Nad sõitsid järgmisel päeval Prantsusmaale. Helen ei tahtnud Prantsusmaale jääda, vaid Sveitsi. Nad vaidlesid natuke, Helen läks järve ujuma. Josef nägi Heleni kõhul armi, aga Helen ei tahtnud sellest pikemalt rääkida, kui tal tehti operatsioon. Nad läksid Prantsusmaale, said toa väikeses hotellis. Josef töötas erinevatel ametitel (tihti väga lühikestel aegadel), sai endale valepassi hr. Schwarz`ilt. 6 nädala pärast ühel paeval oli Georg nende hotellitoa uksel, ta tuli Helenile järgi. Josef lahkus toast, sest ei suutnud enam Georgi taluda. Ta läks enda hea sõbra Fischeri tuppa, et relv küsida Georgi tapmiseks. Georg läks minema. Josef ostis Helenile moes oleva seeliku ja sviitri. Georg tuli varsti jälle hotelli. J kohtus temaga hotellitrepil. Georg andis Helenile 3 päeva Saksamaale tagasijõudmiseks. Georg ütles veel Josefile, et Helen on väga haige. Hiljem Josef küsis seda Heleni käest, aga Helen
Tuleb võtta riske ning järgida enda südamehäält, sest südamel on alati õigus. Probleemiks on vaid kaasata mõistuse realistlikud ja ratsionaalsed otsused oma tegevustesse. Võime jälle väita, et armastus on võimas. Kuid miks armastus meid valetama paneb? Kas armastus ei peaks olema täis ainult headust? Romaanis leiab Josef Heleni toa põrandalt lebamast ning kutsub talle arsti. Helen palub, et arst Josefile ei ütleks, et tal vähk on, kuid Josef saab sellest ikkagi teada ent Helenile ei räägi. Miks Helen seda tegi? Mina arvan, et Helen tegi seda sellepärast, et säästa Josefit vaevast ning muretsemast. Kuid võib-olla ta ei usaldanud Josefit piisavalt. Armastuse üks osa ongi valed ning mitte keegi ei saa nendest ei üle ega ümber. Täpselt nii nagu Helen valetas Josefile, valetas ka Josef Helenile, jättes ütlemata, et teab tema haigusest. Armastus on idividuaalne ning igaüks mõistab ja tunneb seda erinevalt. Ei ole kahte samasugust armastuse käsitlust
ning kuulis, et Bordeaux'st väljub 2 laeva. Nad läksid sinna, et selle kohta uurida, kuid linn oli juba okupeeritud. Villasse tagasi minnes märkasid nad, et ka see oli juba üle võetud. Nii nad liikusid edasi elama pansionisse. Kuid kord kui Schwarts käis järjekordselt laevade väljumisi uurimas, leidis ta tagasi tulles Heleni põrandal pikali lebavat. Schwarts kutsus arsti, kellel Helen aga keelas oma mehele öelda, et tal on vähk. Mees kuulis sellest siiski, aga ei näidanud Helenile välja, et ta teadis. Ükspäev kohtasid nad linnas üht ameeriklast, kes küsis, et miks nad Ameerikasse ei tule. Kui Schwarz ütles, et neil pole viisat, kavatses ameeriklane aidata. Kuid ühel päeval võeti Schwarts kinni. Teda piinati, et teada saada kus on ta naine. Lõpuks ilmus välja Heleni vend Georg, kes aga hakkas ise Heleni asukohta välja uurima. Schwarts andiski Georgile vajamineva aadressi, kuid teel Heleni juurde vabastas Schwarz oma käed ziletiga ja tappis Georgi
