saj lõpust. Uuemad 19.sajandi keskpaigast. Stiililiselt barokist kuni klassitsismini, väheste autorid on teada. Kirikus on näha ka harva esinevaid elemente looze. Mannteuffelite perekonnalooz asub lõunalöövis, pärineb 17.saj.ja on barokne. Patkulite looz on 18.saj. klassitsism ja asub kantsli vastas. Veel tähelepanu äratavaid kunstiteoseid toomkirikus: · Paremal sambal ukse vastas Johann Hastferi epitaaf; · 1676, meister Nicolaes Millich, putod, pealuu, Hastferi büst; · Võidukaare krutsifiks ( Kolgata grupp) 1694, meistrid Berents ja Martens; · kroonlühtrid 17. sajandist. · Pontus De la Gardie sarkofaag-hauamonument pärineb 1589.-95.a,asub kooriruumis altari kõrval. ( A.Passer ) · Caspar von Tiesenhauseni hauamonument 1599.a., asub kooriruumis. ( A.Passer )
vaimulikud. Kirikusse sisenedes jäi minu pilk peatuma koheselt suurtel ja võimsatel vappidel, mida oli hulgaliselt kiriku kõikidel seintel. Samuti oli ka mitmeid epitaafe kiriku piilaritel ja seintel. Toomkiriku silmapaistvamad hauamonumendid esindavad erinevate ajastute raidkivikunsti stiilisuundi. Kooriruumi lõunaküljel on kaunis renessansteos Rootsi väepealik Pontus De La Gardié ja tema abikaasa. Barokiajastut esindab tagasihoidlikum meistritöö Johan Hastferi portree- epitaaf 1676 aastast Rootsi kujur Nicolaes Millichi loomingust. Imekombel elasid nimetatud raidkiviteosed üle kirikut XVII sajandil laastanud tulekahju.
tülidele ja kohtuprotsessidele. Ent ühel päeval saab tal neist kõrini ja ta otsustab oma võlgade tagasimaksmiseks asuda 1687.a. tööle Tartu õuekohtu assessori vabanenud kohale. Aga veel enne, kui see teoks saab, sest kuningas pidi selle heaks kiitma, astub ta 1687.a. mai keskel kaptenina teenima jalaväe rügementi Riias ooberst Campenhauseni käsu all. Et ta kohe kapteniks sai, on ilmselt Liivimaa kindralkuberneri eestimaalase Jacob Johann Hastferi eestkoste tulemus (see mees mängib veel Patkuli elus tähtsat rolli). Nüüd võime me öelda, et see oli vale samm, sest kõikide oma annete juures puudus Patkulil täielikult sõjalis-strateegiline andekus. Ei ole imeks panna, et kohe algasid ka sõdurite kaebused saamata palga ja valju ümberkäimise pärast. Kaebused ulatusid ka Stockholmi ning hiljem osutusid need raskendavaks asjaoluks Patkuli surmamõistmisprotsessil. Siis elas Patkul Riias, mis oli tolleaegse Rootsi vaata et
seas. Arvati, et seadusi võivad anda ainult kohalikud maapäevad, mitte rootsi riigipäev. Reduktsiooni all oli Liivmaal 4/5 maadest, Eestimaal 54% ja Saaremaal 30%. Kehtestati ka riiklik kontroll. Aadlipositsiooni juht Johan Reinhold Patk läks 1694.aastal Stockholmi kohtu alla kuninga solvamise, kuritegelike kirjutiste ja mässulise tegevuse eest. Aadli murdmiseks kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. 1694.aastal läksid ka maapäevad kindralkuberneri alla. Aadli omavalitsus praktiliselt kaotati. Loodi ka uus haldusjaotus. (distriktid) 1632 TARTU ÜLIKOOL 3. 1645.aastast sunnismaisus ja pärisorjus Gustav Oxenstierma. Teokoormiste suurenemine, vakuraamatute loomine talupoegade kohustused mõisa vastu, kohus kreisifoogtid, talupoegadele anti õigus kaevata mõisnike peale. Talupoegade
