inimesed. Makse pidi ikka maksma. Toimusid rahvakoosolekud, kus olid endiselt ka külavanemad. Muutustest: toimus talupoegade kihistumine, tekkisid seisused, malevad kadusid, koormised suurenesid, tekkis linnakodanike seltskond. Linnades jäid samaks turukohad, raadid, linnalised asulad, mis asusid kaubateede ristumiskohtadel. Tekkisid gildid, käsitööliste tsunftid, külad asendusid linnadega (sellel ajal oli 9 linna), suurem osa elanikest olid sakslased. Usuga seoses käidi endiselt hiiepuude juures annetamas, ohverdamas. Esivanemad uskusid endiselt loodusesse ning hingedesse. Samaks jäid muistsed pühapaigad, animistlik maailmavaade ehk kõik, mis meid ümbritseb on hingestatud, samaks jäi ka rahvakalendri tähistamine. Kuid tekkisid laibamatused, hiiekohtadesse ehitati kirikud, oluliseks sai preester, kirikukeel oli ladina keel, lapsi ristiti, kadusid eestinimed (Malle, Jüri jne), asemele tulid kristlikud nimed (Elisabeth, Joosep, Johannes).
inimesed. Makse pidi ikka maksma. Toimusid rahvakoosolekud, kus olid endiselt ka külavanemad. Muutustest: toimus talupoegade kihistumine, tekkisid seisused, malevad kadusid, koormised suurenesid, tekkis linnakodanike seltskond. Linnades jäid samaks turukohad, raadid, linnalised asulad, mis asusid kaubateede ristumiskohtadel. Tekkisid gildid, käsitööliste tsunftid, külad asendusid linnadega (sellel ajal oli 9 linna), suurem osa elanikest olid sakslased. Usuga seoses käidi endiselt hiiepuude juures annetamas, ohverdamas. Esivanemad uskusid endiselt loodusesse ning hingedesse. Samaks jäid muistsed pühapaigad, animistlik maailmavaade ehk kõik, mis meid ümbritseb on hingestatud, samaks jäi ka rahvakalendri tähistamine. Kuid tekkisid laibamatused, hiiekohtadesse ehitati kirikud, oluliseks sai preester, kirikukeel oli ladina keel, lapsi ristiti, kadusid eestinimed (Malle, Jüri jne), asemele tulid kristlikud nimed (Elisabeth, Joosep, Johannes).
loodushoidliku tegevuse ja teadlikkuse tagajärjel. Loodushoidu on maailmas vaja looduskeskkonna probleemide ennetamiseks, likvideerimiseks ja kõige enam inimese heaoluks. Tänapäeva maailmas ja ka Eestis läheb loodushoid korda väga paljudele inimestele. Eestis on seotud lausa 37% vabatahtlikest just loodushoiuga. Samuti on meie seas väga palju pühendunud vabatahtlikke, kes on oma südameasjaks võtnud näiteks mõne ohustatud liigi püsimajäämise või seisavad veendunult hiiepuude kaitsmise eest. Väga suures osas on Eestis loodushoiu valdkonnaks vee-elustiku ning kalade ja veeloomade elupaikade elutingimuste parandamine ja kaitse. Eestis on ka loodud Eesti Loodushoiu keskus, kus peamiselt tegutsetaksegi vee-elustikuga. Eestimaa Looduse Fond korraldab igal aastal kümneid loodustalguid, kus vabatahtlikud aitavad korrastada looduskaitsealasid ja rahvusparke. Samuti on Eestimaa Looduse Fond koolitanud üle tuhande vabatahtliku, kes on
teine, kui üks seal omaette toimetab. PÜHAD HIIED JA HIIEPUUD Hiieks nimetatakse maaala, mida vanarahvas pühaks pidas. Tavaliselt kasutas hiit pühapaigana terve küla või isegi kihelkond. Hiis või osa sellest on ümbritsetud aiaga, et kariloomad ligi ei pääseks ja et võõraski teaks, et tegemist on püha ja erilist käitumist nõudva kohaga. Hiies asub peale pühade puude tihti ka mõni allikas, ohvrikivi, iidsed kalmud, aga ka kiige, tantsu ja nõupidamiskoht. Üksikute hiiepuude puhul on tavaliselt tegu kunagise vana hiie viimase puuga. Hiiepuid on peetud eriliselt elusaks. Pärimuse järgi võivad nad ühest paigast teise rännata ja vigastatud puust hakkab verd jooksma. Hiiepuud võivad ka kõnelda ja anda nõu. Click to edit Master text styles Second level Third level
