näol ja kätel või elamu sise- ning väliskujundusele. Sõlmituseks võib lugeda kohta, kus vanamees avaldab oma plaani minna 85. korda merele ja tulla tagasi 1000-naelase kalaga. Poiss aitab Santiagol paati ette valmistada ja vette lükata. Algab neljapävane mereretk, mis koosneb pidevast pinge tõusust seoses suure kalaga võitlemisel. Siin toimubki enamus raamatu süzeest
ilmneb Petunia ja Vernoni poja Dudley sünnipäeval, kui nad sõitsid loomaaeda. Seal kaob imega eest klaas, mille taga on püüton ja kuhu Dudley sisse kukub. Kõik saab suurema pöörde hetkel, mil Harry koju hakkavad lendaba öökullid, et Harryle mingit kirja edastada. Dursleyd teavad selle kirja tähtsust Harry suhtes ja nad tahavad, et Harry seda kirja mitte mingil juhul ei saaks. Lõpuks nad kolivas ühte mahajäetud kohta. Järsku, Harry 11 sünnipäeva ööl, murtakse hurtsiku, ku nad elasid, uks maha ja sisse astub hiiglane nimega Hagrid ja kes lõpuks ulatab Harryle kirja. Kiri tuli Sigatüükast, nõiduse ja võlukunsti koolist. Siis sai Harry teada, et ta on võlur. Harry sai hiljem sai ka teada, et tema vanemad mitte ei surnud autoõnnetusest, vaid nad tappis kuri Lord Voldemort. Harry oli siis vaid 1 aastane ja tema pääses ainukesena tapvast needusest, millest pole keegi eales pääsenud. Lord Voldemort sai vastulöögi ja kaotas oma jõu ning kadus
sõitsid loomaaeda. Seal kaob imega eest klaas, mille taga on püüton ja kuhu Dudley sisse kukub. Kõik saab suurema pöörde hetkel, mil´Harry koju hakkavad lendama öökullid, et Harryle mingit kirja edastada. Dursleyd teavad selle kirja tähtsust Harry suhtes ja nad tahavad, et Harry seda kirja mitte mingil juhul ei saaks. Lõpuks nad kolivad ühte mahajäetud kohta. Järsku, Harry 11 sünnipäeva ööl, murtakse hurtsiku, kus nad elasid, uks maha ja sisse astub hiiglane nimega Hagrid ja kes lõpuks ulatab Harryle kirja. Kiri tuli Sigatüükast, nõiduste ja võlukunsti koolist. Siis sai Harry teada, et ta on võlur. Harry sai hiljem ka teada, et ta vanemad ei surnud mitte autoõnnetuses, vaid nad tappis kuri Lord Voldemort. Harry oli siis vaid 1 aastane ja tema pääses ainukesena tapvast needusest, millest pole keegi eales pääsenud. Lord Voldemort sai vastulöögi ja kaotas oma jõu ning kadus
Romaan algab sellega kuidas ta luiskab ennast parvepoisiks (autori sõnade kohaselt Nipernaadi ei valeta vaid luiskab) ja ta kohtub Lokiga, kes on vaene talutüdruk. Kui Nipernaadi räägib Lokile sellest kus ta käib ja mida ta teeb tahab tüdruk, et Toomas Nipernaadi ta kaasa võtaks kui ta ära läheb. Kuid Nipernaadi ei sõitnud minema vaid jäi Loki ja tema isa, vana Kudisiimu juurde. Sel ajal kui ta nende juures viibib parandab ta nende hurtsiku ära ja toob isegi mullika lauta. Kui Nipernaadi hakkab ühel õhtul ära minema ja lubab Lokile, et ta tuleb tema juurde tagasi ning tahab selle kinnituseks isegi oma kandle ära kinkida, tuleb Nipernaadi parvele tüdruk, kuid see pole Loki vaid tema kuri naabritüdruk, kes tahab temaga kaasa sõita. Kui Nipernaadi tema ära tundis hüppas ta jõkke ja jätkas oma rännakut. . Oma rännakutel kohtab ta erinevaid inimesi ning suudab väga paljud naised endasse armuma panna.