Riigitulud kasvasid silmapaistvalt. Kehtestati riiklik kontroll kogu Baltikumi mõisamaavalduse üle. Ümberkorraldused Liivimaal. Reduktsioon tekitas mõisnike seas pahameelt Rootsi riigivõimu vastu. Aadlikud kutsusid üles ignoreerima kuninga korraldusi. Aadliopositsiooni juhiks tõusis Johann Reinhold Patkul. 1694 süüdistati Patkulit kuninga solvamises. Ta mõisteti surma, kuid tal õnnestus põgeneda. Kohaliku aadli murdmiseks määras kuningas Liivimaa kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Kuningas saatis laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna maapäevad kindralkuberneri kontrollile. Aadli omavalitsus Liivimaal praktiliselt kaotati. 1694 hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Talurahva olukord Säilitati talupoegade sunnismaisus. 1645 fikseeriti sunnismaisus ja pärisorjus Põhja- Eestis. Mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised. Seega
Riigitulud kasvasid silmapaistvalt. Kehtestati riiklik kontroll kogu Baltikumi mõisamaavalduse üle. Ümberkorraldused Liivimaal. Reduktsioon tekitas mõisnike seas pahameelt Rootsi riigivõimu vastu. Aadlikud kutsusid üles ignoreerima kuninga korraldusi. Aadliopositsiooni juhiks tõusis Johann Reinhold Patkul. 1694 süüdistati Patkulit kuninga solvamises. Ta mõisteti surma, kuid tal õnnestus põgeneda. Kohaliku aadli murdmiseks määras kuningas Liivimaa kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Kuningas saatis laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna maapäevad kindralkuberneri kontrollile. Aadli omavalitsus Liivimaal praktiliselt kaotati. 1694 hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Talurahva olukord Säilitati talupoegade sunnismaisus. 1645 fikseeriti sunnismaisus ja pärisorjus Põhja- Eestis. Mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised. Seega
paranesid siinsed haridus- ja kirikuolud. Eraomandusse jäetud mõisad viidi tagasi lääniõigusele, neid ei tohtinud enam vabalt võõrandada. Kehtestati riiklik kontroll kogu Baltikumi mõisamaavalduste üle. Ümberkorraldused Liivimaal: Reduktsioon tekitas mõisnikes pahameelt ning kutsuti üles ignoreerima kuninga korraldusi. Liivimaa aadliopositsiooni juhiks tõusis Johann Reinhold Patkul. Kohaliku aadli murdmiseks määras Karl XI Liivimaa kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Karistuseks Liivimaale saatis kuningas 1694. aastal laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna maapäevad kindralkuberneri kontrollile. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist veidi põhja pool, jättes Valga Lätile. Mõisnikud: Mõisnikkond jäi valdavalt sakslasteks.
Reduktsioon tekitas suurt pahameelt mõisnike hulgas. Mitmed Liivimaa aadlikud ignoreerisid kuninga otsust. Liivimaa aadliopositsiooni eesotsa sai Johann Reinhold Patkul . 1694.aastal anti Patkul oma kaaslastega Stockholmi erakorralise kohtu alla, kus neid süüdistati kuninga solvamises, kuritegelikes kirjutistes ja mässulises tegevuses. Patkul mõisteti surma kuid ometi õnnestus tal põgeneda. Kohaliku aadli murdmiseks määras Karl XI kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Karistuseks 1694.aastal saadeti laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ja rüütelkonna maapäevad läksid kindralkuberneri kontrolli alla. Maanõunikest kaasistujad kaotati ka Õuekohtust. Aadlike omavalitsus oli seega Liivimaalt kaotatud. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus. Sellega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir läks pisut põhja poolt, jättes näiteks Valga koos ümbrusega Läti piiridesse.
