Harrastusbotaanikute loodusretk Soomaa rahvusparki (0)

OLUSTVERE TEENINDUS- JA MAAMAJANDUSKOOL Turismikorralduse eriala Eha Puusild LOODUSRETK SOOMAA RAHVUSPARGIS Loodusretke kirjeldus Juhendaja: Endla Pesti Olustvere 2021


Sissejuhatus Käesolev   töö   kajastab   kahepäevase   loodusretke   kirjeldust,   mis   on   mõeldud harrastusbotaanikutele   Soomaa   rahvuspargis.   Rahvuspargi   luhaniidud   on   tuntud   oma liigirikkuse poolest. Siin kasvab ka kaitsealuseid liike. Siberi-võhumõõk on üks nendest ning just juulis võib nautida nende õiteilu.  Loodusretk on kõige parem läbi viia juuli keskpaigas, kui taimed on juba õitsema hakanud ja luhti pole veel niidetud. Kavas on liikuda jalgratastel ja matkaradadel, luhtadel jalgsi. Grupi suuruseks võiks olla 15 inimest.  Kohal minek  on Viljandist  bussiga ja kohapeal  rendime jalgrattad. Plaanis on ratastel läbida 43,4 km ja jalgsi radadel 17,5 km. Isiklikvarustus Osalejad peavad ise võtma kaasa magamiskoti ja telgi, joogivee. Toitlustamine on korraldaja poolt.   Kaasas   võiksid   olla   ka   taimede   määraja,   putukatõrje-   ja   päikesekaitsevahendid isiklikuks tarbeks. Kindlasti peavad olema ilmale vastavad riided ja jalanõud. Jalgrattakiiver soovituslikult peab endal kaasas olema. Grupivarustus Esmaabivahendid. Ajakava 1. päev 1. kl 8.00 väljub buss Viljandist Soomaa rahvusparki  2. kl 9.00 jõuame Soomaa Puhkekülla Riisal. Telgid ja isiklikud asjad jätame sinna. 3. kl 10.00 sõidame laenutatud ratastega Tõramaa puisniidu matkarajale, kus ootab meid giid. 6,1 km 4.   kl   10.30   tutvume   Tõramaa   puisniiduga.   Giid   räägib   puisniidust,   tutvustab   taimi, kaitsealuseid liike räägib Soomaa niitude kujunemisloost jne pikkus 5 km. Peale seda sõidame tagasi Soomaa rahvuspargi külastuskeskuse juurde 1,6 km


5. kl 12.30- 13.30 lõuna Soomaa rahvuspargi külastuskeskuse juures õues. Toitlustaja Jõesuu Kodukohvik 6. kl 13.30 alustame sõitu Lemmjõe keelemetsa õpperaja suunas 4,7 km 7.   kl   14.00   jõuame   Lemmjõe   keelemetsa   matkarajale   4,7   km.   Giid   tutvustab   Lemmjõe keelemetsa taimi, naudime vaateid, loodust, raja pikkus 5,8 km 8. kl 15.30 alustame sõitu Mulgi heinamaa lõkkekoha suunas 3,5 km  9. kl 16.00 jõuame Mulgi heinamaale.  Giid tutvustab taimi,  naudime  vaateid  ja jalutame niidul. 10. kl 17.00 alustame sõitu tagasi Soomaa puhkekülla 13,7 km 11. kl 18.30-19.30 õhtusöök Soomaa puhkekülas 12 Kl 20.00-22.00 viktoriin, soovijatele saun Esimesel päeval läbime ratastel 29,6 km ja jalgsi õpperajal radadel 10 km. 2. päev 1. kl 8.00-9.00 hommikusöök 2. kl 10. alustame sõitu Ingatsi õpperada suunas 4,1 km 3. kl 10.30 jõuame Ingatsi õpperajale, kus ootab meid giid 4,3 km 4. kl 12. hakkame liikuma Ingatsi õpperajalt Meiekose Saarte lõkkekoha suunas 2,6 km 5. kl 12.30-13.30 lõuna Meiekose Saarte lõkkekohas. Toitlustaja Jõesuu Kodukohvik 6. kl 13.30 hakkame liikuma Meiekose õpperada suunas 3,2 km 7.   kl   14.00   oleme   Meiekose   õpperajal   ning   giid   tutvustab   ning   läbime   raja   ,   tutvume taimedega jne 5,6 km 8. kl 16.00 alustame sõitu Soomaa puhkeküla suunas 3,9 km Kl 16.30 jõuame Soomaa puhkekülla, kus saab pakkida asjad. Kl 17.00 väljub buss Viljandisse Kl 18.00 oleme tagasi Viljandis Teisel päeval läbime ratastega 13,8 km ja radadel 7,5 km


