Hea usu põhimõte lepinguõiguses (0)

TARTU ÜLIKOOL SOTSIAALTADUSTE VALDKOND NARVA KOLLEDŽ ÕPPEKAVA „ETTEVÕTLUS JA PROJEKTIJUHTIMINE“ Elizabeth Lokit HEA USU PÕHIMÕTE LEPINGUÕIGUSES Essee Õppejõud: Jevgeni Krištafovitš NARVA 2019


Mida   üleüldse   kujutab   endast   hea   usu   põhimõte   ning   kuidas   seostub   käesolev   põhimõte lepinguõigusega? Definitsiooni kohaselt on Hea usu põhimõte kokkuvõtvalt kohustus arvestada teise   poole   huve   ja   vältida   olukordi,   mis   oleks   teise   isiku   suhtes   ebaõiglased   ja   liigselt koormavad.   Eelkõige   puudutab   hea   usu   põhimõte   poolte   õiguste   ja   kohustuste kindlaksmääramist eraõiguslikes, so eelkõige varalistes suhetes (Paul Varul, Õigus või õiglus ning hea usu põhimõte). Antud   definitsiooni   lahti   selgitades   lepinguõiguse   valdkonna   poolelt   on   hea   usu   põhimõte, põhimõte või kokkulepe kahe poole vahel. Lepingu sõlmimisel esineb enamasti kaks poolt - pool A ja pool B. Hea usu põhimõtte alusel tagatakse A ja B vaheline usaldus ning ausus. Hea usu põhimõtte alusel loovad pooled A ja B kokkuleppeid, mis on kooskõlas ja sobivuses mõlema poolega. Lepingute puhul lepitakse kokku mõlema poole õigused ning kohustused, enamasti esine see variant varalistes suhetes, nagu mainis ka Paul Varul oma artiklis.  Selgitamaks   säärast   olukorda   toon   näite.   Korteriüüri   leping.   Üürileping   tähendab   seda,   et inimene   A   soovib   endale   elamispinnaks   kokkulepitud   ajavahemikuks   korterit,   mida   pakub inimene B, olgu selleks siis korteri omanik isiklikult või maakler, kes korterit vahendab, antud momendil ei oma see tähtsust. Käesoleva lepingu puhul on mõlemal poolel õigus kehtestada reeglid   või   pakkuda   välja   omapoolsed   kokkulepped.   Kahe   osapoole   vaheliseks   põhiliseks kokkuleppeks võib antud juhul olla üüritasu maksmise kuupäev. Oletame, et üürija, ehk inimene A saab töötasu kaheksandal kuupäeval, seega sobiks talle arve tasumiseks just see kuupäev. Seega on inimesel A ja inimesel B võimalus jõuda kokkuleppeni selles osas, mis kuupäeval üüriarve   tasutakse,   et   see   oleks   kooskõlas   mõlema   poole   soovide   ning   vajadustega. Korteriomanik võib kehtestada ka omapoolsed reeglid ning kohustused inimesele, kes soovib temale kuuluvat elamispinda ehk vara kasutada. Elementaarseteks kohustusteks antud lepingu puhul   üürnikule   on   -   ruumides   mitte   suitsetamine,   lärmi   mitte   tekitamine   ning   elamispinna korrashoid. Seega on üürnik kohustatud neid reegleid järgima, et antud leping oleks mõlemale poolele aus ning ei oleks ühe isiku suhtes ebaõiglane või mingil määral koormav. Filosoofilisest vaatenurgast hea usu põhimõttele pilku heites võib öelda, et tegu on usuga teisse inimesse. Inimene on selle kokkuleppe kohaselt kohustatud olema teise poolega aus ning mitte


ära kasutama teise inimese usaldust. See on kahe inimese vaheline usaldus küsimus, mida ei tohi ühegi inimese vastu pöörata. Nagu ütleb ka seadus, on keelatud õiguse saavutamine seadusevastasel viisil, mis tähendab ka seda, et keelatud on õiguse teostamine, tuues teisele poolele kahju. See selgitud pöörab samuti erilist   tähelepanu   faktile,   et   teise   indiviidi   suhtes   ei   tohi   rakendada   teda   mingil   määral kahjustavaid meetmeid. Antud viisil ehk toetudes hea usu põhimõttele, on lepingu sõlmimisel oluline see, et mõlemad pooled säilitavad oma hea usu teise poolde.  Seega on põhiline teineteise vaheline usaldus ning see, et ei kasutata ära teise poole heausklikust.  Hea usu põhimõtet ei saa vältida, sest see on üks põhilisi põhimõtteid lepinguseaduses. Hea usu põhimõtte kohaselt peavad (nagu ka eelnevalt mainitud) käituma mõlemad pooled ning pooled peavad olema teadlikud, et põhimõtte kohaselt tuleb käituda juba lepingu loomisel ja kindlasti tuleb selle põhiselt käituma ka selleks, et lepingut säilitada. Lepingu säilitamine on praktiliselt võimatu, kui ei järgita hea olu põhimõtet. Juhul kui üks osapool rikub kokkulepitud reegleid või taganeb kohustustest, mis lepinguga talle määrati, on teisel osapoolel võimalus lepingu alusel määratud kokkulepe lõpetada, kui leping seda lubab.   Siit jõuame tagasi korteriüüri näiteni. Juhul kui üürnik, ehk toodud näite puhul inimene A, taganeb talle määratud kohustustest või ei pea kinni omaniku ehk inimene B poolt määratud reeglitest on omanikul õigus üürnikuga leping lõpetada - põhjuseks olgu siis üks reeglitest, mis lepingus määrati ent mida üürnik rikkus, näiteks suitsetamine siseruumides, müra, korteri mitte korras hoidmine.  Oluline on, et mõlemad lepingu sõlminud osapooled mõistaksid, et kohustused ei kehti vaid lepingut luues vaid ka lepingu jooksul. Andes lepingule allkirja, on isik kohustatud oma kohustustest ning reeglitest kinni pidama seni, kuni leping kehtib.  Teisalt   on   kohustustest   keeldumine   ning   nende   eiramine   keelatud,   kui   see   ei   vasta   hea   usu põhimõttele või pole mõistlik. Eriti ei tohi seda teha juhul, kui teine lepingupool on kõik oma kohustused täitnud või teinud seda ilma vähemate puudusteta. Ehk kohustustest ei saa keelduda, kui   teine   lepingupool   on  andnud   kohustuste   täitmiseks   endast   tuleneva   ning   lepingust   kinni pidanud. Hea usu põhimõtte eelduseks ongi see, et mõlemad lepingupooled tegutsevad nii, nagu


kokku   lepiti,   ehk   siis   täitmisele   kuuluvad   kõik   kohustused   mis   määrati   osapooltele   lepingu alusel. Hea usu põhimõte pole kõigest lepinguõigust puudutav põhimõte, seda esineb ka argielus. See põhimõte kirjeldab inimeste heausklikkust ning pahauslikkust, mida esineb kõikjal maailmas.