gluteenivaba dieeti. 7 Tsöliaakia tüübid: Klassikaline tsöliaakia diagnoositakse peamiselt imikutel ja väikelastel, kuid siiski üksikutel juhtudel ka täiskasvanutel. Peamiseks väljenduseks on malabsorptsioonisündroom, s.t krooniline või perioodiline kõhulahtisus, kõhu puhitus, kõhnumine ning kaasuvalt jõuetus, isutus, rauavaegusaneemia või ka rahhiit. Patsientide veres esinevad tsöliaakiale iseloomulikud antikehad ning peensoole limaskesta histoloogilisel uuringul esinevad tsöliaakiale tüüpilised muutused. Tsöliaakia tüüpilist vormi ei ole keeruline õigeaegselt diagnoosida tingimusel, et arstil see haigus meeles on. Atüüpiline tsöliaakia on viimastel aastatel kogu maailmas sageli diagnoositud tsöliaakia vorm, esinedes peamiselt koolieas lastel ja täiskasvanutel. Seedetrakti vaevused võivad olla tagasihoidlikud või hoopiski puududa, kuid inimesed otsivad arsti abi muude probleemide tõttu (nt
kui ka funktsionaalses mõttes. Hüpofüüsi eessagar ehk adenohüpofüüs kujutab endast hormoone produtseerivate rakkude kogumit, millel on rikkalik verevarustus, kuid kus puudub innervatsioon. Eessagara rakud on jaotatavad kolme tüüpi: basofiilid, atsidofiilid ehk eosinofiilid ja neutrofiilid ehk kromofoobsed rakud. Nimetused tulenevad sellest, milliste värvainetega ja kuivõrd üldse on ühed või teised neist histoloogilisel uuringul värvitavad ja seega teistest eristatavad. Neil rakutüüpidel on aga ka olulised funktsionaalsed iseärasused - nad produtseerivad erinevaid hormoone. Hüpofüüsi tagasagar ehk neurohüpofüüs moodustub hüpotalamuse supraoptilises ja paraventrikulaartuumas paiknevate suurte neuronite aksonite jämenenud lõpmete kogumist. Seega on ta vaadeldav kui närvisüsteemi spetsialiseerunud osa, mis on kohanenud sisesekretoorse näärme funktsiooni täitmiseks. Kuna hüpofüüsi
haigus lõpeb surmaga keskmiselt 7 aasta jooksul. Tavaliselt viib kehaliselt ja vaimselt täiesti abitu inimese surmani kas kopsupõletik, kuseteede põletik või siis mõni liikumisel saadud trauma. Haigus on teatavasti ravimatu. Mida siis tuleks selle nukra teadmisega ette võtta, kui enda või oma lähedase juures esimesi nimetatud sümptoome märgatakse? Kindlasti minna arsti juurde. Kindlat Alzheimeri tõbe elupuhuselt diagnoosida ei ole võimalik, see tehakse kindlaks ainult ajukoe histoloogilisel uuringul. Tõenäoline või võimalik Alzheimeri tõbi diagnoositakse aga arstliku läbivaatuse ja uuringutega teisi dementsust põhjustavaid haigusi välja lülitades, mis võivad olla ka ravitavad. Kui on selgitatud, et tegu on tõepoolest Alzheimeri tõvega, saab arst kirjutada ravi, mis haigusnähte kergendab või nende süvenemist edasi lükkab. Haigusega kaasneb tihtipeale halb tuju, ärrituvus, põhjusetud vihahood, unetus, mis oluliselt häirib patsiendi lähedasi
............ 9 Üldiselt pärilikest nahahaigustest Pärilike nahahaiguste ehk genodermatooside all mõistetakse tavaliselt monogeenseid haigusi, mis päranduvad klassikaliste Mendeli pärilikkuseseaduste järgi. Osa neist haarab ainult nahka, teiste puhul on nahasümptomid ainult üks osa üldisest sümptomatoloogiast. Päriliku nahahaiguse diagnoos põhineb kliinilisel pildil, haiguste tekkeperioodil (vastsündinu, väikelapseiga), perkonna anamneesil ning nahabiopsia histoloogilisel või elektronmikroskoopilisel uuringul (või mõlemal). Üha rohkem on välja töötatud geeniproove. Uuringud viiakse läbi regionaal- ja ülikoolihaiglate nahahaiguste kliinikutes, kuhu on koondatud ka patsientide jälgimine. Varajane ning õige diagnoos ei ole üksnes akadeemiline küsimus, vaid äärmiselt oluline ravi, prognoosi hindamise ja pärilikkusnõustamise seisukohalt. Suurem osa genodermatoosidest avaldub juba varases lapseeas, kuid on ka erandeid
· Patoloogilis-anatoomilised muutused tekivad seronegatiivsetel emistel, kes nakatuvad tiinuse esimesel poolel. Uteriinsete muutuste hulka kuuluvad mononukleaarsete rakkude akumulatsioon endometriumis, müo- ja endometria perivaskuliit. · Plasmarakke ja lümfotsüüte leidub rohkesti pea- ja seljaajus. · Loodetel tekivad veresoonte kahjustused, turse, hemorraagiad, mumifikatsioon, perivaskuliidid aju hall- ja valgeolluses. Histoloogilisel uurimisel on näha hulgaliselt nekroosikoldeid. Diagnoosimine:Laboratoorseteks uurimisteks saadetakse hukkunud loode. Viiruse isoleerimiseks nakatatakse sea embrüo neeru rakukultuuri (PK-15) Viirus identifitseeritakse immunofluorestsentsimeetodiga. Antikehade määramiseks ELISA, HAPR KASSIDE PARVOVIIRUSINEKTSIOON (PANLEUKOPEENIA ·Ikosaeedriline ) ·Ilma lipiidse ümbriseta
