Haljastuses kasutatavad liigid Lupinus lupiin (hundiuba) Hea haljastustaim, kasvab ka metsikult. Haljastuses kasutatavad liigid Phaseolus aeduba Eestis võib kohata peamiselt ilutaimena kasvatatavat õisuba (Phaseolus coccineus) ja levinud aedvilja harilikku aeduba (Phaseolus vulgaris). Haljastuses kasutatavad liigid Robinia robiinia Kaunis hajastuse taim, erinevad värvid, hea lõhnataim. Haljastuses kasutatavad liigid Tetragonolobus asparhernes Sobib ka hästi haljastusse Ühe liigi lähim iseloomustus Harilik hernes Pisum sativum on liblikõieliste sugukonda herne perekonda kuuluv üheaastane rohttaim. Herneid võib külvata siis, kui pinnase temperatuur on tõusnud +10 °C-ni. Kõige paremini kasvab hernes temperatuuril +13...+18 °C. Sooja kliimaga paikades ta suvekuumust hästi ei talu. Kõige paremini kasvavad herned sõmeratel kergelt happelistel muldadel. Sordid-aedhernes
Üheaastased taimed, kui neid oli teise aasta kevadeks säilinud, koolitati ja kasvatati puukoolis metsa või parki ümberistutamiseni. Sangaste metsaparki on püütud rajada taime geograafilise päritolu printsiibil. Esindatud on Euroopa, Lõuna-Euroopa, Siberi, Põhja-Ameerika ja Eest osakond. Berg katsetas kuue nululiigiga. Neist euroopa ja kaukaasia nulu ebasobivus selgus üsna kiiresti, sest mõlemad liigid kardavad külma. Hall nulg, korginulg ja palsaminulg sobiksid hästi haljastusse. Ka lossi taha istutas krahv iga pojapoja sünni puhul palsaminulu--need kolm puud kasvavad siiani. Kuuskedest katsetas Berg kanada, musta, sitka ja torkavat kuuske. Leides, et need kasvavad harilikust kuusest aeglasemalt või on külmahellad, ei soovitanud ta neid kasvatada. Hilisem pargihooldaja peale II Maailmasõda metsaülem Herbert Raap istutas siiski Sangastesse 10 kuuseliigi esindajat. Saksamaalt pärit männiseemned andsid kõveratüvelised ja okslikud järglased
Eesti oma nõuded, olgu nad siis kasvõi soovituslikud. Kompostile kvaliteedinõuete seadmine aitab kaasa kompostimissaadustele laiema turu tekkimisel. Kvaliteedinõuded ei ole kindlasti ühtsed, sest nad olenevad kompostitava materjali omadustest (näiteks aiapraht, olmejäätmed, reovee sete), ettevõtmise ulatusest (koduskompostimine, tööstuslik kompostimine) ja komposti edasisest kasutamisest (oma tarbeks, haljastusse, põllumajandusse, prügila katteks). Komposti kasutusse suunamisel peaks arvestama sellega, et ei rikutaks mulla vajalikke omadusi. Reeglina on igal tõsisel põllupidajal mulla analüüsid teostatud. Alahinnata ei tohi teadusuuringute osatähtsust, kuna komposti mõju taimekasvatusele saab sageli hinnata vaid katseliselt. Juhised tuleb välja töötada ühendproovi võtmise kohta kompostist, määrata analüüside sagedus ning nõuded laborile.
XIX sajandi lõpus ja XX sajandi algusaastatel valminud viinavabrikud olid varasematest veelgi suurejoonelisemad, moodustades kohati terveid komplekse. Harilikult olid korpused eri kõrgusega ja üsna levinud oli kahe materjali kooskasutamine (näiteks Lõuna-Eestis maakivi-tellise segatehnikas viinavabrikud). Lõpetuseks tuleks rääkida haljastusest, mis oli mõisate oluline osa ja kujunduselement. Pargikunsti murdepunkt korrapäraselt kujunduselt vaba planeeringuga haljastusse, jääb XVIII sajandi lõpukümnendeisse. XIX sajand tõi kaasa selle, et parkides vähenes skulptuuride, paviljonide, sildade roll. Romantsismi perioodil rõhutati looduse jõudu ja mõju inimese üle, püüti suhestuda loodusega. Ideaalseks peeti parki, kus oleks korraga näha nii inimkätega loodut kui metsikut. Looduse grandioossuse rõhutamiseks paigutati parke eelkõige mererannale (Keila-joa, Uulu), jõgede (Kose-Uuemõisa), järvede äärde (Porkuni loss), küngastele
