Hermann Hesse “Stepihunt”, minu arvamus raamatust (0)

Hermann Hesse “ Stepihunt ” on raamat, mis ei ole loodud igaühe jaoks. Kõiki ta lihtsalt ei kõneta, kuna raamat on veidi kummaline. Stepihunt Harry Haller on omaette mees. Harry pelgab kõike kodanlikku, kuid elab enamasti kodanlikes kodudes üüritoas. Tema enese tuba on täis raamatuid ja tühje alkohoolsete jookide pudeleid. Tuba on täiesti sassis. Harryle meeldib see. Tema hing olevat jagatud kaheks: üks - “kiskjalik hundipool”, teine - “kodanlik inimesepool”. Kaks erinevat poolt kisuvad pidevalt üksteisega tüli ning kui Harry ühele poolele voli annab, saab teine pool kadedaks. Rahu ei ole võimalik.
Ma suudan mõnes mõttes Harryga täielikult samastuda. Ma tunnen ennast vahepeal erakuna ja ei kannata inimesi välja. Mul tuleb meelde üks seik raamatust. Harry läks, vastu tahtmist, vanale sõbrale külla. Sõber tundis Harryt ajast, kus mees oli seltskondlik ja humoorikas . Harry ei olnud enam suhtlemisaldis, kuid sundis ennast sellegipoolest külla minema. Külas nägi ta ühte pilti, kus oli Gothet Harry meelest absoluutselt valesti kujutatud. Ta ei suutnud teiste inimeste arvamust taluda, mitte siis kui see tema omast nii kardinaalselt erines. Mina ise ei suuda vahetevahel teiste inimeste mittetolerantsust tolereerida. Näiteks seda kui inimesed peavad inimesi, kes neist natuke erinevad, neist endist mingil moel madalamaks. Minu mäletamist mööda tegi ka Harry’le reaalsus haiget, täpsemalt öeldes tänapäeva inimeste pinnapealsus ja hoolimatus. Minu tänapäeva ja Harry tänapäeva vahele jääb küll aastakümneid, kuid teemad on ometi samad.
Kodanlikkust Harry ei sallinud silmaotsaski. Samas oli ta suuteline kodanlikkuse ilu kaugelt imetlema. Mind kõnetas seik “Stepihundist”, kus Harry trepil istus. Tärpentinilõhn ja araukaaria tuletasid Harryle meelde lapsepõlvekodu ja puhtust. Hoolimata sellest, et Harry ei oleks selles täiuslikus maailmas, kus valitseb täielik kord, mitte kunagi elada suutnud, leidis ta sellegipoolest selle korra ja puhtuse täielikult imetlemisväärse. Ma ei oska öelda, kas Harry täielikult mõistab seda maailma, võibolla ei olegi võimalik midagi täielikult mõista, kuid fakt, et on võimalik midagi imetleda ja seda sellegipoolest endale tahtmata on minu meelest vägagi täiskasvanulik ja omamoodi imetlemisväärne. Inimesed kipuvad tihti asju, millest nad aru ei saa või mis neile ei sümpatiseeru, vihkama ja maailmas on vihkamist liiga palju.
Hermann Hesse on jällegist täiesti geniaalne kirjanik. Kui ma “Stepihundi” lugemist alustasin olid laused minu jaoks liiga pikad ja venivad. Ma olin harjunud Hemingway lihtsate ja selgete lausetega. Hesse laused ei köitnud piisavalt mu tähelepanu, olgugi, et nende sõnum oli ilus. Samas oli mul vaja vaid veidi harjumist. Lõpuks suutsin ma leida Hesse lausetes ilusa kõla ja lendlevuse ning armusin ka temasse.
Mulle meeldib see koht, kus Harry kohtab baaris üht tüdrukut. Harry oli äärmiselt väsinud ning lasi tüdrukul end vabalt käsutada. Ta tegi tol õhtul (ja ka edaspidi) meeleldi kõik, mis tüdruk temalt palus. See õhtu oli õhtu, mil Harry kodus enesetappu sooritada tahtis. Ta ei suutnud koju minna ning tüdruk niiöelda päästis ta enesetapust. Ma saan aru, miks Harry hea meelega tüdrukule allus . Teiste soove on palju lihtsam täita, sest nii ei pea sa ise mõtlema ega vastutust võtma. Lihtsam on kellegi teise pilli järgi tantsida, kui ise tants välja mõelda ning ette kanda. Vähemalt võib nii tunduda. Mulle meeldis ka selle tüdruku otsekohesus, kuidas ta Harry silmakirjalikkust Harryle mainis, selle pildi suhtes, mida ma enne mainisin. Harry olevat väga enesekeskne, kui ta arvab , et see kuidas tema Goethet nägi, on just see milline Goethe päriselt oligi.
Mul on veidi kahju sellest, et ma raamatu niivõrd kiiresti läbi lugesin. Mõningad asjad läksid mul kaduma. Samas isegi kui mälestus “Stepihundist” mu peas veidi hägune on, on see sellegipoolest olemas. Minu silmis on Hermann Hesse “Stepihunt” igatahes üks väga ilus ja huvitav romaan!
Egle Erik