Muusikat saab rakendada stressiga toimetuleku parandamiseks ning meeleolu-ja ärevushäirete raviks. Muusikateraapia protsess annab inimesele võimaluse kuulata ja avastada ennast muusika kaudu. Muusikas peegelduvad inimeses toimuvad protsessid, kutsudes esile emotsionaalseid reaktsioone, mis võivad hõlmata väga laia skaalat- puhtast rõõmust ja elevusest sügava kurbuse ja hirmuni. Inimesed on väga erinevad, niisiis on ka muusikast tingitud reaktsioonid väga erinevad. Teraapiast osavõtmisest ei pea olema inimesel eelnevaid kogemusi, oskusi või teadmisi- tegevused on jõukohased kõikidele. Muusikateraapias toimub suhtlemine ja eneseväljendus muusika vahendusel. Põhilised meetodid ja tehnikad, mida kasutatakse teraapiliste
Kui kõik tuleb välja plaanitult, on lisaks tehtud tööle tulemuseks ka rahulolutunne sellest, et sai antud väärikas panus. Tihti võib kohusetunde väljendamisel takistuseks saada inimese suur ego. Vatutustundlik inimene teab täpselt, millal näiteks koostöö korral anda vastutamine üle kellelegi teisele. Kohustetundlikkus on koostöö teistega. Liigne kohusetundlikkus võib omakorda viia muretsemise, kahtluste ja hirmuni. See omakorda hakkab mõjutama otsuste vastuvõtmist ning tagajärjed võivad olla kurvad. Üks õppimise meetodeid on jälgida nende inimeste tegemisi, keda me austame ning kellel on kohustus olla eeskujuks. Eriti raske vastutuskoorem eeskujuna on lapsevanematel, õpetajatel, usuliidritel, poliitikutel ja kuulsustel. Nemad kujundavad ühiskonna olemust. SUUNAVAD KÜSIMUSED JA ÜLESANDED ÕPILASTELE 1
Mina sain aru, et selle raamatu põhiline sõnum on, et inimene on läbi aja pidevas muutuses ja kõik, mis jääb mineviku, mõjutab meie praegust ajalist situatsiooni. Inimene elab oma keskkonnas iseendana minevikku ja tulevikku vaatavas seotuses. Näiteks elamishirmu käsitleb Jespers nii, et elukorralduse ratsionaliseerimiseks ja universealiseerimiseks on üheaegselt selle fantastilise eduga kasvanud teadlikoleks hävingust kuni hirmuni selle kadumise pärast, mille nimel tasub elada. Sissejuhatuses paneb autor kohe paika selle, et ajalooliselt möödunud situatsioone võib ehk vaadelda lõpulejõudnutena: nad on andnud oma tulemuse ja neid ei ole enam ning igaüks teab, et maailma seisund, milles me elame pole lõplik, kuigi kunagi on olnud ka aegu, mil inimene on tajunud maailma jäävana. Tänaseks inimene siiski teab end viibivat ainult ühes teatud ajalooliselt määratletud inimeseks olemise situatsioonis. Raamat on
a. sotsiaalfoobia esineb sagedamini naistel. Mõningad foobiad on päritavad. Foobiate tunnused Hirm ei sõltu alati mingi rahvuse või üksikisiku kultuuritasemest ega arenguastmest. Varieeruvad üksnes hirmu objektid see, mis kelleski hirmu vallandab. Foobiatele on iseloomulik vältimiskäitumine, foobne ärevus ei ole eristatav teistest ärevuse tüüpidest (subjektiivselt, füsioloogiliselt ega käitumuslikult) ning selle tugevus võib varieeruda - ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni. Haiglane hirm lülitub sisse automaatselt, kui puututakse kokku asja või olukorraga, mis on inimesele tülgastav või ebameeldiv. Osa inimesi kardab ainult ühte kindlat asja või olukorda, teistel võib hirmu tekitamiseks olla mitu stimulaatorit. Hirmu ärevust ei vähenda ka teadmine, et teised inimesed ei pea seda situatsiooni ohtlikuks ega hirmutavaks; samas selle hirmu peale mõtlemine või kujutlus foobsesse situatsiooni sattumisest põhjustab tavaliselt ärevuse tõusu. Foobses
Foobiate tunnused. Hirm ei sõltu alati mingi rahvuse või üksikisiku kultuuritasemest ega arenguastmest. Varieeruvad üksnes hirmu objektid see, mis kelleski hirmu vallandab. Foobiatele on iseloomulik vältimiskäitumine, foobne ärevus ei ole eristatav teistest ärevuse tüüpidest (subjektiivselt, füsioloogiliselt ega käitumuslikult) ning selle tugevus võib varieeruda - ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni. Haiglane hirm lülitub sisse automaatselt, kui puututakse kokku asja või olukorraga, mis on inimesele tülgastav või ebameeldiv. Osa inimesi kardab ainult ühte kindlat asja või olukorda, teistel võib hirmu tekitamiseks olla mitu stimulaatorit. Ärevust ei vähenda ka teadmine, et teised inimesed ei pea seda situatsiooni ohtlikuks ega hirmutavaks; samas selle hirmu peale mõtlemine või kujutlus
