Huntingtoni tõbi (0)

Huntingtoni tõbi



HUNTINGTONI TÕBI Miniuurimus Koostaja: Victoria Kopamees Juhendaja: Illar Leuhin 2022


Sisukord
Sissejuhatus 3 Ajalugu ja avastamine 3 Sümptomid 3 Algstaadium 3 Keskstaadium 4 Lõppstaadium 4 Haiguse põhjused 4 Diagnoos 4 Ravi 5 Ravimid 5 Treenimine 5 Täiendavad ravimeetodid 5 Prognoos 5 Toimetulek 6 Vaimne tervis 6 Psühhiaatriline ravi 6 Kliinilised uuringud 6 Kokkuvõte 6 Kasutatud allikad 7 Lisad 7 2


Sissejuhatus Huntingtoni tõbi (HT) on progresseeruv neurodegeneratiivne haigus, mis kandub geneetiliselt
edasi vanemalt lapsele. Klassikaliste sümptomite hulka kuuluvad kontrollimatud liigutused
näos, kehatüves, kätes ja jalgades. Samuti probleemid selge mõtlemisega ja meeleolumuutused (ärevus, depressioon ja ärrituvus). Kuigi Huntingtoni tõbe ei saa ravida
ega aeglustada, saab teatud sümptomeid ravimitega leevendada. Ajalugu ja avastamine Esimest korda avastas Huntingtoni tõve päriliku haigusena 22-aastane Ameerika arst George
Huntington aastal 1872. HT sai hiljem tema järgi nime. Esimeses artiklis, kus ta haigusest
kirjutas, nimetas ta seda koreaks ehk tantstõveks. Korea anti nimetusena, et viidata häirete
rühmale, millel polnud tol ajal teadaolevaid ravivõimalusi. Tahtmatud lihastõmblused on
Huntingtoni häire iseloomulikud tunnused ning sellised liigutused põhjustasid eelnevatel
sajanditel suuri eelarvamusi haigete suhtes. Näiteks arvati meditsiinieelsel ajal, et
koreahaiged tegelevad nõiduskunstiga ning neil on kurjad vaimud kallal. Sümptomid Ameerika Ühendriikides on või tekib Huntingtoni tõbi 250,000 inimesel. Sümptomid algavad
tavaliselt 30.-50. eluaasta vahel, kuid tõve noorukivormi puhul algavad sümptomid jube enne
20. aastaseks saamist. Huntingtoni tõve sümptomid süvenevad aja jooksul aeglaselt ja
varieeruvad sõltuvalt haiguse staadiumist. Algstaadium Algstaadiumi sümptomite hulka kuuluvad raskused uute asjade õppimisel või otsuste
tegemisel, probleemid auto juhtimisega, ärrituvus, meeleolu kõikumine, tahtmatud liigutused
või tõmblused, koordinatsiooni probleemid, lühimälu probleemid. Keskstaadium Huntingtoni tõve progresseerumisel keskstaadiumisse on inimesel raskusi neelamise,
rääkimise, kõndimise, mälu ja ülesannetele keskendumisega. Kaalulangus ja alatoitumine on
samuti levinud. HT klassikalised väänlevad liigutused (korea) võivad muutuda väga tugevaks
ja häirida oluliselt igapäevast toimimist. Inimesel võib tekkida ka teatud obsessiivne
käitumine. 3


