ja hilejm dodekafoonia periood. Scönbergi dodekafoonilist tehnikat hakkasid kohe edasi arendama Alban Berg ja Anton Webern, kes olid mõlemad tema õpilased. Neid kolme heliloojat nimetatakse 20 sajandi muusikas uusviini koolkonnaks. Paul Hindemith- 20 sajandi üks mitmekülgseim helilooja. Äärmiselt produktiivne helilooja, kes kirjutas praktiliselt kõikides zanrides. Hindemithi 1920. Aastate loomingus põimuvad ekspressionismi ja neoklassitsismi jooned. Helilooja 1930. Aastate loomingus ekspressionism kaob. Hindemithi klaverimuusika tippteos on on 1942.aastal kijrutatud ,,Ludus tonalis". Carl Orff tema teoseid iseloomustab stiilimääratlus neobarokk.tema helilooming koosneb peaaegu tervikuna lavalistest suurvormidest. Ta töötas välja kantaadi solistidelem koorile, orkestrile ja tantsijatele
Sündis Saksamaal Hanau´s Frankfurdi lähedal, 9-aastaselt alustas viiuliõpinguid ja sealt jätkas ta oma õinguid ka koolides. Alates 1927 kompositsiooniprofessor Berliinis. 1933 tekkinud natsionaalpartei suhtes näitas avalikku antipaatiat. 1934 keelustati tema muusika. Goebbels: "Hindemith on atonaalne mürategija". Hindemith on öelnud: "Muusikaga tegelemine on tähtsam kui muusika kuulamine. muusikast aru saada, peab ise seda mängima." Hindemithi traagika: tema elitaarne muusika oli raskesti mõistetav, kuid ka tema tarbemuusika ei meeldinud publikule, sest eelistati leebema helikeelega muusikat. Klaverit käsitles löökpillina nagu oli iseloomulik 20- ndatele aastatele. "Unusta kõik, mis on õpetatud klaveritunnis, mängi metsikult, kuid ranges rütmis.“ Hindemithi stiilis on tunda keelpillimuusika mõju (lineaarsus). Kirjutas peaaegu kõikidele pillidele. Eesmärgiks oli partituur läbikirjutada: 7-osaline Kammermusik erinevatele
1920ndatel ja 30ndatel hakati kirjutama oopereid, mille tegevus toimus kaasajal ning tegeldi moodsa elu probleemidega. Siingi oma ja meelelahutusmuusika, jazzi ning uue tehnika mõju. Eeskujuks Mozarti ooperid. Wagnerit, Verdit, Puccinit pigem parodeeriti. Üldse rohkesti paroodiat ja irooniat. Selliseid kaasaegse elutunnetusega uusasjalikkuse alla kuuluvaid oopereid nimetati “ajastuooperiks” ehk “Zeitoper”. Nad olid väga edukad ka publiku seas. Näit Hindemithi “Päevauudised” (Neues vom Tage), Krenek (Jonny spielt auf – võiks tõlkida umbes “Jonny alustab mängu”). 1920ndatel alustas oma karjääri ka Kurt Weill, eriti kuulus on tema koostöö koos 20. sajandi suure teatriuuendaja Bertolt Brechtiga (songspiel „Mahagonny“, „Kolmekrossiooper“ – selle tegelased ja süžee oli võetud Händeli-aegsest inglise „Kerjusooperist“ 1728, mis tollal oli opera seria paroodia, ning ooper „Mahagonny linna tõus ja langus“).
23. Dodekafoonilise heliteose aluseks on 12-heliline seeria, mis sisaldab valikulises järjestuses kromaatilise helirea kõik 12 nooti. Tingimuseks on aga, et ükski neist ei tohi korduda kuni ülejäänud 11 on kõlanud. 24. Schönbergi dodekafoonilist tehnikat hakkasid kohe edasi arendama Alban Berg ja Anton Webern, kes olid mõlemad ka Schönbergi õpilased. Neid kolme heliloojat nimetataksegi uusviini koolkonnaks. 25. Hindemithi 1920. aastate loomingus põimuvad ekspressionismi ja neoklassitsismi jooned, 1930. aastatel ekspressionistlik kallak kaob ja tugevneb neoklassitsistlik hoiak. 26. Ta oli äärmiselt produktiivne helilooja, kes kirjutas praktiliselt kõikides žanrites, näiteks sümfooniat, ooperit ja klaverimuusikat. 27. Orffi teoseid iseloomustab kõige paremini stiilimääratlus neobarokk. 28. Orff lõi uutmoodi muusikalise draama tüübi, mis seisnes muusikalise ja sõnalise lavakunsti
seal ka Austriast pärit suurepärase pianisti Artur Schnabeli kontserte, mis jätsid talle erakordselt sügava mulje. Tänu ühele Riia konservatooriumi õppejõule sai Lukk Schnabelile korra ka ette mängida, kavas Bachi prelüüd ja fuuga cis-moll. Seda kogemust pidas Lukk väga väärtuslikuks. BERLIIN Aastail 1928-1933 õppis Lukk Berliini Kõrgemas Muusikakoolis professor Leonid Kreutzeri klaveriklassis ning täiendas end kompositsiooni ja muusikateooria alal Paul Hindemithi juures. Kõrge muusikakultuuri ja intensiivse kontserdielu tõttu võib 1930. aastate Berliini pidada Lääne-Euroopa muusikaliseks keskuseks. Neil aastail õnnestus Lukil seal kuulata mitmete maailmakuulsate pianistide esinemisi, sealhulgas juba eelnimetatud Artur Schnabeli, Wilhelm Backhausi ja Sergei Rahmaninovi kontserte. Viiuldajatest meenutab ta Fritz Kreislerit ning orkestritest muidugi Berliini Filharmoonikute esinemisi Wilhelm Furtwängleri ja Bruno Walteri juhatusel.