klla sisseoste tegema, ning kuulis, et Bordeaux'st pidavat vljuma kaks laeva. Nad lksid Bordeaux'sse, et asja uurida. See linn aga oli juba okupeeritud. Villasse tagasi judes ngid nad, et see oli samuti okupeeritud. Nii nad liikusid edasi Biarritzi, kus nad elasid pansionis. Kord kui Schwarts kis laevade vljumisi uurimas, leidis ta tagasi tulles Heleni toa prandalt pikali. Schwarts kutsus arsti, naine keelas viimasel oma mehele elda, et tal on vhk. Mees sai siiski teada, aga ei elnud Helenile, et ta teadis. Kord kohtasid nad hte ameeriklast, kes tegi neile vlja ja ksis, miks nad Ameerikasse ei tule. Kui mees tles, et neil pole viisat, lubas ameeriklane aidata. Schwarts tegi mnda aega juhutid, Helen aga kis vljas ja tuli alati hilja. hel peval vttis Gestapo Schwartsi kinni. Teda piinati, eesmrgiga teada saada kus on Helen. Lpuks ilmus Georg, kes hakkas ise Heleni asukohta vlja uurima. Schwarts andis Georgile Heleni aadressi. Teel Heleni juurde nnestus
Mehl tuli aga idee esindada end Heleni venna Georgina. Saades sõbra kätte püüdis ta talle igati märku anda kes temaga räägib, kuid Martens ei saanud aru, seejärel tuli Schwartsile meelde raamatutegelast nimed kelle järgi nad lapsepõlves üksteist kutsusid. Martens tundis lõpuks vana sõbra ära ja kutsus ta enda kabineti peale tööpäeva. Martens päris, et kuidas Schwarts Saksamaale sai ja miks ta sinna üldse tuli. Schwarts palus et sõber aitaks tal Helenile teatada tema Saksamaal viibimisest ja leiaks talle öömaja. Martens lubab tal ööbida oma kabinetis, kuid sel juhul peab ta hommikul lahkuma, et koristaja teda ei näeks. Schwarts jääb sellega nõusse ja läheb linnapeale, Martens aga koju naise juurde. Schwarts kohtus Heleniga kirikus. Nad said väljas kokku ja vestlesid omavahel. Seejärel otsustasid nad suunduda Heleni korterisse aga naisel oli toatüdruk kodus, kes salamisi Georgile kõik ette kandis
Mehl tuli aga idee esindada end Heleni venna Georgina. Saades sõbra kätte püüdis ta talle igati märku anda kes temaga räägib, kuid Martens ei saanud aru, seejärel tuli Schwartsile meelde raamatutegelast nimed kelle järgi nad lapsepõlves üksteist kutsusid. Martens tundis lõpuks vana sõbra ära ja kutsus ta enda kabineti peale tööpäeva. Martens päris, et kuidas Schwarts Saksamaale sai ja miks ta sinna üldse tuli. Schwarts palus et sõber aitaks tal Helenile teatada tema Saksamaal viibimisest ja leiaks talle öömaja. Martens lubab tal ööbida oma kabinetis, kuid sel juhul peab ta hommikul lahkuma, et koristaja teda ei näeks. Schwarts jääb sellega nõusse ja läheb linnapeale, Martens aga koju naise juurde. Schwarts kohtus Heleniga kirikus. Nad said väljas kokku ja vestlesid omavahel. Seejärel otsustasid nad suunduda Heleni korterisse aga naisel oli toatüdruk kodus, kes salamisi Georgile kõik ette kandis
minna ja mitte piinlema jääda. Heleni surm oli üks põhjustest, miks Schwarz Ameerikasse ei tahtnud minna. Georg Ta oli väga kuri inimene, aga ta hoolis oma õest. Georg oli gestaapo kõrge ametnik ja ta pooldas Hitlerit. Tema oli see, kes saatis Schwarzi koonduslaagrisse ja see, kes Saksamaa piiride laienedes hakkas Schwarzi ja Helenit taga otsima. Georg sai lõpuks Schwarzi kätte ja peksis ta läbi. Nad hakkasid koos Helenile järgi minema, aga Schwarz kasutas võimalust ja tappis Georgi. 5. Probleemid lahenesid nii, et Schwarz ja Helen jõudsid läbi suurte takistuste ikkagi Lissaboni, et sealt siis Ameerikasse minna. Teel Lissaboni oli Schwarz sunnitud tapma Heleni venna Georgi. Helen otsustas teha Lissabonis enesetapu, kuna tal oli ravimatu haigus. Schwarz ei tahtnud ilma Helenita Ameerikasse minna ja ta läks hoopis võõrleegioni. Oma ja Heleni passi ning viisa andis ta autorile,
