Pere oli muusikalembene. Kodus oli tal isa orel millel ta harjutas mängimist. HARIDUS Mart Saar ei armastanud koolis käia ega pole ka, peale muusika, teistes õppeainetes hästi edasi saanud. Olles 12 aastat vana, seisnud ta kord ema kõrval põlvili ja palunud: "Ema, otsi mulle rohtu. Teised tahavad koolis käia mina ei taha.Koolitee algas Kaansoo külakoolis, kuhu tulles oli M.Saar juba vilunud orelimängija.Ta mängis koolis hommikupalvustel ja laulutundides.Haridustee jätkus Suure-Jaani kihelkonnakoolis ja Põltsamaal Aleksandrikoolis. Hiljem siirdus Mart Saar Peterburi Konservatooriumi.Algul õppis ta L. Homiliuse oreliklassis, mille lõpetas 1908.a.. 1909.-1911.a. õppis ta samas A.Ljadovi ja N.Rimski-Korsakovi juures kompositsiooni.Pärast kooli lõpetamist töötas pedagoogina ja interpreedina Tartus ning Tallinnas. OLULINE 1932.aastal asus M.Saar alaliselt elama Hüpassaarde
taha. See on vist tõu viga." Kuid armastus muusika vastu olnud noorel Mardil määratu suur. Kui ta end kodus orelimängus harjutanud, pidanud teinekord isa ise orelit tallama. Tund möödunud tunni järel, mäng ei lõpe ega lõpe. Isa tüdinenud, ka olnud tal ajapuudus, ta tikkunud nurisema. Kuid seal hakanud närviline mängija omalt poolt ka tormama. Koolitee algas Kaansoo külakoolis, kuhu tulles oli M.Saar juba vilunud orelimängija.Ta mängis koolis hommikupalvustel ja laulutundides. Edasis läks Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus tema muusikaõpetajaks oli Artur Kapi isa Joosep Kapp. Kord tulnud tal tuju noore kunsti-jüngri armastust muusika vastu proovile panna. Ta öelnud: "Mina sind enam ei õpeta, kui sa mitte need noored kassipojad järve ei viska ja ei uputa." Ta teadnud, kui üliraske ja vastik säärase julma käsu täitmine õrnade närvidega poisile on. Mardi kiindumus muusikasse siiski võitnud ta jälkusetunde, ta viinud kassipojad järve.
Haava sõnadele. "Küll oli ilus mu õieke"; "ÖÖbiku surm"; "Ei saa mitte vaiki olla"; "Kui sa tuled, too mull´ lilli´´ " 3) Rahvaviisiseaded - harmoonias võib tunda saksa mõju. "Tuljak"; "Lauliku lapsepõli"; "Pidu hakkab" Konstantin Türnpu (13.august.1865 - 16.aprill.1927) Konstantin Türnpu oli helilooja, organist ja legendaarne koorijuht. Ta sündis müistateenija peres. Muusikahuvi ja -anne ilmnesid varakult. Juba kaheksa-aastaselt mängis ta külakooli hommikupalvustel koraale. Ta juhatas Tallinna kreisrkoolis õppides algul koolivendadest moodustatud koori, hiljem asutas segakoori "Salme". Türnpu sai muusikaõpetust Toomkiriku organistilt Ernst Reineckelt. Türnpu astus kolm aastat pärast Härmat Peterburi konservatooriumi oreliklassi, mille lõpetas 1891.aastal. Ta täiendas end Saksamaal, peamiselt koorijuhtimise alal. Ta naases 1892.aastal Tallinna, sai Türnpu organistikoha saksa kogudusega Niguliste kirikus.
