Hobusele nime panemine on lihtne, kui teada reegleid ja seaduspärasusi, mis seda reguleerivad, kirjutab Maaleht. Kõige lihtsam on seaduspärasus, mis reguleerib eesti, tori ja eesti raskeveohobuste nimesid. Nimelt on mitmeid aastakümneid tagasi kokku lepitud ja õigusaktidesse ka kirja pandud, et neis tõugudes sündivatele hobustele pannakse nimi, mis algab isa nime algustähega. Lisaks peab nimi olema eestipärane ning soovitavalt lõppema märadel täishäälikuga ja täkkudel kaashäälikuga.Teades seda reeglit ning täkuliine, on võimalik isegi ilma hobust nägemata, vaid nime alusel öelda, kas tegemist võib olla eesti tõugu hobusega või mitte. Eesti hobuse tõus on seitse täkuliini ning hobuste nimed saavad alata kas A, T, E, R, V või L tähega. Seega ei saa Miira nimeline suksu kunagi eesti tõugu hobune olla. Soojavereliste sporthobustega on asjad veidi teistsugused ning maailmas erinevates riikides on reeglid väga erineva.Eestis, Lätis, Leedus, V...
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ...
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitse...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