kättesaamatut sihti, naisalget kui sünnitajat, seost veega. vertikaaljoon taevas, hing, meesalge, aktiivsus, ühtsust, autoriteeti, jõudu, absoluuti, aktiivset, positiivset, ekstravertset ja maskuliinset. nool kindel suund Algpunktist tekib liikumine, püüd millegi poole. Eesti mütoloogias Ilmasammas (toetab taevast maa kohal, on Põhjanaelaga taevasse kinni löödud), vaimsuse ja hinge tähis. Sellest uskumusest lähtus hiiepuude austamine (ühinesid esivanemad, inimene ja taevas). IDEE MÕTE MÕISTUS. Tee taeva ja maa vahel. Nimetused isa, esiisa, isake taevas. üles suunatud vertikaal seos tulevikuga, edasiminek. alla - Tagasiminek maa ja esivanemate juurde, eilne. Rist - oluline nõiamärk, samaaegselt surm ja igavene elu. Ristimärgile on eestlased läbi aegade omistanud erakordset väge ja võimu. Rahvatraditsioonis oli ristil kaitsev tähendus, ühtlasi on ta ka üldise õnne märk
u maata 29. Milline oli talurahva elu ja olme üldiselt? Suurpere (mitu põlvkonda koos) Endised töövõtted, vahendite säilitamine Kirikus käimise kohustus Tugevalt säilisid paganlikud kombed nt hambahaldjas „Läbi hiiepuude paistavad kirikutornid“ ehk metafoorina näitab tähtsuse järjekorda: maausk ja siis kirik Vakuste toimumine Talupoegade ja isandate kokkusaamine, pidusööming 2 korda aastas Enne pidusöömingut oli kohtupidamine Selle jooksul pidi maksud ära maksma Uute kokkulepete sõlmimine, vanade üle sõlmimine 13.-14. saj
silma looja lasta. See oli suureks probleemiks vallutajate jaoks. Selleks hakati maha raiuma pühasid hiiekohti ja maeti kinni ohvriallikad. Prooviti ka surmanuhtlust ja avalikku peksu vms.Ristiusu tähtpäevi hakati ühendama eestlaste tähtpäevadega.Hiiede asemele asutati kirik. Sahaloo kirik on üheks näidiseks. Erilist kasu sellest aga ei olnud, kuna muinasaegsed kombed säilisid kuni 16 sajandini. 16 saj on kroonikad, kus nim eestlasi veel äsjaristitud rahvaks. ''Läbi hiiepuude paistsid kirikud''-kirikud olid tagaplaanil, aga ikkagi olemas. Ohvrihiied olid siiski tähtsamad Keskaja tunnuseks feodalism e läänistamine. Toimus ainult Taani aladel. Piiskopkondades toimus seda vähe ja ordudes ei toimunud üldse. Läänistamise eesmärk oli sõjaväe kokku saamine. Ordul ja piiskopkondadel oli olemas sõjaline jõud. Taani tahtis ka kohapeale sõjaväge, sellepärast toimus läänistamine. Klassikalisi mõisasid sellega Taani aladel rohkem.
Pühadeks puudeks olid eriti tammed ja pärnad. Muinasaja lõpul oli igal külal või külade rühmal püha hiis, kus käidi palvetamas üksikult ja kus toimusid ka suurüritused tarkadejuhtimisel. Tähtsamatel puhkudel: põllutööde alguses ja lõpus, enne sõjaretkele minekut, olid need väga suurejoonelised ja pidulikud. Ühise ohverdamisega kaasnes ka ohvripidu. Pühapaikades otsiti karja -ja viljasaagiõnne ning loodeti abi haiguste vastu. Ainult ravieesmärgil võis murda hiiepuude oksi, lehti ning võtta mulda nende alt. Hiieallika vett tarvitati silma- ja nahahaiguste raviks. Vilja- ja karjakasvatuse muutumisega põhilisteks elatusharudeks hakkasid looma-, linnu- ja kalakujutisi asendama geomeetrilised kujundid. Ehted ja tarbeesemed ilustati ringikeste, ristide ja kolmnurkadega, mis pidid kujutama päikest, kuud ja teisi loodusjõude. Nendest olenes viljasaak. Hakkas kujunema vilja- ja karjakasvatuse õnnestumist ja kaitset taotlev kombestik
põhimõtete vastu - Hiie vedas ka Leemeti tantsima, kuid äkitselt ründas Hiiet hunt, karates talle kaela, Leemet üritas hunti tappa, kuid lõikas vaid haava, Mall tormas Hiie juurde, hunt hammustas ka teda näost, Leemet ründas uuesti hunti, kuid surma ta ikka ei saanud, appi tõttas Mõmmi, kes hundi selgroo purustas, Hiie oli teadvuseta ja verd voolas, teda polnud võimalik enam päästa, isegi Ints nuttis - Hiie ema, keda oli võimalik vaid riiete abil ära tunda, süüdistas hiiepuude põletamist, millest tulenevalt haldjad kätte maksid, järgmine hetk oli Mall surnud, niisamuti ka Hiie, Leemet ei suutnud seda uskuda, suudles ja kallistas laipa, kuniks Mõmmi ta eemale vedas - vihast läks Leemet ja lõikas hundil jalad ja saba otsast, seejärel marssis metsa, kõndis sihitult ja ükskõikselt ringi, järsku meenus talle Hiie ja ta jooksis tagasi tuldud teed - nüüd lamas Hiie kõrval ka täi surnuna, kes tüdrukut väga armastanud oli, Leemet minestas 28.