6. Teose miljöö a) Tegevus toimus 1937. aastal enne maailmasõda. b) Tegevus toimus linnas kus sõitsid trammid jne.. See mõjutas Riksi õnnetust. c) Suheldi ainult inimestega keda tunti, võõrastega ei räägitud sõnakeski. Enne armupaari suudlemist teietati teineteist. Nende vanemad olid neile eeskuju andnud. d) Kavatati võimalikult hästi ja kombekalt oma lapsi. Riks aitas oma ema koguaeg, sest isa oli surnud. Hoolitses oma pere eest. e) Koolis pidi käima hommikupalvustel. Poisid pidid kandma koolimütse, aga väljaspool kooli olid need vabatahtlikud. Poissmehed kantsid isatapja kraed. 7. Huvitavaid tsitaate teosest Kõik, mis on, pole iseendast mitte midagi ning omandab tähenduse kui üldse, siis üksnes ettevalmistusena millelegi alles järgnevale. 8.1. Teised teosest Minule isiklikult jäi mulje, et teose mõistmisel oli olulisem kirjutatud tihti hoopis ridade vahele
MART SAARE ELULUGU 1.1 LAPSEPÕLV Mart Saar sündis 28. septembril 1882. aastal Viljandimaal, Vastemõisa vallas. Saare sünnipaik asub Navesti jõe lõunakaldal laiuva Kuresoo Raba lähistel Hüpassaare talus. Sündis ta metsavahi perekonda. Oma esimese õpetuse sai Saar oma isalt, kes oli hea orelimängija ning improvisaator. Kogu tema pere oli muusikalembeline. 1.2 HARIDUSTEE Kooliteed alustas ta Kaansoo vallakoolis, kuhu tulles oli Saar juba vilunud orelimängija. Ta mängis koolis hommikupalvustel ja laulutundides. ja koolitee jätkus Suure-Jaani kihelkonnakoolis. Suure-Jaani oli sel aja üheks väljapaistvamaks kihelkonnakeskuseks Eestis. Saare muusikaõpetajaks oli seal kihelkonnakoolis Artur Kapi isa Joosep Kapp. Suure-Jaani pakkus Saarele palju uut ja huvitavat, avardas silmaringi ning süvendas ja tiivustas tema püüdlusi. 1899. aastal läks Saar õppima kaheks aastaks Põltsamaale Eesti Aleksandri-linnakooli. Seal tugevnes tema huvi rahvusliku kultuuri vastu
Üks traditsioon nimetab selle autoriteks Ambrosiust ja Augustinust. Iirimaa käsikirjades on selle autoriks peetud piiskop Niketas Remesianast, kes suri umbes aastal 414. Kõige tõenäolisem on, et laulu sõnad on loodud 5. sajandil ning see on kontaminatsioon mitmest tekstist. Varaseim käsikiri on 7. sajandist pärit Bangori Antifonariumis, kuid teadlased on leidnud ka mõned lauluread Küprianuse teosest «De Mortalitate», mis pärineb aastast 272. Kloostripalvetes kasutati «Te Deumi» hommikupalvustel alates aastast 500. «Te Deum» koosneb kolmest osast: kahest hümnist ja litaaniast. Laul algab kolmekordse kiitusega: kiites Jumalat, kes on Isa ja Issand üle kõigi loodu. Taevaväed kiidavad Jumalat «Sanctuse» sõnadega ning Uue Testamendi apostlid, prohvetid ja märtrid lisavad oma hääled. Võitlev kirik maa peal kajab vastu kiitusega ning annab Kolmainu Jumalale järgmised omadused: Isa - võimas, mõõtmatu; Poeg - Jumala ainusündinu ja Püha Vaim - rõõmustaja.
Samuti aitas kaasa Tartu Kõrgema Muusikakooli tegevusele. Tema teostes on kolm “suurt haru” - isamaalaulud (muusikalise dramaturgiaga, nt “Meeste laul”), lüürilised laulud (nt “Ei saa mitte vaiki olla”) ja rahvaviisiseaded (mitmehäälsed, saksa mõjutustega, nt “Tuljak”). Konstantin Türnpu (1865-1927) – helilooja, organist ja koorijuht. Muusikaga alustas varakult – 8-aastaselt mängis külakooli hommikupalvustel koraale. Asutas suhteliselt noorelt segakoori “Salme” ning 1916.a. sai temast Tallinna Meestelaulu Seltsi koorijuht. 1892.a. sai Türnpu organistikoha saksa kogudusega Niguliste kirikus. Esines viiendal ja kuuendal üldlaulupeol üldjuhina. 1921.a. pani ta ka aluse Eesti Lauljate Liidule. Tegi ligi 60 koorilaulu ning lisaks sellele veel 7 soololaulu. Suurema osa lauludest kirjutas meeskoorivariandis, hiljem tehti neist ka segakooriseadeid.
