Eesti muinasaja lõpul 1. Nimeta peamisi elatus alasid hilisrauaajal. 1050-1200 Peamine elatus ala millega muinaseestlased raha teenisid olid: maa harimine, looma pidamine, karja kasvatus (Karja alla kuuluvad siis veised, hobused, kitsed ja sead.) endiselt tegeleti küttimisega, korilusega ja lisandus ka metsmesindus. Nüüdsest hakkati hoiustama mesilasi. Põllumajanduses olid kasutusele võetud kolme välja süsteem, kus üks põld oli alati tühi, ja teistel kahel kasvas midagi. Põldudel kastvatati peamiselt talirukis, uba,
Lõppeb Muistse Vabadusvõitlusega 1208-1227. Tänu kroonikale teame palju konkreetseid fakte. 21. Hilisrauaaegne ühiskonnakorraldus, tea mis olid kihelkond, muinasmaakond, vanem. Küsin ka kaarti – oska näidata tähtsamaid muinasmaakondi ka kaardil! Kihelkonna moodustasid teatud piirkonna talud. Muinasmaakondi oli 8, neid juhtisid kihelkonnavanemad ühiselt. Rävala, Harju-, Järva-, Lääne-, Viru ja Saaremaa, Sakala ja Ugandi 22. Eestlaste naabrid hilisrauaajal – tea, kes elasid Eesti aladest lõunas (Liivlased ja latgalid) ning millised olid eestlaste suhted nendega Suhted naaberrahvastega olid rahumeelsed. Lõunas: soome-ugri liivlased, balti rahvad, leedulased Läänes: skandinaavlased, ohtlikud Idas: Novgorodi vabariik, oht vähenes . 23. Mis oli hilisrauaajal muutunud Skandinaavias? Skandinaavia riikide tekkimine 11. sajandil ja selle tagajärjel toimunud muutused Läänemere ääres
leidudele. Algab suurte muutuste aeg nii Euroopas, kui ka tollastel Eesti aladel HILISRAUAAEG 1050-1227 MUINASAEG Muinasaja lõpp. Ajaloo uurimisel lisanduvad nüüd arheoloogilistele andmeteel ka kirjalikud allikad. Tähtsaim allikas on Läti Hendriku kroonika, mis küll kajastab 13.sajandi Eestit so hilisrauaaja lõppu, kuid selles kirjeldatavad nähtused esinesid siin ilmselt juba varemgi Taani hindamisraamat annab ülevaate Põhja-Eesti asustusest. Hilisrauaajal tekkisid paljud ainelise ja vaimse kultuuri ilmingud, mis püsisid talupojakultuuris 19.sajandidni Olulised välised mõjutegurid hilisrauaaegsele Eestile: Skandinaavlaste ristiusku minek Arengud Venemaal: naabruses kujunesid Novgorod kui mõjukas kaubanduskeskus, Pihkva Vürstiriik, Polotsko vürstiriik Saksa invasioon ida suunas ja selle seostamine paganluse-vastase ideoogiaga. Lüübeki linna asutamine 1143 Läänemere kaldal
järguline üleminek küttide-kalurite-korilaste elatusviisilt karjakasvatusele. Rauaaja varasematest perioodidest ei ole asulaid ega linnuseid teada või on need pronksiaegsete muististega segunenud. Seetõttu ei saa jälgida karjakasvatuse arengut sellel perioodil. Eelviikingi- ja viikigiaegsete asulate ja linnuste luumaterjalis torkab kohati silma hobuseluude rohkus. Lõuna-Eestis näib olevat suur tähtsus seakasvatusel. Hilisrauaajal on hobuseluude osatähtsus enamikus uuritud piirkondades suhteliselt väike. Keskaegsetes materjalides sõltub erinevate loomaliikide osatähtsus suurel määral sellest, kas tegemist on linnaga või asulaga. Asulates on tavaliselt ülekaalus veiseluud. Äärelinnade luumaterjal sarnaneb asulate omaga. Kesklinnade luumaterjalides domineerivad sageli sealuud (Lõugas jt 2004). 1873-1943 aastate paiku mäletati veel aegu, mil karjakopleid ja kultuurheinamaid peaaegu
poolest eestlastest väga pikalt ees. Väike arengueelis, ristisõdadest saadud kogemuste ja tehnoloogiate näol, kindlasti oli, kuid see ei olnud sõja tulemuse seisukohalt määrav. Eestlastel võis tõesti rauast turviseid olla kasutusel veidi vähem kui sakslastel, mitte aga mahajäävusest tingituna, vaid tulenevalt kohaliku maastiku ning sõjapidamisviisi eripärast (kiired rünnakud ja ootamatud manöövrid). Eestlased olid hilisrauaajal, ajaloolaste poolt tõendatult, ühed suurimad rauatootjad Euroopas ning tundsid hästi ka sepakunsti. Seetõttu relvade ning kaitserüüde jaoks vajalikust rauast ning selle töötlemise oskustest neil kindlasti puudust ei olnud. Põhjus, miks muinaseestlaste kiivreid ja turviseid meieni pole jõudnud, seisneb pigem õhukese raua väga halvas säilivuses. Rooste sööb selle kiirelt läbi, samuti oli raud veel toonagi ülikallis ning ihaldusväärne taaskasutustoore