Kokku läbitakse kahe päeva jooksul 43,4 km ja jalgsi radadel 17,5 km. Toidukordi on 4: 2 lõunasööki, 1 hommiku- ja 1 õhtusöök. Menüü 1. päeva lõunasöök: mulgipuder, karask võiga, keefir/piim/mahl. (maksumus 6 eur/inim) 1. päeva õhtusöök: kanašnitsel (riis/kartul, toorsalat, kaste), jäätis (maksumus 8,50 eur/inim) 2. päeva lõunasöök: seašnitsel  (kartul, toorsalat, kaste),  keefir/piim/mahl (maksumus 7 eur/ inim) 2. päeva hommikusöök: riisihelbepuder/omlett, juustu-, singi võileivad, kohvi/tee (maksumus 5 eur/inim)  Objektide loetelu, mida külastatakse: Tõramaa   puisniidu   õpperada,   Lemmjõe   keelemetsa   õpperada;   Ingatsi   õpperada, Mulgiheinamaa, Meiekose õpperada. Giiditekste. Giidiks on taimeökoloog Elle Roosaluste. Giiditekstid: Sajandeid tagasi hakkasid inimesed Soomaa jõgede kallastel oma kariloomadele heina- ja karjamaid rajama: luhad puhastati võsast ning osa metsagi raiuti lahti. Nii tekkisid suured luhaheinamaad ning puisniidud. Luhaniidud   on   kujunenud   ja   püsivad   üleujutuse   ja   inimtegevuse   koosmõjul.   Iga-aastased üleujutused   takistavad   puittaimede   kasvu   ning   tulvaveed   kannavad   luhtadele   toiterikkaid setteid.   Samas   põhjustavad   just   eri   aastate   ilmastikust   olenevad   üleujutused keskkonnatingimuste muutlikkuse luhtadel. Seepärast on luha taimekoosluste piirid pidevas nihkumises ja neid iseloomustavad mitte niivõrd karakterliigid kui üks või kaks valitsejat (dominanti). Suurem osa luhaniitusid  on tekkinud lammimetsadest.  Lagedat  lammi  ilmestavad  üksikud puud ja põõsad. Sagedamini kasvavad puud-põõsad ainult kaldavallidel ning jõest kaugemale jäävail luhasoodel. (Lammimetsi on meie päevini säilinud üsna vähe, neid leidub siin-seal Vahe-Eesti loodusmaastikes.)


Algselt   mõjutas   luhaniitude   kujunemist   kõige   tugevamalt   karjatamine:   tõenäoliselt   aeti kariloomi luhtadele juba 3000–4000 aastat tagasi. Loomad mõjutasid siinse koosluse arengut taimi valikuliselt süües – vähemsöödavad liigid said eelisseisundi. Oluline on ka kariloomade mõju pinnase  sõtkujaina  ja  rohukamara  purustajaina.  Hilisematel  aegadel  on luhakooslusi kujundatud   neid   järjepidevalt   niites.   Niitmise   tulemusena   suureneb   koosluse   liigirikkus, tõrjutakse   välja   raiesmikele   iseloomulikud   liigid   ning   tõkestatakse   puittaimede   levik. Enamasti asusid luhaniidud taludest kaugemal ning heinateoga jõuti neile alles hilissuvel, kui paljude taimede seemned olid valminud. Tänapäeval   kipuvad   aga   luhaheinamaad   võsastuma,   kinni   kasvama.   Kuivematele heinamaadele   naaseb   aja   jooksul   mets,   niiskematele   aga   pajuvõsa,   mis   muudab   luha liigivaeseks   ja   ebahuvitavaks.   Võsa   all   ei   suuda   kasvada   enamik   luhale   omaseid   liike   ja luhaniit – üks meie esivanemate looduskultuuri näidiseid – lakkab olemast. Soomaa   rahvusparki   rajades   seatigi   üheks   eesmärgiks   –   taastada   ja   kaitsta   luhaniite. Kummalisel kombel ei tähenda luhaniitude kaitse mitte nende unustusehõlma jätmist, vaid pidevat tööd neid niites ja võsast puhastades. Rahvuspargist   voolab   läbi   neli   jõge,   mille   kallastel   laiuvad   kunagised   ulatuslikud luhaheinamaad. Huvitavaks teeb siinsed maastikud see, et igaüks neist jõgedest on oma nägu. Kõige   rohkem  teatakse Halliste  jõge,  mille   lätted   on Sakala   kõrgustiku   lõunaosas ja  mis voolab algselt Karksi ürgorus, hiljem Pärnu madalikul kahe suure raba – Kikepera ja Öördi vahel. Rahvuspargi lõunapiiril Tipu küla juures on Halliste kaldad kõrged. Pärast üleujutust kuivab pinnas siin kiiresti ning luhal kasvab saagikas, hea toiteväärtusega ja lillerikas rohustu. Kõige paremini on see välja kujunenud Läti puisniidul – maalilisel ja ulatuslikul lammil Tipu külast põhja pool. Läti puisniit on kõige ilusam Halliste jõe paremal kaldal, kus teda ääristavad Pääsma laane suured   puud.   Kes   ei   pelga   jalgsimatka,   sellel   soovitan   kõndida   mööda   luhta   poolteist kilomeetrit niidu põhjapoolsema tipuni, kus kasvavad suured haavad ja üksikud sanglepad: siin sarnaneb luht kõige rohkem puisniidule. Kokku on Läti luhalt leitud 161 taimeliiki. Edasi voolab Halliste  läbi Pääsma lammimetsa  ning sealt allavoolu  muutuvad  jõe kaldad sootuks:   madal   lauge   luht   on   pikka   aega   suurvee   mõju   all.   Tohutu   suuri   välju   katavad liigivaesed   tarnastikud   ja   päideroo   kooslused.   Kohalikud   kutsuvad   neid   tarnastikke