Kõigel looduses on oma hing. Üldine usk looduse hingestatusesse. Loodususund. Paljusid esemeid looduses peeti pühadeks, puutumatuteks, salapärasteks, neid tuli eriliselt austada. Need võisid olla nähtused, esemed, kohad, midagi, mis on igapäevasest eraldiseisev. Püüti ära seletada, miks miski just nii on. Kui miski läks halvasti, siis öeldi, et puudus haldjate soosind. Ohverdamine pühade hiiepuude, -salude, -metsade, ohvrikivide juures. Millegi saavutamiseks oli vaja loodusvaimude, haldjate soosingut. Hiiepuud olid enamasti tammed või pärnad. Hiiepuu raiujat ähvardas surm. Hiiepuu juures ei tohtinud ka muru niite. Ohverdati toitu, hõbeda tükikesi, viidi erinevaid ande. Oluline oli pigem tegevus ise, kui just millegi konkreetse viimine. Ohvrikividel polnud määravaks suurus, vaid kuju, sel pidid olema lohud. Sinna kogunenud veega pesti silmi või nägu (sellel pidi olema ravivõime)
Hiiele või pühapuule tuli lepituseks viia ohvreid. Ohvriks sobis münt, mis pandi puu õõnsusesse, riideriba, mis seoti puu oksale või mõni toiduohver. Toiduohvriks võis olla pala uudseleivast, kausitäis värsket leent tapetud kodulooma lihast jne. Hiite ja pühapuude pärimustele on väga iseloomulik motiiv, et see, kes püha puud või metsatukka rüvetab, tabab mingisugune karistus. Tüüpiline on, et tal kas hukkuvad kariloomad või ta haigestub. Mõnikord on hiiepuude raiumine muistendi kohaselt toonud kaasa raiuja surma. Folkloristid on täheldanud muistendites aja jooksul toimunut huvitavat muutust. Olukorras, kus rahva usund kujutas endast poolkristliku segausundit, hakkasid endised tabu põhjendused rahva mälus ununema. Kuid veendumus, et pühapuud ei tohi rikkuda püsis alal. Nii leiti vanale puutumatuse keelule uusi, oma ajale sobivaid põhjendusi. Näiteks on vanemate kirjapanekute järgi peetud pühapuuks Sipa pärna Märjamaal. 20
Oluline on puhas süda, ise puhas olla, puhastada ennast. Puhtus on keha terviku puhtus. Shinto peab seda ühtset tervikut silmas halbadest tegudest ja ainetest enese puhastamist. Puhastusrituaal. Shinto peseb oma silmi ja sünnivadki päikese ja kuu jumalad, tormi jumal sünnib ninast. Kui midagi on määrdunud, siis kamidele see ei sobi, buddhadele sobib küll Vanimad Jaapani pühamud on kivist või puust ilmselt, modifitseeritud sammastele ehitatud aidahooned. Hiiepuude juurde võisid siirduda hingeolendid e kamid (ei viibinud seal kogu aeg, rituaalide ajaks sai nad sinna kutsuda). Kõige tüüpilisemal Jaapani kamil ei olegi oma keha, võib siirduda teise elusolendisse või esemesse Igal paikkonnal/kogukonnal oli oma jumal, päikesejumal oli selline keskne, kes tagas kõikides jaapani paikades.. mingi asja Jaapanis on pühamute kataloogid kus pühamus saab mingi ametiala jumalaid kummardada
annaabi.ee 