Lõppstaadium Huntingtoni tõve hilises staadiumis seisnevad sümptomid võimetuses kõndida või rääkida.
Haigel on vaja ööpäevaringselt hooldaja abi. Korea asemel võib inimesel esineda jäikus,
aeglustunud liigutused (nn bradükineesia) ja düstoonia. Hilises staadiumis HT-ga inimestel on
suur lämbumisoht. Kopsupõletik on kõige levinum Huntingtoni tõvega seotud surmapõhjus. Haiguse põhjused CAG kordused Huntingtoni tõve korral tekitab vigane geen (HTT geen) mutantse valgu (huntinktiini), mis
põhjustab inimese ajus närvirakkude surma. Huntinktiini korduste arvu suurenemine (üle
36–120 CAG korduse geeni 1. eksonis) põhjustabki haiguse tekke.
Enamikul inimestel on HT-geenis vähem kui 27 CAG kordust ja neil puudub haiguse risk.
HT-ga inimestel võib esineda 36 või enam kordust. Keskmises vahemikus (27–35)
kordustega inimestel haigus tõenäoliselt ei arene, kuid nad võivad selle edasi anda tulevastele
põlvedele. Mida suurem on CAG korduste arv, seda kiiremini (nooremas eas) tekivad
inimesel sümptomid (Joonis 1). Pärilikkus Peaaegu kõik HT juhtumid on pärilikud ja haigus päritakse autosomaalse domineeriva
mustriga (Joonis 2). See tähendab, et kui inimese isal või emal on HT on ka sellel inimesel
50% tõenäosus omada tõve põhjustavat geeni. Enamikul juhtudel mõjutab see inimesi, kuna
nende raku mutatsiooniprotsess replitseerib geeni ajus ja aju pakub mingil määral soodsaid
tingimusi, mis võimaldavad selle ellujäämist (Lopes et al.,).
Kui inimene pärib vigase või moondunud HTT geeni, tekib tal suure tõenäosusega
Huntingtoni tõbi. Kui aga seda ei juhtu, ei tohiks HT areneda. Erandiks on harvad juhud, kui
HT geenis esineb uustekkeline ehk de novo mutatsioon. Sellistel juhtudel ei ole haigus
päritud ega esine kellelgi teisel perekonnas. Diagnoos Huntingtoni tõve diagnoos algab haigusloost ja see kinnitatakse vereanalüüsiga, mis otsib
HTT geeni. Lisaks Huntingtoni tõve võimalike sümptomite kohta küsimisele peab
tervishoiuteenuse osutaja saama üksikasjaliku perekonnas läbipõetud haiguste ajaloo.
Mõnikord on selle saamiseks vaja vanu haiguslugusid või lahkamise aruandeid. Kui inimesel esinevad HT sümptomid või ta pereliige põeb seda haigust, tellib
tervishoiuteenuse osutaja geenitesti, et otsida HTT geeni. Enne testi tegemist on oluline
rääkida geeninõustajaga – kellegagi, kes aitab võimalikke testitulemusi mõista. Näiteks kui
test on positiivne, võib nõustaja selgitada, mida see haigele ja (kui tal on lapsi) tema laste 4


tulevase tervise jaoks tähendab. Kui tulid ilmsiks haiguse geneetiliste põhjusted ja päritavus
vanemalt lapsele, andis see võimaluse haigele teha teadliku valiku oma järeltulijate suhtes
(Kumar). Paljud HT patsiendid teevad otsuse lapsi mitte saada. Ravi Ravimid Huntingtoni tõbe ei saa ravida, kuid ravimeid ja mittefarmakoloogilisi ravimeetodeid saab
kasutada teatud sümptomite leevendamiseks ja inimese elukvaliteedi parandamiseks.
Tahtmatute liigutuste sümptomeid saab ravida Ksenasiiniga (tetrabenasiin), mis on ainus
ravim, mille USA Toidu- ja Ravimiamet (U.S. FDA) on Huntingtoni tõve jaoks heaks
kiitnud. Kuigi Ksenasiin on tõhus, seostatakse seda võimalike kõrvaltoimetega, näiteks
rahutus (akatiisia), depressioon, tasakaaluhäired, väsimus.
HT kognitiivsete, käitumuslike ja emotsionaalsete sümptomite raviks võib kasutada ka teisi
ravimeid. Näiteks võib bensodiasepiine (rahusteid) kasutada ärevuse ja korea raviks HT
korral. Antipsühhootikume, nagu Zyprexa (olansapiin), võib kasutada korea raviks, millega
kaasneb psühhoos, agressiivsus või impulsiivsus. Treenimine Treenimine läbi füsioteraapia ja tegevusteraapia ning mitteametlike meetodite (nt kõndimine
ja igapäevaste majapidamistööde tegemise) kaudu võib aidata sümptomeid leevendada.
Kasulik on ka toitumisspetsialisti külastus alatoitumise ennetamiseks, samuti kõne- ja
keeleterapeudi külastus neelamisprobleemide korral. Täiendavad ravimeetodid Täiendavad ravimeetodid, mis võivad olla kasulikud Huntingtoni tõvega inimestele,
hõlmavad muusikateraapiat, tantsimist ja videomängude mängimist. Prognoos Huntingtoni tõbi põhjustab puude, mis aja jooksul süveneb. Praegu pole Huntingtoni tõve
kulgu aeglustamiseks või peatamiseks ravi saadaval. HT-ga inimesed surevad tavaliselt 10–30
aasta jooksul pärast sümptomite tekkimist ja diagnoosi saamist. Kõige sagedamad
surmapõhjused on infektsioonid (kõige sagedamini kopsupõletik) ja kukkumisega seotud
vigastusted. 5