1928. aastal Maurice Martenot' poolt ehitatud Ondes Martenot puhul oli tegu helisagedusi liitva instrumendiga, vaid selle erinevusega, et helikõrguste muutmiseks oli vaid üks traat. Olivier Messiaen kasutas seda instrumenti oma Turangalîla-sümfoonias, ning Arthur Honegger oratooriumis “Jeanne d’Arc tuelriidal” . 1930. aastal konstrueeris Friedrich Trautwein trautooniumi, mida hiljem arendab edasi Oskar Sala. 1930. aastatest pärinevad ka Paul Hindemithi trautooniumilood “Vier Stücke für drei Trautonien” kogumikus “Des kleinen Elektromusikers Lieblinge”. Vaatamata poliitilisele või meelelahutuslikule põhifunktsioonile tasandas elektroonilise muusika arengule teed ka raadioringhäälingu tegevus. Elektrooniline muusika alates 1945 Pariis ja konkreetne muusika 1943. aastal kutsus insener Pierre Schaeffer, kes töötas raadiokunsti uurimisasutuses Pariisis,
3 4 Dmitri Šostakovitš (1906-1975) 5 on 20. sajandi silmapaistvamaid sümfoniste. Sarnaselt Mahlerile kasutas ka Šostakovitš oma sümfooniates mõnikord koori ja vokaalsoliste (nt. 2., 3., 13. ja 14.). Sümfooniline läbikomponeeritus iseloomustab samuti helilooja kahte viiuli-, kahte tšello- ning kahte klaverikontserti. Suurtsükli „24 prelüüdi ja fuugat“ (1951) klaverile on võrreldav Hindemithi teosega „Ludus tonalis“. Šostakovitš on kirjutanud ka kaks väljapaistvat ooperit – „Nina“ (1928) ja „Katerina Izmailova“ (1934). Esimene neist on ekstsentriliselt satiiriline lavateos, teine on aga oma vägivaldse ning rusuva tegevustikuga ekspressiivne isikudraama. Loominguline käekiri pole Šostakovitšil üheselt määratletav, kõige lähemal seisab see neoklassitsistlikule suunale
1920ndatel ja 30ndatel hakati kirjutama oopereid, mille tegevus toimus kaasajal ning tegeldi moodsa elu probleemidega. Siingi oma ja meelelahutusmuusika, jazzi ning uue tehnika mõju. Eeskujuks Mozarti ooperid. Wagnerit, Verdit, Puccinit pigem parodeeriti. Üldse rohkesti paroodiat ja irooniat. Selliseid kaasaegse elutunnetusega uusasjalikkuse alla kuuluvaid oopereid nimetati “ajastuooperiks” ehk “Zeitoper”. Nad olid väga edukad ka publiku seas. Näit Hindemithi “Päevauudised” (Neues vom Tage), Krenek (Jonny spielt auf – võiks tõlkida umbes “Jonny alustab mängu”). 1920ndatel alustas oma karjääri ka Kurt Weill, eriti kuulus on tema koostöö koos 20. sajandi suure teatriuuendaja Bertolt Brechtiga (songspiel „Mahagonny“, „Kolmekrossiooper“ – selle tegelased ja süžee oli võetud Händeli-aegsest inglise „Kerjusooperist“ 1728, mis tollal oli opera seria paroodia, ning ooper „Mahagonny linna tõus ja langus“).
· Dzässi mõjud: süit "1922" klaverile · Pidas oluliseks muusika eetilist mõju · Vana polüfoonia taastaja. Harmoonilise figuratsiooni asemel häälte kontrapunktiline juhtimine. Oli suurim polüfoonik oma aegruumis: Sündis Saksamaal Hanau´s Frankfurdi lähedal. 1934 keelustati tema muusika. Goebbels: "Hindemith on atonaalne mürategija". 1935 Türgis, 38 Shveitsis, 40-53 USA-s, 1953 Blonay (Shveits), suri Frankfurtis. Hindemithi traagika: tema elitaarne muusika oli raskesti mõistetav, kuid ka tema tarbemuusika ei meeldinud publikule, sest eelistati leebema helikeelega muusikat näit. Kirjutas peaaegu kõikidele pillidele. Eesmärgiks oli partituur läbikirjutada: 7-osaline Kammermusik erinevatele pillidele. Muusikale omane lineaarsus, kus heli ei ühine harmoonilise funktsiooniga. Kasutas vanu vorme: kontserdid, süidid. Kirjutas praktilist õppemuusikat noortele, koduse musitseerimise jaoks.
moetantse. Selle uue muusika mõju kajastus isegi Euroopa kunstmuusikas. Nimetagem siinkohal vaid mõned tuntumad teosed: Claude Debussy “Golliwog’s cakewalk”, Igor Stravinski “Rägtaim üheteistkümnele pillile” (Ragtime for 11 instruments) ja “Piano Rag Music” 28 , Maurice Raveli “Laps ja nõidus” (L´Enfant et les sortiléges), Darius Milhaud’ “Maailma loomine” (La Création du monde), Paul Hindemithi “Süit “1922””, Ernst KĜeneki “Jonny hakkab mängima” (Jonny spielt auf) 29 . Muidugi pole rägtaim veel džäss, kuid ta on oluline vahelüli džässi arengus. Peab veel kord juhtima tähelepanu eespool mainitud asjaolule, et kuigi džässmuusika sündis Ameerikas, on Euroopal ja euroopalikul muusikakultuuril džässi arengus juba varasest algusest üsnagi tähtis osa. See on ka ilmselt nii eeltingimus kui loogi-
annaabi.ee 
