Hamlet (0)

Kas „ Hamlet “ on mäng ja kes sellest lõpuks võitjana välja tuleb?
Võib öelda, et „Hamlet“ kogu oma süžeega on mäng kõige hinnalisema peale – elu ja surma. Ainuke vahe on see, et kõik, kes sinna mängu oma panuse tegid, kaotasid ühe või teise vea pärast kõik.
Raamatus valitses vaimsel tasandil mäng inimeste vahel, milles minu meelest saavutas Claudius kõige suurema vilumuse, tänu millele oli tal tegelikult kõige suurem võimalus võitjana väljuda ja oma positsiooni hoida. Teoses ta otseselt ei tegutsenud ise, välja arvatud algul, tappes Taanimaa kuninga ning hiljem abielludes tema naisega, küll aga paljud tegevused said temast alguse, tema osavast manipulatsioonist. Võtame näiteks Poloniuse - temal oli oskus inimestega mängida, aga mitte nii suur kui Claudiusel , mis omakorda tegi Poloniuse väga heaks tööriistaks. Seega kaudselt võib öelda, et ka Claudiusel lasub süü Poloniuse surmas, sest tema oli see, kes saatis Poloniuse Hamleti ja kuninganna vestlust kuulama, tänu millele Hamlet ta ka mõrvas. Milles seisnes aga tema viga, et oma otsa leidis? Ehk selles, et kõik ta plaanid olid alati Hamleti vastu ja ta üritas kõikvõimalikke isikuid ära kasutades Hamletist vabaneda , ent ta hindas ehk inimeste pingetaluvust ja puhast südametunnistust valesti. Oli ju Lartes see, kes oma surma eel viimaste sõnadena lausus , et kõiges on süüdi kuningas, tänu millele Hamlet ka kuninga tappis.
Ka Hamletile polnud mäng mõistusega kindlasti mitte võõras, aga erinevalt Claudiusest, kes manipuleeris inimestega otseselt, siis Hamlet teeskles hullu , mis andis talle vabaduse rääkida kõigest, mis muidu oleks olnud ilmvõimatu. Ka temal oli oma kinnisidee, mille nimel ta sisuliselt elaski – kätte maksta Claudiusele oma isa surma eest. Selle eest oli ta valmis üsnagi kõrget hinda maksma, Ophelia armastuse. Raamatu algul ehk tundub see armastus noor, kohati ka pinnapealne, kuid teose lõpuosas, Ophelia haua juures tunnistab Hamlet, et Ophelia oli tema eluarmastus. Vaatamata sellele, tõukas ta kogu selle armastuse kõhklusteta eemale, et keskenduda iseenese kättemaksu plaanile, mis lõpuks viis ka Ophelia hukule, ajades noore naise hulluks, tappes ta isa ning ise kadudes ta elust, mis lõppes Ophelia uppumisega. Hamlet oma alatasase mõtlikkuse ja filosofeerimisega mõtestas enesele lahti selle, millist inimest ta tõepoolest usaldada võib ja kellele loota , selleks oli Horatio , kes jäi Hamleti kõrvale terve teose vältel – isegi siis, kui Hamlet pealt näha hullus ja tõde kõigile kuulutas, tõenäoliselt nägi kogu selle loo sisu läbi Horatio, teades Hamleti käitumise tegelikke tagamaid. Ka lõpuks, kui hamlet Taanimaale naasis, siis oli Horatio ta lähedal. Võib öelda, et Hamleti komistuskiviks on suur süütunne ja au. Ta teadis, et tegelikult on süüdi nii Poloniuse kui ka Ophelia surmas, kuid mitte see ei viinud teda Lartesega vehklema, milles tema otsa leiab. Minu nägemuse kohalt, ehk Hamletil kunagi polnudki lootust eluga välja tulla sellest kättemaksu rägastikust. Terve oma hullumise ajal filosofeeris ta elu ja surma üle. Selle üle, kas surm on tegelikult vabastus või karistus , ta ei kartnud surma ning läks sellele vastu kui paratamatusele, et kõik elus on ette nähtud. Juhul kui see poleks juhtunud seal, oleks see juhtunud kusagil mujal.
Olgugi, et tegelikult oli raamat mängust Claudiuse ja Hamleti vahel. Vaatamata sellele, oli ülekantud tähenduses nende malelaul veel ettureid, kes sellesse oma panuse panid ja kaotasid kordades rohkem kui mängu panid. Lartes soovis kätte maksta, ta sai sellega hakkama, kuid hukkus ise sel teel, saamata hetkekski kättemaksu vilju nautida, seega kas see oli seda väärt? Lõpptulemusena oli ta siiski vaid Claudiuse mängukann. Minu jaoks oli kuninganna peaaegu süütu kõrvalseisja – mis ta tegelikult kogu sellesse tegevustikku paiskas oli fakt, et ta oli teotanud Hamleti isa armastust ja abiellunud ta vennaga, mis Hamletile hinge mahtunud. Paraku lõpuks, mis kuninganna tegelikult tappis oli armastus ja uhkus poja üle, nähes kui suure edumaa Hamlet Lartese ees oli saavutanud, soovis ta üle kõige Hamleti veini mekkida, olgugi, et ta mees seda teha ei lubanud. Millest võib tegelikult järeldada, et Claudius ehk polnudki üdini südametu ja paha, sest see näitab, et ta tõepoolest hoolis oma naisest ning ei soovinud tema surma.
Olgugi, et Horatio oli ainus, kes ellu jäi, sedagi tegelikult vaid tänu Hamletile, kes ei laskunud tal mürgitatud veini juua, ei ütleks ma siiski, et Horatio väljus sellest võitjana. Minu pilgu läbi oli kogu see teos mäng, kus oli kõigi kaotus ette ära näha. Vähemalt kõigi nende, kes oma panuse tõepoolest mängu tegid. Absoluutselt kõik tegelased, kellel tõepoolest mingisugune roll oli, kaotasid oma elu, au, uhkuse või võimu nimel, saamata sellest tegelikult mitte mingisugust rahuldust või võimu.