tihked, pehmed, lillkapsataolised, riisitera – lapsepea suurused, jalaga, penduleerivad Pehmed kasvajad moodustuvad kuseteedes, emaka, mao ja soolelimaskestas. Nad on koheva konsistentsiga, veresoonterikkad, sageli haavanduvad ja veritsevad. Kliiniline pilt oleneb viiruse serotüübist. Veistel on papilloome sageli näha silmade ümbruses, nisadel, lõua all, suguelunditel. Patoloogiline anatoomia: Papilloomi lõikepinnal on eristatav sidekoeline südamik, mida katab sarvestunud epiteelikiht. Histoloogilisel uurimisel täheldatakse epiteelkihi rakkude vohamist perifeerses suunas ja sarvestumist. Epiteelirakud ei tungi läbi membraani stroomasse. Piir epiteelkihi ja sidekoe vahel on käänuline. Diagnoosimine: Kliiniline pilt, Histoloogiline uurimine, PCR, Elektronmikroskoopiline uurimine. Dif.diagnoos: aktinobatsilloos, nahatuberkuloos, nodulaarne dermatiit, hüper-ja parakeratoos, rõuged. Circoviridae - ümbriseta
Kahjustab põhiliselt teljelist skeletti, eriti lülisamba lülikehasid Meeste : naiste suhe 2:1 60%-l haigetest esineb diagnoosimisel M-komponent >75%-l haigetest areneb keskmiselt 2-4 aasta jooksul hulgimüeloom 10 aasta elulemus 40-50% -6- Luu üksikplasmatsütoomi diagnostilised kriteeriumid 1) Üksik klonaalsetest plasmarakkude kasvust tingitud luudestruktsiooni kolle 2) Luuüdi tsütoloogilisel ja histoloogilisel uuringul normaalne leid 3) Skeleti röntgenleid (mis hõlmab ka pikad toruluud) väljaspool primaarkollet pato- loogiata 4) Spetsiifilisest protsessist tingitud aneemia, hüperkaltseemia, neerupuudulikkus puuduvad 5) Seerumis või uriinis ei esine monoklonaalset immuuunglobuliini või leidub seda vähesel hulgal ( IgG < 35 g/l, IgA < 20 g/l, monoklonaalne Ig kappa või lambda < 1,0 g/24 h uriinis) 4.2.2. Luuväline üksikplasmatsütoom
Maks on mõõtmetelt mõnevõrra suurenenud ja värvuselt kollakas. Mõnikord on maks laiguline, kollane värvus vaheldub valge ja punasega. Sapipõis on tavaliselt täitunud kollaka läbipaistva vedelikuga. Sooltoru on kogu ulatuses hallikasvalge. Sooltoru seinad on õhenenud, pudedad ja poolläbipaistvad. Magu on tühi või osaliselt täidetud valge läbipaistva vedelikuga. Paljudel juhtudel täheldatakse ka sooltoru põletikku. Siis on sooltoru täidetud mädajasverise limaga. Histoloogilisel uuringul leitakse muutusi maksa rakkude tsütoplasma struktuuris. See on muutunud sõmerjaks ja sinna on ilmunud väikesed tihedad moodustised, tseroidi graanulid. Aja jooksul need graanulid suurenevad ja suruvad katki neid ümbritseva rakukesta. Mida rohkem on graanuleid ja mida suuremad need on, seda enam on muutunud ka maksa välimus. Haiguse lõppjärgus normaalset maksakude peaaegu ei esine. Haiguse kroonilise vormi korral leidub rasvaladestisi
20 Konspekt by Patrick Pihelgas, Sergei Rõbakov lõikus seotud suurema intaperitoneaalse abstsessi formeerumise riskiga. Siiski laparoskoopiline operatsioon on üldjuhul eelistatud, kuna see on seotud lühema hospitaliseerimise ja väiksema postoperatiivse valuga. Ligi 10-20% apendektoomiatest histoloogilisel uuringul ei olegi apenditsiiti. Apendikulaarse abstsessi ravi on perkutaanne drenaaz. Konservatiivne ravi antibiootikumidega on lubatud mittetüsistunud <24t kestnud apenditsiidi korral i/v ertapeneem. Konservatiivse ravi edukus on üle 90%, kuid selle korral esineb suur retsidiivi tekke oht: kuni 30% järgmise aasta jooksul. Tüsistused: Perforatsioon Peritoniit Abstsess Püleflebiit portaalveeni süsteemi infektsioosne tromboflebiit. Suremus kõrge. 27
Maks on mõõtmetelt mõnevõrra suurenenud ja värvuselt kollakas. Mõnikord on maks laiguline, kollane värvus vaheldub valge ja punasega. Sapipõis on tavaliselt täitunud kollaka läbipaistva vedelikuga. Sooltoru on kogu ulatuses hallikasvalge. Sooltoru seinad on õhenenud, pudedad ja poolläbipaistvad. Magu on tühi või osaliselt täidetud valge läbipaistva vedelikuga. Paljudel juhtudel täheldatakse ka sooltoru põletikku. Siis on sooltoru täidetud mädajasverise limaga. Histoloogilisel uuringul leitakse muutusi maksa rakkude tsütoplasma struktuuris. See on muutunud sõmerjaks ja sinna on ilmunud väikesed tihedad moodustised, tseroidi graanulid. Aja jooksul need graanulid suurenevad ja suruvad katki neid ümbritseva rakukesta. Mida rohkem on graanuleid ja mida suuremad need on, seda enam on muutunud ka maksa välimus. Haiguse lõppjärgus normaalset maksakude peaaegu ei esine. Haiguse kroonilise vormi korral leidub rasvaladestisi siseorganeil vähe või need puuduvad
annaabi.ee 