väetasid. Kivikoristusest tekkisid väikeste põllulappide ümber madalad kivivallid, mis veel tänapäevalgi on Põhja-Eesti loopealsetel nähtavad. Endisest suurema tähtsuse omandas karjakasvatus. Elati üksiktaludes, mille peremehi ja nende lähikondlasi maeti kivikirstkalmetesse. On arvatud, et sisemaal oli pronksiajal küttimise ja koriluse osakaal majanduses suurem kui rannikualadel. Rauaaeg – 6. saj. eKr – 13. saj. Hilisrauaajal võib juba kindlasti rääkida peamise asustusüksusena küladest kui mitme majapidamisega asustusüksustest talude vahel siiludeks jagatud külapõllu ja ühiskasutuses olevate rohu- ja alemaadega. Samal aja kasvas peaaegu kõikjal Eesti alal rahvaarv ning põllumaa pindala. Asustuse ümberpaiknemine toimus enamasti juba olemasolevate asustusüksuste piires: kohta vahetasid majad ja linnused, mitte põllud. Muutus põllumajandus ja aineline kultuur:
Häving- umb. 1400 eKr maavärina ja sõjapealik mükeenelaste sissetungi tõttu Häving- umb. 1000 eKr doorlaste sissetungi tõttu Ühisjooned Lossikultuurid- lossid olid poliitilise-, majandus-, ja usuelu keskusteks. Lossid olid labürindikujulised, ruumid paiknesid korrapäratult Lossides olid luksuslikud seinamaalingud Kasutusel oli lineaarkiri Tsivilisatsiooni tähtsus- Euroopa vanim tsivilisatsioon Eestlased hilisrauaajal Elatusalad. Halduslik korraldus. Elamud. Ühiskond. Sõjaline tase. Suhted naabritega. Elatusalad- maaharimine, karjakasvatus, metsandus, käsitöö areng + hankiv majandus. Oli kolmeväljasüsteem: ühele põllule külvati talivili, teisele suvevili ja kolmas oli kesaks. Halduslik korraldus- Küla moodustasid lähestikku paiknevad talud. Sumbkülad: talud paiknesid keset põlde tihedalt koos (Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eesti). Ridakülad: talud paiknesid reas (Ida-Eesti).
Hõbeehteid on muidugi mitmeseuguseid. Kõige levinumaks sõletüübiks oli hoburaudsõlg. See muutus täiesti universaalseks rõivakinnitusvahendiks. Muinasajal on naised alati kandnud vööl nuga ja see nuga on pandud tavaliselt ka hauda kaasa hästi uhkes pronks-plekist valmistatud tupes. See komme säilib ka veel keskajal nii meestel kui naistel. See on olnud Läänemere-Soome komme, sest Soome naiste rahvarõivaste juures on nuga tänapäevalgi veel säilinud. Hilisrauaajal on levinud noakujulised kaelaripatsid. Kusjuures sellised ripatsid on levinud just Eesti, Läti, Soome ja Vadja aladel. Viimasel ajal on välja tulnud ka teisi väga huvitavaid kombeid, mis on ilmsiks saanud tänu uutle arheoloogilistele leidudele. Leitud tekstiilitükkide juures oli säilinud villast tekstiili tegemist oli kinda jäänustega. 19nda sajandi kirjalikes allikates on kirjas, et on olnud komme surnutele kindad kätte panna, selleks teksti spetsiaalselt valged kindad.
keisririigi territooriumile elama asuma. 476.aastal kukutas germaani väepealik Odoaker toonase Lääne-Rooma keisri võimult, tunnistas ülemvalitsejana Ida-Rooma keisrit ja hakkas tema asemikuna Itaalias valitsema. Selle sündmusega lõppes Lääne-Rooma keisririik. Keskaeg- üld ajaloo psa, mis järgneb vanaajale ja eelneb uusajale, umbes 1000.a periood , so Euroopa ajaloo periood. Tunnusjooned: feodalism, katoliiklus, seisuslik ühiskond. 2. Eestlased hilisrauaajal Elatusalad. Halduslik korraldus: külad, kihelkonnad, maakonnad. Elamud. Ühiskond. Sõjaline tase. Suhted naabritega. Kasutati rauda, pronksi. Esile kerkisid mitmed käsitöö alad, rauatootmiskeskused. Olulised maaharimine, loomapidamine, küttimine, kalapüük, metsandus, talirukki -> kolmeväljasüsteem. Eluase oli suitsuvaba, paikne, pea terve Eesti ala oli asustatud. Talud kihelkonnad maakonnad. Põletusmatused tarandkalmu. PILET 20 1.Frangi riik Chlodovech. Majordoomused
linnnustes nende juures. Suur muutus kajastub ka matmiskommetes ja esemelises kultuuris. On võimalus, et see vene vürstide katse, kui võeti ära Tartu ja üritati Eestis valdusi laiendada. Kuni 1061.a võtsid eestlased Tartu tagasi ja vallutasid ka kogu Eesti tagasi. Mõned linnused jäid edasi kautselt (nt Tartu ja Otepää). Alates 11. saj keskpaigast on linnuseehituses tõsine muutus. Ehitati suremaid kaitserajatisi, kõrge ja võimas kivivall (nt Saaremaal). Hilisrauaajal oli ka mägilinnustel võimasad kaitseehitused. Linnuste ehituskonstruktsioonid olid sel ajal juba üpris keerulised. Väravad olid ka pealt kaetud. Linnuse tee on tavaliselt päripäeva. Värava kõrval on olnud ka tornilaadseid ehitisi. Soontagana linnus asus soosaarel, mida sai rünnata ainult talvel. Lõhavere linnus kuulus Lembitule, sealt on ka aare leitud (sõrmused, käevõrud, brokaatpael). Linnuste juures on oluline, et
annaabi.ee 