4 Tunnused Hirm ei sõltu alati mingi rahvuse või üksikisiku kultuuritasemest ega arenguastmest. Varieeruvad üksnes hirmu objektid see, mis kelleski hirmu vallandab. Foobiatele on iseloomulik vältimiskäitumine, foobne ärevus ei ole eristatav teistest ärevuse tüüpidest (subjektiivselt, füsioloogiliselt ega käitumuslikult) ning selle tugevus võib varieeruda - ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni. Haiglane hirm lülitub sisse automaatselt, kui puututakse kokku asja või olukorraga, mis on inimesele tülgastav või ebameeldiv. Osa inimesi kardab ainult ühte kindlat asja või olukorda, teistel võib hirmu tekitamiseks olla mitu stimulaatorit. Hirmu ärevust ei vähenda ka teadmine, et teised inimesed ei pea seda situatsiooni ohtlikuks ega hirmutavaks; samas selle hirmu peale mõtlemine või kujutlus foobsesse situatsiooni sattumisest põhjustab tavaliselt ärevuse tõusu
Üldiseloomustus: Foobiate korral on ärevus põhjustatud ainult või peaasjalikult kindlate selgelt määratavate (subjekti suhtes väliste) situatsioonide või objektide poolt, mis tegelikult ei ole ohtlikud. · Foobiatele on iseloomulik: vältimiskäitumine; foobne ärevus ei ole eristatav teistest ärevuse tüüpidest (subjektiivselt, füsioloogiliselt ega käitumuslikult); ärevuse tugevus võib varieeruda - ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni; tähelepanu ja muretsemine võib keskenduda mõnele üksikule sümptomile (nt. käte värisemine, punastamine); ärevust ei vähenda ka teadmine, et teised inimesed ei pea seda situatsiooni ohtlikuks ega hirmutavaks; mõte, kujutlus foobsesse situatsiooni sattumisest põhjustab tavaliselt ärevuse tõusu. · Foobiate alla ei kuulu enamus haigustega ("nosofoobia") või välimuse muutusega ("düsmorfofoobia") seotud hirme, mis leiavad käsitlemist hüpohondria all (F45.2).
jne. Muusikat saab tervist edendavalt ja loovust soodustavalt rakendada ka väljaspool teraapiakonteksti. Muusikateraapia protsess annab inimesele võimaluse kuulata ja avastada ennast muusika kaudu. Muusikas peegelduvad inimeses toimuvad protsessid, kutsudes esile emotsionaalseid reaktsioone, mis võivad hõlmata väga laia skaalat puhtast rõõmust ja elevusest sügava kurbuse ja hirmuni. Muusika poolt esile kutsutavaid reaktsioone kasutatakse teraapias selleks, et haarata klient aktiivsesse emotsionaalsesse ja kognitiivsesse protsessi, mis on suunatud terapeutiliste eesmärkide saavutamiseks. Reaktsioonid muusikale on individuaalsed, sõltudes nii muusikalise stiimuli karakteristikutest kui iga inimese puhul unikaalsetest muusika poolt esile kutsutavatest assotsiatsioonidest. 7
ees, mida enamik inimesi ei karda. Nad kogevad äärmist ärevust olukordades, mis enamikule inimestest ei valmista mingit raskust. (Didibau: lk 30) Foobiatele on iseloomulik: · Tähelepanu ja muretsemine võib keskenduda mõnele üksikule sümptomile (nt punastamine). · Vältimiskäitumine · Ärevuse tugevus võib varieeruda (ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni). · Kujutlus foobsesse situatsiooni sattumisest põhjustab tavaliselt ärevuse tõusu. (Kliinikum, 2008) 1.2 Mis on paanika? PAANIKA on äkiline ootamatu ärevushoog, mida sageli saadavad füüsilised tundemärgid , nagu valu rinnus, peapööritus või hingamisraskused. Tavaliselt lõpeb asi sellega, et inimene püüab kiiresti väljuda olukorrast, milles ta parasjagu on. ( Bourne, 2007 : 23)
F4x Foobsed ärevushäired Häirete grupp, kus ärevus on põhjustatud ainult või peaasjalikult kindlate (isiku suhtes väliste) situatsioonide või objektide poolt, mis tegelikult ei ole ohtlikud. Seetõttu välditakse tavaliselt selliseid situatsioone või objekte või talutakse neid ülemäärase hirmuga. Foobne ärevus pole subjektiivselt, füsioloogiliselt ega käitumuslikult eristatav teistest ärevuse tüüpidest. Selle tugevus võib varieeruda ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni. Isiku tähelepanu ja mure võib keskenduda mõnele üksikule sümptomile, nagu südamekloppimine või nõrkustunne, millele lisandub surmahirm, hirm kaotada enesekontrolli või minna hulluks. Ärevust ei vähenda ka teadmine, et teised inimesed ei pea seda situatsiooni ohtlikuks ega hirmutavaks. Ainuüksi mõte foobsesse situatsiooni sattumisest põhjustab tavaliselt ärevuse tõusu (ootusärevuse).
