Hobune (0)

Hobusele nime panemine on lihtne, kui teada reegleid ja seaduspärasusi, mis seda reguleerivad, kirjutab Maaleht. Kõige lihtsam on seaduspärasus, mis reguleerib eesti, tori ja eesti raskeveohobuste nimesid. Nimelt on mitmeid aastakümneid tagasi kokku lepitud ja õigusaktidesse ka kirja pandud, et neis tõugudes sündivatele hobustele pannakse nimi, mis algab isa nime algustähega. Lisaks peab nimi olema eestipärane ning soovitavalt lõppema märadel täishäälikuga ja täkkudel kaashäälikuga.Teades seda reeglit ning täkuliine, on võimalik isegi ilma hobust nägemata, vaid nime alusel öelda, kas tegemist võib olla eesti tõugu hobusega või mitte. Eesti hobuse tõus on seitse täkuliini ning hobuste nimed saavad alata kas A, T, E, R, V või L tähega. Seega ei saa Miira nimeline suksu kunagi eesti tõugu hobune olla. Soojavereliste sporthobustega on asjad veidi teistsugused ning maailmas erinevates riikides on reeglid väga erineva.Eestis, Lätis, Leedus, Venemaal ja Saksamaal pannakse näiteks araabia täisverelistele, inglise täisverelistele ja trakeeni tõugu hobustele nimed ema esitähest lähtuvalt. Ingliskeelses maailmas (Suurbritaania ja Ameerika Ühendriigid näiteks) aga on inglise täisverelisele hobusele nime valik puhtalt omaniku suva.Ema nime algustähte kasutatakse trakeenidel seetõttu, et süstematiseerimise aluseks on tõus märaperekonnad. Trakeenide puhul lisatakse nimele sageli ka tähed, mis märgivad seda, millisest Euroopa regioonist ja märaperekonnast hobune pärit on:
Trakehneni perekonnad - T
Ida- Preisimaa perekonnad - O
Teised (trakeeni)perekonnad - S
Inglise täisverelisusega perekonnad - E
Araabia verelisusega perekonnad - A
Soojaverelised sporthobused
Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi juhatuse esimees Raigo Kollom on seisukohal, et hobuse nimi peab olema puhas, lühike, ilma numbrite ja tähekombinatsioonideta. „Samas, passis võib hobusel olla nimesid rohkem kui üks - algnimi, spordis kasutatav nimi, reklaaminimi ja veel mõni. Mõnikord on hobuse eluea jooksul kasutusel lausa 5-6 erinevat nimevarianti. Samas on hobuse alg- ehk sünninimi selline, mida muuta ei saa," selgitab ta. „Sageli lisatakse nime lõppu ka kasvandust märkiv täht." Eestis on omaaegses Niitvälja Hobusekasvanduses sündinud hobuste puhul kasutatud N tähte, näiteks mära nimega Topaas N.
Hollandis ja Belgias on sporthobustele nimede panemisel kasutusel tähestikuline süsteem. Kokkulepitud aastal hakatakse tähestiku algusest minema ning kõik ühel aastal sündinud sporthobused saavad endale A tähega nime, järgmisel aastal B ja nii edasi. Kui tähestik läbi saab nimetatud, alustatakse otsast peale.
Sama nime tohib sporthobustele panna vaid täisõdedele ja -vendadele, kusjuures nime lõppu lisatakse rooma numbrina järjekorranumber: Calipso I, Calipso II, Calipso III jne. Täisvennad ja -õed on hobused , kellel on sama ema ja isa.
Traavlitele nime panemisel on omapäraks see, et väga sageli lisatakse nö pärisnime ette hobuse sünnikasvanduse nimi. Eestis kasvatatakse traavleid näiteks Tooma tallis ning kõigi seal sündinud hobuste nimed algavad sõnaga Tooma.