Neljas peatükk-FATALIST. Kord kui seltskond mängis kasarmus kaarte, vedas mees nimega Vulits kihla et midagi elus pole ette määratud. Tõestuseks ta võttis püssi ja vajutas päästikule(enne seda ta väitis et ta ei saa surma). Pauku ei kostnud, oli tekkinud tõrge. Ta vajutas teist korda, sihtides seinal rippuvat mütsi. Kõlas lask. Järgmisel päeval tuleb teade Vulits on tapetud. Keegi purjus kaskas oli kogemata teda hakkinud. Kôik tormasid kohe selle kasaka hurtsiku juurde. Ta oli ennast sinna luku taha pannud. Ta ei andnud alla. Petsorin läks akna juurde, rebis selle lahti ja vangistas kasaka. Kindlusesse tagasi jõudnud jutustas ta sellest kõigest Maksim Maksimôtsile. Fatalist- saatuse paratamatuse uskuja. Viies peatükk-BELA( lõpp). Bela sai teada oma isa surmast. Ta jäi elama kasarmusse. Aja jooksul ta hakkas Petsorini armastama. Kord läksid Petsorin ja Maksimôts jahile. Saaki nad ei saanud
Rilke, Baudelaire'i, Valéry, Bretoni kõrval kohtame tsitaate Hugo, Hesse, van Gogh'i ja Vlamincki sulest. Samuti armastab Bachelard tsiteerida tundmatuid poeete kuskilt Argentinast või Lätist. (Meenub lehvivate juustega Ilmar Laaban, kes tsiteeris kord Stockholmi suures juustupoes mustlaspoeete, müüjaplikad lausa kilkasid vaimustusest ja lõikasid talle degusteerimiseks üha uusi võluvaid juustuviile.) "Ruumipoeetika" I peatükk kannab nime "Maja. Keldrist pööninguni. Hurtsiku tähendus". Bachelard ongi tubane filosoof. Tema ruum on tuumakeskne. Maja on tema maailm, vahel harva tuleb ta sellest välja ja uneleb peegelsiledate järvede kaldal, metsade lõputuses, tähtede säras, kuukiirte nukruses. Tundub, et lõpmatus valmistab talle hirmu. Maja all mõtleb Bachelard eelkõige elamut. Mõisted oneiriline maja (uneline elamu), ülikelder, mittemaja (talvine kosmos) on kõrvuti lihtsate kujunditega nagu lamp, trepp, meditatiivne ämblik,
kaheteistkümne peal, mis tähendas, et kell oli täpselt üks päeval, imekombel paistis päike eredalt otse silla alla, mida pole kunagi varem kell üks päeval juhtunud, Indreku sisetunne ütles, et tänane päev tuleb kuidagi erinev. Nende hurtsikut polnud külastanud mitte ükski hing peale nende endi, peale seda, kui nad noorukid politseile üle andsid. Nüüd, kui päike oli juba tund aega ühel kohal seisnud ja mitte liikunud, sammus üleni valges riietuses väiksemat kasvu mehike nende hurtsiku poole,ta tuli valguse poolt, algul ei näinud teda keegi, aga kui mehike oksale astus ning vali praks kostus, keerasid koheselt kõik enda pead mehikese poole ning jõllitasid teda suu ammuli, sest nende kodupaika polnud mitte keegi nii ammu külastanud. Indrek, kui rühma liider, sammus mehikesele vaikselt lähemale ning küsis: „Kes te olete? Kas me saame teid kuidagi aidata?“ Indrek nägi seda muiet, mis tekkis mehe näole, kui ta oli teist küsimust kuulnud, ta oli segaduses
saanud võsajänki ning võsainglane. Kuigi sõnad kadakasaks, pajuvenelane, võsajänki ja võsainglane näitavad, et kõigil sõnadel on seos puudega, mida peetakse kiiresti kasvavateks ja raskesti väljajuuritavateks, polnud esimesel sõnal kadakasaks seost kadakapõõsaga. Sõna võtsid kasutusele hoopis baltisakslased, nimetades nii põlglikult neid eestlasi, kes püüdsid kangesti saksa moodi olla. Sõna algkuju oli kate-saks, mis alamsaksa keeles tähendas hurtsiku- või onnisakslast. Eestlastele ei öelnud see sõna midagi ning nii kohandati see kõige lähema tuttava sõnaga. Mina arvan, et sõnade valesti tõlgendamisel on suurem tähendus, kui esmapilgul võib tunduda. Valedel alustel tekkinud sõnad levivad ja omandavad tähenduse suuremal ühiskondlikul tasandil. Neid sõnu on hiljem väga raske ühiskonnast välja juurida. Kui algselt võtsid eestlased negatiivse sõnana kasutusele kadaka (kõla järgi), siis hiljem on
Ta tundis, kuidas see hai ihusse tungis ja, teades, et see on terav, virutas veel kord. Hai laskis kala lahti ja ujus eemale. See oli viimane hai sellest karjast, kes teda ründas. Tuulega purjetas otse väikese kruusaribakeseni ja tõmbas paadi nii kõrgele, kui vähegi suutis ja kinnitas kaljurahnu külge. Võttis masti maha ja keeras purje kokku. Hakkas mäkke astuma, üles jõudnud, ta aga kukkus. Veel viis korda pudu ta istuma, enne kui hurtsiku juurde jõudis. Tarre astunud, jõi vett, ja läks sängi magama. Püütud kalast oli alles skelett ja pikkust oli kaheksateist jalga ninast sabani! Kirjelda vanamehe ja poisi suhteid. Nad hoolisid üksteisest väga. Poiss austas vanameest kui õpetlast. Mis on selle romaani olulisim sõnum? Siiras ja põhiliselt optimistlik elufilosoofia, milles pole raske ära tunda autori enda siiraid mõtisklusi, tõekspidamisi ning kõhklusi. Inimene keset elu karmi ookeani – selline näib olevat
Kõik teadsid, et kadunud kaarna Peep oma endistel hoonetel ja rahaaukudel käib silma peal hoidmas. Kord oli lihunik tontide kiuste metsast läbi läinud koos suurel hulgal rahaga, Külarahvas rääkivat, et tondid maksid kätte nende kiusamise eest, sest lihuniku ei nähtud enam. Kui Kaarna Peep naisega sinna kolis, siis ega nemadki neid tondijutte enne uskunud, kui vaesus majas oli. Peremees sai abi tulihännalt, kes neile rikkust korstna kaudu majja viinud. Peep sai hurtsiku asemele suure maja ja veski pealekauba. Paari aasta pärast tulnud kuri oma palga järele, mis peale tõusus kära ja siis tuli hävitanud kõik. Mehest polnud jälgegi. Naine suri ka paari aasta pärast ära ja nende maad said endale võõrad, kel teiselpool silda väiksem veski oli, Sestpeale käinud Peep vanades põlenud riietes seal kodukäijaks. Tammiste veskitoas ketrasid Riinu ja tema tütreke Miina. Kumbki ei rääkinud midagi.