olulise osaga. Mitte keegi pole foobiate eest kaitstud ning ükski inimene ei saa endale ka ise foobiat valida. Foobiate olemasoluga tuleb leppida, seda tõestab ka fakt, et mitu tuhat aastat tagasi piinasid inimesi needsamad hirmud, mis tänagi (Waters 2004). 1.2. Foobia tunnused Foobses situatsioonis tuntakse suurt ärevust. Ärevuse tugevus võib varieeruda ebamuga- vustundest kuni paanilise hirmuni. Südamelöögid sagenevad ning rinnus võib hakata puperdama. Inimene võib muutuda jalust nõrgaks ning ta keha võib katta külm higi. 5 Mõningatel inimestel võib tekkida ka hirm kokkukukkumise või isegi surma ees. Foobiale iseloomulikuks tunnuseks on vältiv-käitumine ning paanika. (Waters 2004:6) Paanikahoo sümptomid on tõsised ja füüsilised, need ei ole ette kujutatud. Tüüpilisemateks
21. Milline on varustuse kuldreegel? ... ära usalda kedagi peale iseenda - tuleb alati kontrollida:Helisüsteem, Poodium, Audiovisuaalsed seadmed, Valgustus, Abilised, Elekter, Tualettruum 22. Millised võivad olla segavad asjaolud kõnega esinemisel ja kuidas neist vabaneda? · Toa inetu vaade · Publiku halb vaateväli · Halb vaade poodiumilt · Müra 23. Mis on lavahirm ja kuidas sellest jagu saada? Kergest kõhedustundest kuni halvava hirmuni publiku ees. Alustades kerge kõhedustundega enne kõnelemist, lõpetades halvava hirmuga publiku ees. Oma hirmu äratundmine on esimene samm selle ohjeldamiseks. Kinnita endale, et saad hakkama.Sa tead, mida publik tahab.Publik soovib näha sinu edu.Ära näi närviline.Pane sissejuhatus ja lõppsõna kirja.Jõua varakult kohale.Enneta probleemid ja pane lahendused kirja. 24. Milline on kehakeele roll kõnepidamisel? Mõjutab usutavust ning publiku usaldust. 26
sarnane sõltumata erinevatest rahvustest (Ollendick et ai., 1996), higistamine, värisemine jms). Siiski on andmeid, et nende kähe ulatudes sõltuvalt käsutatud uurimismetoodikast, lapse vanusest sarnase mõiste vahel on olulisi erinevust, eriti nende ja soost ka-hest-kolmest hirmust lapse kohta (Maurer, 1965, kognitiivse sisu osas (Gullone, 2000, Gullone et ai., 2001). Hagman, 1932) 9-10 hirmuni (Slee & Cross, 1989, Lapouse & Mõlemad, nii hirm kui ängistus on funktsionaalsed, aga hirm on Monk, 1959, Ollendick, 1983) ja isegi rohkem, keskmiselt 14 arenguliselt arenenum tunne kui üldine ärevus või kaitsetus, hirmuni (Ollendick et ai., 1989, Kingetal(1989). milles kognitiivsed elemendid puuduvad (Lahikainen & Kraav, Mitmed uurijad (nt Gullone & King, 1997, Spence & 1996, 113). McCathie, 1993, Gullone, 1996)
annaabi.ee 