lennuväljaks. Eriti mõjusa mulje jätab luht kevadise suurvee aegu, kui paadimatkaja võib sõita otse üle kilomeetreid laiuva vee. Kaugel sinaval metsapiiril kõrguvad neli kuivanud ja valgeks pleekinud haavahiiglast, mis on aastatega kaotanud oma peenemad oksad. Need kummalised ja sünged tähised märgivad luhapiiri. Tõeline pärl Halliste kallastel on Tõramaa puisniit oma maaliliste tammede ja kasesaludega ning tiheda rohustuga. 1998. aasta vihmane suvi näitas ilmekalt, kuivõrd luha taimekooslused sõltuvad üleujutustest ja kui kiiresti kõik muutub: Vodi silla juures, kus tavalistel suvedel kasvasid   niisketele   aruniitudele   iseloomulikud   heintaimed   ja   metsaservas   leidus   rohkesti käpalisi, laiusid mullu suvel päideroo väljad ja käpaliste eluasemel lirtsus tarnade vahel vesi. Kadunud oli ka kõrge aruhein, mida asendas hõredavõitu tarnarikas rohustu. Tõramaalt pärivoolu lookleb jõesäng suurte angervaksaväljade vahel. Angervaksa õitsemise ajal on seda tore paadist vaadata, kuid jalgsi raske läbida. Maapind on märjavõitu, angervaksa laigud vahelduvad mätastarna kogumikega (pokuperedega!). Südasuveks ulatub rohi vähemalt rinnuni, takerdub jalgadesse, mättavahedes läigatab vesi ja kõige lõpuks avastad, et karedad lehed kulutavad lausa silmnähtavalt pükstesse auke. Kui see kõik veel rändurit ei heiduta, siis on koprad hoolitsenud matka vaheldusrikkuse eest, kaevates jõekaldasse järskude seintega sügavaid kanaleid ja neid oskuslikult maskeerides... Hallistele  pakub tugevat kontrasti Raudna jõgi, mis algab Viljandi  järvest ja voolab läbi rahvuspargi kõige vaheldusrikkama pinnamoega alade. Raudna jõe kaldad Sandra küla all rahvuspargi piiril on kõrged ja järsud. Kohati voolab jõgi sügavas kanalis, mida palistavad päideroo ja nõgese vööndid. Vesi ujutab luhtasid lühiajaliselt  ja kuivi põndakuid katavad aruniidud.   Kääralt   allavoolu   muutuvad   ka   Raudna   kaldad   laugeks   ning   suurvesi   laiutab kaugele üle kallaste. Raudna kallastel kasvab väga vähe sangleppa ning leidub vaid üksikuid tammesid, kevaditi aga valendab veepiir toomingaõitest. Vanadel headel aegadel on Raudna kallastel   olnud   võimsad   talud,   millest   annavad   tunnistust   tänaseni   säilinud   varemed   ja kuivenduskraavide jäljed. Soomaa jõgedest salapäraseim ja maalilisim on kindlasti Lemmjõgi. Kuid kahjuks on tema kallastele   väga   raske   ligi   pääseda.   Tegelikult   saabki   seda   jõge   näha   eelkõige   paadist. Vihmasel aastal on vähemalt see eelis, et südasuvelgi on jõed triiki vett täis ja veetaimestik ei ole vooluteid kinni kasvatanud.