pildistada. Me läksime kiiresti teistele järgi. Varsti jõudsime trepini, mille alt paistis väike saal või tuba. Trepist alla läksid ühed noored. Naine ja mees. "Helen! Ettevaatust, et sa ei kuku! Muide, kas sa paned lapsele nimeks Jasmiin Saarest või Jasmiin Piuro?" manitses noormees naist, kellel oli ees suur kõht. "No ma ei tea," vastas naine. Ma ei uskunud oma kõrvu! Helen Saarest ja Jasmiin! Ka mina panin Helenile nime oma kadunud ema järgi! Pealegi Saarest! Milline kokkusattumus! Ma ei kõhelnud hetkegi, vaid läksin kiiresti allapoole. "Jasmiin, oota! Sa võid kukkuda!" hõikas Andres mulle järgi. Ma jõudsin kiiresti alla ja kui ma selle naise nägu nägin, tuli mul pisar silma. "Helen Saarest?"! küsisin kohmetult. "Jah, mis siis?!" küsis Helen kulmu kortsutades. "Helen! Ma olen Jasmiin Saarest! See olen mina, su ema! Su vend on Stiiven ja isa Stiiv- Maikel, eks?!" küsisin rõõmsalt naeratades.
Bordeaux'st pidavat väljuma kaks laeva. Nad läksid Bordeaux'sse, et asja uurida. See linn aga oli juba okupeeritud. Villasse tagasi jõudes nägid nad, et see oli samuti okupeeritud. Nii nad liikusid edasi Biarritzi, kus nad elasid pansionis. Kord kui Schwarts käis laevade väljumisi uurimas, leidis ta tagasi tulles Heleni toa põrandalt pikali. Schwarts kutsus arsti, naine keelas viimasel oma mehele öelda, et tal on vähk. Mees sai siiski teada, aga ei öelnud Helenile, et ta teadis.Kord kohtasid nad ühte ameeriklast, kes tegi neile välja ja küsis, miks nad Ameerikasse ei tule. Kui mees ütles, et neil pole viisat, lubas ameeriklane aidata. Schwarts tegi mõnda aega juhutöid, Helen aga käis väljas ja tuli alati hilja. Ühel päeval võttis Gestapo Schwartsi kinni. Teda piinati, eesmärgiga teada saada kus on Helen. Lõpuks ilmus Georg, kes hakkas ise Heleni asukohta välja uurima. Schwarts andis Georgile Heleni aadressi
Nii nad liikusid edasi Biarritzi, kus nad elasid pansionis. Josef käis laevade väljumisi uurimas ja kui ta tagasi tuli leidis ta Heleni toa põrandalt pikali, moondunud näoga, tal oli kramp. Ta käskis mehel toast lahkuda ja mitte arsti kutsuda. Aga Schwarts kutsus ikkagi. Kuigi kui arst tuli käskis Helen jälle mehel toast lahkuda, samuti keelas ta arstil oma mehele rääkida oma haigusest. Nii kirjutaski arst Helenile rohud välja, kuid hiljem sai mees ikkagi teada, et Helenil oli vähk. Kuid Helenile ta sellest ei rääkinud, et ta teadis. Väljas käies kohtus Helen ja Schwarts ühte ameeriklast, kes tegi neile välja ja ajas juttu ning küsis miks nemad Ameerikasse ei tule ja kui mees ütles, et neil pole viisat lubas ameeriklane aidata. Mõnda aega 64 tegi Josef juhutöid, Helen aga käis väljas ja tuli hilja, ühel päeval võeti aga Josef gestaapo
Ülo Kristjuhan TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL Käitismajanduse instituut Tööteaduse õppetool TTÜ Kirjastus Tallinn 2000 Sisestamise eest eriline tänu Helenile Ergonomics is a rapidly developing science and therefore it is important to give knowledge that are up-to-date. "Fundamentals of Contemporary Ergonomics" is a manual covering a wide variety of topics related to the development of ergonomics in 1990s. The book is mainly for undergraduates use, although many topics are covered in grater depth and are for postgraduate study. The book contains useful information for anyone seriously interested in ergonomics. We
annaabi.ee 