Toimetulek Vaimne tervis Võrreldes füüsiliste sümptomitega, võivad Huntingtoni tõvega seotud psühhiaatrilised
sümptomid, nagu depressioon ja ärevus, olla samavõrra rasked – kui mitte raskemad, millega
toime tulla. Psühhiaatriline ravi Psüühiliste sümptomite kiire ravi on hädavajalik ja hõlmab tavaliselt ravimite ja
psühhoteraapia kombinatsiooni. Kahjuks on enesetapp Huntingtoni tõvega inimeste puhul
tavaline. Kliinilised uuringud USAs läbiviidavate uuringute, mida enamjaolt korraldab NINDS, missioon on hankida
põhiteadmisi aju ja närvisüsteemi kohta ning kasutada neid teadmisi neuroloogiliste haiguste
poolt põhjustatud koormuse vähendamiseks. NINDS on USA riiklike terviseinstituutide
(NIH) osa, mis on juhtiv biomeditsiiniliste uuringute toetaja maailmas. NINDS-i rahastatud
uuringud on mänginud võtmerolli HT-st arusaamises, aidates lokaliseerida HT-d põhjustavat
geeni 4. kromosoomi piirkonnas tuvastada HT-d põhjustava mutatsiooni. HT tabab inimesi erinevas vanuses ja haiguse alguse vanust on raske ennustada. Teadlased
keskenduvad haiguse algust kiirendavate või edasilükkavate tegurite avastamisele ja
uurimisele, mis annaks vihjeid haiguse progresseerumise aeglustamiseks või peatamiseks
enne sümptomite ilmnemist. Viimaste aastate üks olulisemaid läbimurdeid on olnud antisenss-oligonukleotiidide (ASO)
väljatöötamine, mis on DNA molekulid, mida kasutatakse HT-d põhjustava RNA sidumiseks
ja selle lagundamiseks. Molekulid süstitakse patsiendisse lumbaalpunktsiooni kaudu lootuses,
et need tungivad ajupiirkonda ja jõuavad basaalganglionideni, mis on HT poolt enim
mõjutatud ajupiirkond (WEN-JUAN HUANG). Kokkuvõte Huntingtoni tõbi on inimpopulatsiooni seas eksisteerinud pikka aega, kuid selle sümptomeid
on kuni hiljutise avastuseni pikka aega valesti tõlgendatud muude asjadena nagu kurjast
vaimust vaevatus või vaimsed probleemid. See on takistanud haigete indiviidide õiget
kohtlemist. Hiljutised läbimurded selles valdkonnas on aga andnud lootust ja indu leida ravi
haiguse all kannatavatele inimestele. Huntingtoni tõbi avaldab tõsist mõju mitte ainult selle
all kannatavatele inimestele, vaid ka järglastele, kes sellest liinist pärinevad. Seetõttu on 6


haigusele ravimeetodi leidmine ülioluline tuhandete otseselt ja kaudselt kannatavate inimeste
abistamisel. 7


Kasutatud allikad Lopes, Carla, et al. “Dominant-Negative Effects of Adult-Onset Huntingtin Mutations Alter
the Division of Human Embryonic Stem Cells-Derived Neural Cells.” PLoS ONE, vol. 11,
no. 2, Feb. 2016, pp. 1–16. EBSCOhost, doi:10.1371/journal.pone.0148680. WEN-JUAN HUANG, et al. “Huntington’s Disease: Molecular Basis of Pathology and Status
of Current Therapeutic Approaches.” Experimental & Therapeutic Medicine, vol. 12, no. 4,
Oct. 2016, pp. 1951–1956. EBSCOhost, doi:10.3892/etm.2016.3566. Kumar, Sumeet, et al. “Advances in the Discovery of Genetic Risk Factors for Complex
Forms of Neurodegenerative Disorders: Contemporary Approaches, Success, Challenges and
Prospects.” Journal of Genetics, vol. 97, no. 3, July 2018, pp. 625–648. EBSCOhost,
doi:10.1007/s12041-018-0953-5. Gonzalez-Alegre P, Afifi AK. “Clinical characteristics of childhood-onset (juvenile)
Huntington disease: report of 12 patients and review of the literature.” J Child Neurol. 2006
Mar;21(3):223-9. Tost H, Wendt CS, Schmitt A, Heinz A, Braus DF. “Huntington's disease: phenomenological
diversity of a neuropsychiatric condition that challenges traditional concepts in neurology and
psychiatry.” Am J Psychiatry. 2004 Jan;161(1):28-34. Brinkman RR, Mezei MM, Theilmann J, Almquist E, Hayden MR. The Likelihood of being
affected with Huntington Disease by a particular age, for a specific CAG size Am. J. Hum.
Genet. 60 (1997) 1202-1210. 8


Lisad Joonis 1. CAG kordusete arvu ja vanuse, kus sümptomite tekvad seos.
(allikas: Birkman et al, 1997) Joonis 2. Huntingtoni tõve päritavuse genealoogiline skeem. 9