Lemmjõgi   on  aeglane  ja   käänuline.  Ta   kulgeb  kiira-käära   metsade   vahel,   paremal  kaldal puude vahelt paistmas Kuresoo rabarinnak. Osaliselt võsastunud luhaniidud pakuvad silmailu lodjapuu   ja   türnpuu   sagaratega,   kuivematel   põndakutel   ahvatlevad   niidu-kuremõõgad   ja vahetevahel ka harjakas härghein ning vööthuul-sõrmkäpp, keskluhal sinetavad aga suurte kogumikena siberi võhumõõgad. Tõeliselt suursugustena seisavad luhtadel ja metsaservades iidsed   tammed.   Endises   Suitsna   talukohas,   kus   Kuresoost   algav   oja   suubub   Lemmjõkke, kasvab maaliline tammesalu – mälestus kunagi jõekallastel laiunud uhtlammi-tammikutest. Talu meenutavad vaid mõned vundamendikivid ning aimatavad kuivenduskraavid. (Hooned hävisid ühel talvisel märtsiööl 1953. aastal.) Siin ja seal vasakul ja paremal kaldal võib näha kobraste tegevusjälgi: jõekäärudesse, põõsaste vahele,   on   kokku   kantud   suured   oksakuhilad,   tarnamätaste   vahele   tambitud   laiad   porised rajad;   suuremate   pesade   juurde   viivad   hoolikalt   kaevatud   kanalid.   Paadimatkajatele   on muidugi tülinaks kobraste poolt risti üle jõe langetatud haavahiiglased. Kõige   hõlpsamini   pääseb   Lemmjõe   luhtadele   Oksa   sillalt,   kust   avaneb   maaliline   vaade lammile. Silla kõrvale on rajatud laagriplats ja üles pandud tutvustavad stendid. Kui ei kardeta märgi saapaid ja võsas ragistamist, siis võib matkata mööda jõekaldaid ülesvoolu. Jõe vasakul kaldal leiate Oksa e. Särgoja kõrtsi ahervareme, millest on säilinud vaid mantelkorsten. Edasi muutub luht madalaks ja raskesti läbitavaks. Kuid rännuvaeva tasuvad ära kenad puudesalud natuke kõrgematel kaldavallidel, kus metsa all kasvavad iidsed ja väga jändrikud tammed. Kütkestavad ka madalsoolagendikud oma vaikuse ja ürgse ilmega. Tõramaa jõgi algab Tipu külast vaevalt mõnesaja meetri kauguselt Halliste jõest. Kohati on ta veerikas, kohati aga muutub madalaks tarnasid täis kasvanud soo-alaks. Jõe normaalset voolukulgu   on   rikkunud   Tipult   Riisale   rajatud   uus   kruusatee,   mille   ehitamisel   lõigati   nii mõnedki jõelooked otseks, või takistati teetammiga sootuks. Seepärast on maanteest läände jäävad   luhaalad  hakanud   kiiresti  soostuma  ning   võssa  kasvama.   Tõramaa  luhad   on  teiste Soomaa   omadega   võrreldes   väikesed   ja   suhteliselt   liigivaesed,   õige   paljudes   kohtades soostunud   ning   võsastunud.   Sajandi   algupoolel   paiknes   aga   Tõramaa   kallastel   rohkesti taluhooneid,   millest   tänaseks   on   elanikud   kahes,   ning   Kõrtsi-Tõramaa,   kuhu   mullu   rajati Soomaa rahvuspargi külastuskeskus. Endised talude aruheinamaad, mis asusid jõe kõrgetel kallastel, on nüüdseks täis istutatud kuusenoorendikke. Taluhoonete asukoha tunneb ära neid ümbritsenud   põlispuude   järgi.   Mõnelegi   taluasemele   on   kasvanud   ilusad   suurte   puudega


metsasalud   tammede,   künnapuude,   vahtrate   ja   saartega.   Võimsad   tammed   kasvavad   ka Tõramaa jõe suudme läheduses jõeloogetel, nende ümber näeb väikesi liigirikkaid niidulappe. Tõramaa   kallastel   leidub   soo-nõianõgest,   metsaservades   vööthuul-sõrmkäppa,   laialehist neiuvaipa,   kuivematel   põndakutel   kahelehist   käokeelt.   Luhtadel   kollendavad   soo-ristirohu õied ning jõekallastel punavad kukesabad. Kalkulatsioon: Bussitransport: Viljandist Soomaa puhkekülla ja tagasi Viljandisse, maksumus 75+75, kokku 150 eurot /10 eurot/inim Majutus: telkimine, kus saab kasutada WC ja dušši,  ja võtta joogivett , maksumus 75 eurot / 5 eurot/ inim Toitlustus: 2 lõunasööki, 1 hommiku- ja 1 õhtusöök, 397,5 eurot kokku,  26,5 eurot/ inim Jalgrataste rent: 15 inim/ 2 päeva 300 eurot, 1 ratas 10 eurot päev/ 2 päeva 20 eurot /inimene Giid: 1. ja teine päev 150 eurot, 10 eorot /inim Saun: kui soovi lisandub 10 eurot inim, pole kohustuslik Loodusretke kogumaksumus 1072,5 eurot, 71,5 eurot/inim (Ilma saunata), saunaga 81,5 eurot inim