Pärast reduktsiooni kuulus Liivmaal riigile 5/6 maadest. Mõisate tagastamise järel kasvasid riigitulud silmapaistvalt. Paranesid ka kirikus- ja haridusolud. Kehtestati riiklik kontroll kogu Baltikumi mõisamaavalduste üle. [Reduktsioon tekitas mõisnike hulgas kasvavat pahameelt Rootsi riigivõimu vastu. Liivimaa aadlipositsiooni juhiks tõusis Johann Reinhold Patkul. Kohaliku aadli murdmiseks määras Karl XI Liivimaa kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Reduktsioon suudeti läbi viia. Aadli omavalitsus Liivimaal praktiliselt kaotati. 1694. Aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus. [Siinmail säilitati talupoegade sunnismaisus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised (Rootsi võimu all oleks oli halvendanud talurahva olukorda). Mõisnike võim talupoegade üle kitsenes, sest suur osa mõisatest läks reduktsiooniga riigi kätte). Reduktsiooniga kaasnes põhjalik maade hindamine ja kaardistamine
Rootsi kõrgaadlile). Rootsi riigi seisuste esindusel, Rootsi riigipäeval Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlil esindust ei olnud. Rootsi aja alguses, Gustav II Adolfi valitsemisajal moodustati kohtukondade Liivimaa maakonnad, mis ei olnud rahvuslikult koostiselt ühtlaselt moodustatud. Rootsi aja lõpus, reduktsiooni ajal 1694. aastal moodustati Liivimaa kubermangus kaks distrikti. Liivimaa kindralkuberneri Jacob Johann Hastferi korraldusega 4. oktoobrist 1693 fikseeriti Põhja- Liivimaa maakondade piirid arvestades rahvuslikke printsiipe, eraldades Pärnu maakonnast Salatsi, Väike-Salatsi, Ruhja, Härgmäe, Luke ja Valga ning ühendades nad Riia kohtukonnaga. Alksne, Gulbene ja Läti osa Adseli kihelkonnast liideti Võnnu või Kokenhuseni maakohtukonda. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva eestlaste ja lätlaste elualale. Distriktid moodustati
usaldamatus kuninga ja liivimaa rütelkonna vahel. Liivimaa rüütelkond nägi maj ja õiguslikke aluseid vähendamist, liivimaalased olid korduvalt pöördunud liivimaa poole. 1681 a oli Gustav on Mengeln jõudnud selleni, et Liivimaalastel polnud põhjust rootsiga läbirääkimisi pidanud, kuningas oli oma sõna andnud, sellest ei tohtinud kõrvale kandnud. 1688Mengeln surem, olukord Liivimaalpingestunud. Kuningas tegi 1686 a otsuse, kus Liivimaa uueks kindralkuberneriks määras Johann Hastferi, kes oli kindlameelne ja selgelt kuningat toetav isik. Kuningas leidis, et liivimaalased on liiga ülbeks läinud, neile on vaja tugevat persooni, kes suudab nad vait panna ja reduktsiooni lõouni viia. Hastferi ilmumine tekitab liivimaalastes vastakaid tundeid. Hastferi oli 100% kuningale truu ja eestimaal sündinud. Pärines lugupeetud perekonnast, perekonna juured ulatusid 14 saj. Administraatorina käitus nii nagu kuningas seda soovis. Täiesti järeleandmatu. Tekib vihkamine
loomuga maanõunik, tuntud arvukate kohtuprotsesseidega oma vendade vastu ja teenijate eriti jõhkra kohtlemisega 1694. a anti Patkul ja ta kaaslased Stockholmi erakorralise kohtu alla, kus ta mõisteti surma koos varanduse konfiskeerimisega, aga ometi õnnestus tal põgeneda välismaale, kus temast sai Põhjasõja eelõhtul vihasemaid intriigipunujaid Rootsi vastu Rootsi kuningas saatis kohaliku aadli murdmiseks Liivimaa kindralkuberneriks teguvõimsa ja kuningale truu Jacob Johan Hastferi (1694), oma nõudmistes ei astunud riigi esindajad sammugi tagasi ja nii suudeti reduktsioon läbi viia karistuseks Liivimaa aadlile kaotati Liivimaa aadli omavalitsus, st maapäev allutati kindralkubernerile ja Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium saadeti laiali, ka Õuekohtus ja konsistooriumis polnud enam maanõunikest kaasistujaid nõnda õnnestus Rootsi kuningavõimul 17. sajandi lõpuks vähemalt Liivimaal aadlivõimu selgroog murda ja oma tahe maksvusele panna 1694
o Mõisaid ei tohitnud vabalt võõrandada vaid pidi taotlema kuninga loa. o Seega hakkas riigis kehtima riiklik kontroll. ÜMBERKORRALDUSED LIIVIMAAL o Reduktsiooniga kaasnes pahameel rootsi võimu vastu. Liivimaa aadlipositsiooniks tõusis Johann Reinhold Patku, kes mõisteti hiljem kohtus surma (põgenes.) o Et redutsiooni läbiviia määras kuningas ametisse Jakob Johan Hastferi. o 1694a saadeti laiali liivimaa rüütelkond, ning allutati rüütelkonna maapäevad kindralkubreneri kontrollile. o Aadli omavalitsus kaotati. o Uue haldusjaotuse järgi prooviti maakonna piire ühendada Eesti-Läti rahvuspiirga (distrikt) TALURAHVA OLUKORD o Säilitati talupoegade sunnimaisus ja pärisorjus. o Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka teokoormised 1645a.
annaabi.ee 