kommenteeri seda. Kord kui seltskond mängis kasarmus kaarte, vedas mees nimega Vulits kihla et midagi elus pole ette määratud. Tõestuseks ta võttis püssi ja vajutas päästikule (enne seda ta väitis et ta ei saa surma). Pauku ei kostnud, oli tekkinud tõrge. Ta vajutas teist korda, sihtides seinal rippuvat mütsi. Kõlas lask. Järgmisel päeval tuleb teade Vulits on tapetud. Keegi purjus kasakas oli kogemata teda hakkinud. Kõik tormasid kohe selle kasaka hurtsiku juurde. Ta oli ennast sinna luku taha pannud. Ta ei andnud alla. Petsorin läks akna juurde, rebis selle lahti ja vangistas kasaka. Kindlusesse tagasi jõudnud jutustas ta sellest kõigest Maksim Maksimõtsile. Fatalist- saatuse paratamatuse uskuja. 8. Arutle, miks Petsorin on nn liigne inimene. 10e 9. ,,Meie aja kangelases" vahelduvad jutustajad, kelle silmade läbi Petsorinit nähakse. Kes need on
tontide kiusamise eest katku ja kes teab mis haigused kaela. Kui rahvas nii hooletu poleks olnud ja võtnud õppust kurjategijast Kaarna Peebust siis oleks hetkel kõik korras. See oli ka oma naisega tondi jutte naernud ja irvitanud, kuni ühel hommikul võlad ja vaesus igast lagunud hoonenurgast sisse vahtinud, nii sai mees aru et ilma tulehännata ei saa. Kadaka Kaie ise oli näinud kuidas Kaarna Peep korstnast sisse koju lennanud. Rahapütte oli Peebul palju. Hurtsiku asemel tuli suur uhke hoone, oja äärde ehitati veski. Ta ei raatsinud rahvale miskit anda, oli kade. Kahe aasta pärast tuli kuri oma palgale järgi, mis teadupärast nimeta sõrme verega temale pidi kinnitatud olema , siis tõusnud Kiviveskil kära ja kiskumine, peale keskööd ajas tuleleeks taeva poole, hommikus ei olnud majast ega peremehest jälgegi. Hijlem suri ka Kiviveski möldri naine, põllud maad said võõraste kätte. Ehitati uus veski mis poole väiksen ja näotum
aegugi pidada, ta astumine oli kerge, lennu sarnane, ta hääl värske ja vaim erk. Pakkus Gabriel talle käsivart toetuseks, siis võttis ta selle küll vastu, surus end silmapilguks seltsilise külge, pani pea otsekui väsinult ta õlale ja lippas siis vallatult naerdes jälle tüki maad ette. Õhtuks jõudsid nad selle köha ligidale, kus Soodla jõgi Jägala jõega ühineb. Paksus rägastikus jäid nad öömajale. Gabriel ehitas okstest ja lehtedest hurtsiku Agnesele peavarjuks, valmistas talle samblast pehme aseme ja soovis head und. Ta ise heitis jälle lausa taeva all puhkama. Agnes uinus seekord varsti, aga ta uni oli rahutu. Raske ahastav unenägu vaevas teda. Ta 319 nägi Gabrieli suure karuga mängivat. Käru oli esiotsa heas tujus, mahe ja meelitav. Äkisti sai ta aga vihaseks, tõstis käpa, lõi mänguseltsilise maha ja siis nägi Agnes Gabrieli suures, sügavas vereloigus ujuvat. «Gabriel
annaabi.ee 
