Hamlet (1)

„Aeg liigestest on lahti – neetud rist ,
et minult nõuab paikapanemist.“
Hamlet oli inimene, kes jäi inimloomuse kütkeisse. Ühest küljest oli Hamlet väga üllameelne ja õiglane inimene, püüdes maksta kätte oma isa mõrvarile. Ta oli seadusekuulekas, ent kättemaksus mõrvarile ei kohkunud Hamlet tagasi ka ebaseadusliku ees. Teisest küljest oli Taani prints jällegi võrdlemisi egoistlik ja isekas , mis väljendus peamiselt soovis saada alati oma tahtmine. Seejuures ei huvitanud teda teiste heaolu või arvamused. Ometi ei saa seda talle ette heita, sest nimetatud iseloomuomadusi leidub igas inimeses.
Hamlet oli pärast oma isa, Taani kuninga surma võtnud nõuks tabada mõrvar ja vastata talle sama julma teoga – mõrvaga. Ta pidi olema kindel, et tapab õige mehe, sest süütu inimese tapmist poleks Hamleti natuur välja kannatanud. Niisiis plaanis prints mõrva võrdlemisi kaua ning tahtis, et kõik oleks õiglane ja aus.
Suure tagasilöögi sai ta tegutsemine aga Poloniuse, Hamleti armastatu Ophelia isa püüdlustega teda halvas valguses näidata. Polonius üritas nimelt õukonnale väita, et prints on aru kaotanud ega tea enam päris täpselt, mida ta räägib ja mõtleb. Hamlet teadis, et peab kiiresti ja otsustavalt tegutsema, sest olukorras, kus terve õukond teda hulluks peab, pole tal võimalik oma plaani ellu viia.
Viimase kinnituse mõrvari õiges isikus sai Hamlet pärast näitlejate külastust lossi. Prints oli käskinud neil etendada vana kuninga mõrvamise mürgitatud maruheina vedeliku kõrvakallamise läbi. Claudiuse käitumine etenduse käigus ja pärast seda ei jätnud noorele printsile enam kahtluseraasugi.
Teose käigus pidi Hamlet eirama oma tavapäraseid tõekspidamisi ja uskumusi. Poloniuse mõrvamist vestluse ajal emaga võib pidada pigem õnnetuks juhuseks ja halbade asjade kokkulangemiseks, kui ettekavatsetud mõrvatööks. Ometi ei lasknud prints ennast sellest vahejuhtumist eriti kõigutada, sest oli ju Polonius see, kes teda mustanud oli. Hamleti enda arvates sai Polonius väärilise palga kogu selle lobitöö eest, mis oli mõeldud kuningas Claudiuse ülistamisele.
Hamletit võib pidada õnnelikuks inimeseks , sest ta saavutas selle, mida ta nii kohutavalt jahtinud oli – ta maksis oma isa mõrvarile kätte. Miks pidada õnnelikuks inimest, kes pidi kättemaksu eest tasuma omaenese eluga? Minu arvates peitub vastus selles, et väärikus ja autunne omasid sellel ajastul, kui Hamlet elas, teisi tähendusi. Tol ajal peeti isa mälestust pühamast pühamaks. Kui keegi julges seda mõnitada või alavääristada, võis talle üpris kindlalt ennustada karmi saatust.
Hamlet oli üllas ja suur inimene, kes elas ja suri isa väärikuse eest võideldes.