laupäeviti koju. Koolis käia talle ei meeldinud ja ega tal peale muusika muudes ainetes hästi ka ei läinud. Olles 12 aastat vana, seisnud ta kord ema kõrval põlvili ja palunud: ,,Ema, otsi mulle rohtu. Teised tahavad koolis käia mina ei taha. See on vist tõu viga." Mitmeid kordi üritas Mart koolist ära joosta, kuid alati said suuremad poisid ta kätte. Kui kooli orel toodi hakkas ta sellel harjutama ja varsti esines ta hommikupalvustel ja laulutundides. Pärast seda hakkas poiss juba vaikselt koolis elavnema ja teistega sõbrunema. Pärast Kaansoo vallakooli läks ta Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus koolmeistriks oli Joosep Kapp. Terve kappide perekond innustas Mart Saart muusikaga edasi tegelema. Hans Kapp õppetas talle klaverimängu ning Artur Kapp aitas tal suveti valmistuda Peterburi konservatooriumi astumiseks, kus ta ka ise üliõpilane oli. Enne konservatooriumi minekut õppis Saar veel kaks aastat (1899-1901
See on vist tõu viga." Kuid armastus muusika vastu olnud noorel Mardil määratu suur. Kui ta end kodus orelimängus harjutanud, pidanud teinekord isa ise orelit tallama. Tund möödunud tunni järel, mäng ei lõpe ega lõpe. Isa tüdinenud, ka olnud tal ajapuudus, ta tikkunud nurisema. Kuid seal hakanud närviline mängija omalt poolt ka tormama. Koolitee algas Kaansoo külakoolis, kuhu tulles oli Mart Saar juba vilunud orelimängija.Ta mängis koolis hommikupalvustel ja laulutundides. Edasis läks Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus tema muusikaõpetajaks oli Artur Kapi isa Joosep Kapp. Kord tulnud tal tuju noore kunsti-jüngri armastust muusika vastu proovile panna. Ta öelnud: "Mina sind enam ei õpeta, kui sa mitte need noored kassipojad järve ei viska ja ei uputa." Ta teadnud, kui üliraske ja vastik säärase julma käsu täitmine õrnade närvidega poisile on. Mardi kiindumus muusikasse
sagina keskele sattunud Mart Saarele siin ei meeldinud. Eriti seltsiv Mart ei olnud, kuid minuga sai ta peagi sõbraks, sest minul oli pardipill. Et Mart koolis väga suurt koduigatsust ei tunneks, tõi isa poisile kooli muusikariistu - pardipilli, vilepilli ja veel mingisuguse laste pasuna taolise pilli. Sügiseks muretseti koolile uus orel. Juba kooli tulles oli Mart Saar vilunud orelimängija ja kui ta nüüd mõned korrad orelil harjutada oli saanud, lubas õpetaja hakata tal mängima hommikupalvustel ja laulutundides. Muidu ta just vigurimees ei olnud ,aga oreli taga võis muutuda päris lõbusaks. Kord keeras ta näo klassi poole ja tegi õpetajat jäljendavaid grimasse. Ise ta küll segamini ei läinud, aga õpilased hakkasid naerma ja laul katkes.Vene keelega tuli Mart koolitöös päris keskmiselt toime, kuid rehkendamine oli talle äärmiselt vastumeelt. Huvitav oli veel ka see, et kuigi Mart oli kõva muusikamees, polnud ta üldse laulumees". H
Et poiss väga suurt kodu igatsust ei tunneks, tõi isa talle kooli muusika riistu- pardipilli, vilepilli ja veel mingisuguse lastepasuna taolise pilli. Sügiseks (1889.a.) muretseti koolile orel /.../ Kaansoo õpetaja /.../ oli lasknud oreli teha tuntud orelimeistril Jaan Saarel (sellestsamast suurte muusikameeste ja metsavahtide suguvõsast). Kui nüüd Mart Saar oli mõned korrad orelil harjutada saanud, lubas õpetaja tal hakata mängima hommikupalvustel ja laulu tundides. Ei tea isegi, kuidas see juhtus, kuid minust sai Mart Saarele alaline orelitallaja. Ja nii saime me üsna tähtsateks meesteks koolis. Mängides armastas Mart Saar rohkem saatetoone ja nendega trillerdada. Oli ilusam küll kuid ükskord muutus asi tal liiga keeruliseks ja viis läks sassi .Siis sai poiss õpetajalt noomida. Muidu ta just vigurimees polnud, kuid oreli taga võis muutuda päris lõbusaks. Kord keeras ta
aasta kevadel, kui nad Karl Leinuse laululastena esimest korda kohtusid, oli P. Veebel juba hea klaverimängija, kel “lugusid tuli kui küllusesarvest” (Rinne 1973: 73). Seega pole usutav, et need oskused pärinesid vaid Karl Leinuselt ja laulutundidest. 1923. aastal astus P. Veebel Tallinna Konservatooriumi, kus õppis kuni vanemate surmani 1927. aastal prof. Peeter Ramuli klaveriklassis. Olles samal ajal ka Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumi õpilane, oli tema ülesanne kooli hommikupalvustel koraalide mängimine. Tantsumuusika mängimist alustas ta juba 1926. aastal – tema nime leiame koos Gustav Ernesaksa, Eevalt Turgani, Elmar Perdi jt samas koolis tekkinud Vivo Band’i nimekirjast (Ernesaks 1980: 57). P. Veebel mängis lühikest aega ka Red Hot Ramblersis, kuid majan- duslik olukord pärast vanemate surma nõudis aktiivsemat tegevust ja 1928. aastal sai temast kutseline pianist Marcelle’is tööd alustanud mulatist viiuldaja Raymond Micheli ansamblis
annaabi.ee 
