Honor� de Balzac- Isa Goriot- (0)

Kas seadused piiravad vabadust? Inimkond on Maal elanud juba ülimalt pikka aega. On toimunud suur areng ning igasugused
revolutsioonid nagu näiteks tööstuslik revolutsioon jms. Inimesed on palju tsiviliseeritumad ja
on loonud omavahel ühiskonna, kus elada. Ühiskonna korralikuks toimimiseks on loodud
selleks   riigi   poolt   seadused,   mida   absoluutselt   kõik   inimesed,   kes   on   osa   riigist   järgima
peavad. Koos nende seadustega on keelatud palju asju, mida inimene teha ei tohi ja kui ta
nende asjade tegemisega vahele jääb, karistatakse teda selle eest ning võetakse temalt
vabadus. Kas siis seadused vangistavad inimese ja piiravad tema vabadust?
     Seda võib mitut moodi vaadata. Otseses mõttes jah, seadused piiravad meie vabadust.
Öeldakse isegi, et inimene on nagu riigi ori ja peab täitma kõiki riigi käsklusi ja nõudmisi.
Inimene peab pidevalt seadusi järgima ja kogu aeg teisi austama ning nendega arvestama,
mis on kurnav ja teeb elu keerulisemaks. Kui poleks kõiki neid reegleid ega moraale, oleks
elu tunduvalt lihtsam. Näiteks ka see, et seadusi järgides ja korralik olles on mõnes mõttes
raskem  edukaks  saada  ning   elus  läbi   lüüa.   Peet   Vallaku   kirjandusteoses   “Elu  nullpunkt”
peab  tegelane  Villem  Kõo sisemonoloogi,  kus ta arutleb  selle üle,  et  tema elu läheb  nii
viletsasti, kuna ta on terve elu ausalt tööd teinud ja pole sellega kusagile jõudnud. Monoloogi
lõpuks on ta veendunud, et ainus viis kuidas edukaks saada on mingit moodi pettust tehes.
Elu ilma seadusteta oleks põhimõtteliselt palju vabam ja inimesed poleks nii-öelda “ahelates”
kinni.
   Kuid samas ei kujutaks ma ette elu sellises riigis, kus reegleid poleks, kuna need reeglid
on just need, mis meid kaitsevad. Kõige ilmselgemad näited on kindlalt  mõrv, röövimine jne.
Inimesed peaksid kogu aeg valvsad olema ja selja taha vaatama, et keegi neile kahju teha ei
üritaks. Inimene ei saaks rääkimata väljas olemisest end kodus isegi turvaliselt tunda. Filmis
“Patupuhastus” on riigis seatud selline olukord, kus inimesed alluvad terve aasta seadustele
ning aasta jooksul ei toimu ühtegi rikkumist ega midagi, tingimusel, et siis ühel ööl on terve
riik seadustest vaba ja inimesed võivad teha mida hing ihkab. Kui see on juba suur kaos
lihtsalt üheks ööks lasta inimestel ükskõik mida teha ilma tagajärgedeta, siis on igapäevaelu
ilma korrata võimatu. Riigis tekib anarhia. See, mis ühele inimesele kasu toob, võib teisele
palju kahju tekitada. Nad ei austa enam üksteist ning tulemuseks tekivad konfliktid. Seadus
on see, mis paneb inimesi arvestama teiste õiguste ja vabadusega.
   Seadused aitavad ka piirata nii-öelda ühiskonna kahjureid, kes teiste kulul oma elu elavad.
Selleks, et ühiskond võimalikult hästi toimiks, on vaja inimesi kes on aktiivsed ja panustavad
selle heaolusse. Inimesed peavad tööl käimal, ausalt raha teenima, makse maksma jne. Aga
mõned teised, nagu näiteks tegelane Ado Näps teosest “Rahapada”, kes igasugust võõrast
kola endale kokku korjab, terved päevad kodus istub ja raha võltsib, ei ole ühiskonnale mitte
kuidagi kasulik. Ta ei panusta midagi oma riigi heaks, vaid pigem kahjustab seda, kuna
laseb võltsraha ringlusse, mis ühiskonnale probleeme tekitab. Selleks ongi paika pandud
reeglid, et inimesed ei saaks pettuste ja teistele kahju tekitamisega ühiskonnas aktiivsed olla
ja sellest endale kasu lõigata.
   Kui küsida, kas seadus inimese vabadust piirab, siis mingil määral muidugi, kuid see on ka
õigustatud.   Seadused   panevad   inimestele   piirangud,   et   nad   ei   saaks   ühiskonnale   kahju
tekitada ning hoiab neid vaos. Kui keegi saaks täieliku vabaduse teha mida ta tahab, siis
ülejäänud   inimesed   elaksid   arvatavasti   tema   ümber   orjuses.   Seadustega   paika   pandud
elukorraldus on äärmiselt oluline, kuna ilma selleta oleks väga raske inimesi ohjata. Tänu
sellele saab igaüks end vabalt ja kaitstuna tunda.