f 2011 -madal mätashari (C. argentea var. cristata) Eelistab hea drenaaziga niisket mulda. Ei talu põuda ega külma. Kasvuks vajavad valget päikeselist õhurikast paika ja toitaineterikast mulda. Ei ole väga vihmakindlad soovitatakse katuse alla tõsta. Kaunis taim peenardesse, pottidesse, ideaalne haljastusse. Konteinerhaljastusse, efekttaim. Joonis 23. Madal mätashari (Celosia argentea var. Cristata) (http://www.missouriplants.com/Redalt/Celosia_argentea_cristata_peg.jpg) -tähk-mätashari (C. spicata) Taim eelistab päikeselist, tuulte eest varjatud kasvukohta, viljakat mulda. Soojalembene taim, suurima dekoratiivsuse saavutab päikesepaistelises ja tuulevarjulises kasvukohas ja piisavalt viljakas mullas
On teada, et lepapuust valmistati ka mesitarude osi. Toiduvaestel aegadel segati leivataignasse peenestatud lepakäbisid, et leiba ikka rohkem saaks. Rahvasuus on lepa isasurbade küllust seostatud hea leivavilja aastaga, kui lepad kandsid palju käbisid, arvati tulevat nälja-aasta. Halli leppa võiks kasutada julgemalt haljastuses, eriti veekogude kaldaaladel, tiikide kallastel, sellest võib rajada ka regulaarselt pügatava heki. Hea pinnaseparandajana sobib haljastusse eeskätt toitainevaestel muldadel. Kuidas jagatakse puittaimi kasvukoha niiskustingimuste nõudlikkuse järgi? Tooge näiteid. Olenevalt nõudlikkusest kasvukoha niiskustingimuste suhtes võib puittaimi jaotada: 1. hügrofüüdid kasvavad märgadel, liigniisketel kasvukohtadel. Sellesse rühma kuuluvad harilik mänd, sanglepp, sookaskt, mitmed pajuliigid. 2. Mesofüüdid kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina ei talu liigset niiskust,
cm.Taimel on rohkelt paljulehelisi õrnasid õisi, korvikesed 3 - 3,5 cm diameetriga. Tukalill armastab sooja ja päikest. Tahab avatud kasvukohta. Täieliku dekoratiivsuse saavutab kerges, isegi natuke kuivavõitu, aga toitaineterikkas mullas. BRASSICA OLERACEA - ILUKAPSAS • Valgustarmast av, külmakindel, kasvab hästi viljakal, neutraalses pinnases. • taim on tihe, käharate leheservadega . Erksad värvused. Sobib väga hästi haljastusse. CALLISTEPHUS CHINENSIS – HIINA AEDASTER • Olenevalt sordist kasvab 20- 100 cm kõrguseks puhmikuks. Juulist külmadeni tekivad varte tippu ühekaupa lihtõielised või täidisõielised korvõisikud. Õisikud olenevalt sordist väga erineva värvuse ja kujuga. Eelistab päikeselist kasvukohta kobedas viljakas mullas. • Lehed on enamasti süstjad, teritunud tipuga, saagja servaga, varrel asetsevad vahelduvalt ja mõõtmed vähenevad varre tipu suunas
vanaks. Kaukaasias on üle 1000 aastaseid jugapuid. Sealses kliimas ning nii kõrges vanuses esineb seal jugapuid (geograafiline teisend T. baccata var. caucasica), mille kõrgus ületab 30 meetrit ning tüve läbimõõt on üle 1,5 meetri. Mullaviljakuse suhtes on jugapuud küllalt nõudlikud, eelistades viljakamaid huumusrikkaid muldi, kuid lepivad ka veidi kehvemate muldadega, kui all asuvad lubjarikkad kihid. Ei talu liig kuivi ega ka püsivalt liigniiskeid muldi. Kui valida jugapuid haljastusse, ei ole liigil kuigi olulist tähtsust, peaasi, et sordi parameetrid sobivad. Jugapuud teeb väga väärtuslikuks nende suur varjutaluvus. On väga vähe liike, mis suudaksid kasvada üksnes hajutatud valguse käes. See võimaldab kasutada jugapuud hoonete põhjapoolsete seinte ääres. Valgusnõudlikumad on värviliste okastega (kollased, kuldkollased, rohekaskollased, helekollased) sordid. Kuigi ka need suudavad kasvada varjus,
organismile äärmiselt mürgiseks ning alati pole ka teada, mis ühenditeks üks või teine aine edasi laguneb (Kaseorg 2006). Joonis 1.5 Ravimite toimeainete erinevad teekonnad veekeskkonda. (Ravimiamet "Kõlbmatute ravimite käitlemine") ,,Käesolevaks ajaks ei ole EL liikmesriikide sette kasutuse seadusandlused ühtlustunud. Sette kasutamise perspektiivid on mõjutatud kahest põhimõttest. Esiteks ollakse üldiselt seisukohal, et settes sisalduvaid toiteaineid tuleb tagasi suunata haljastusse ja põllumajandusse ning vähendada sette ladustamist. Eelkõige on see suundumus seotud fosfori limiteeritud kättesaadavusega ning kallinenud väetise hindadega. Teisalt on tõusnud inimeste teadlikkus ja vastumeelsus reoveesette põllumajanduses kasutamise osas settes sisalduvate antropogeensete saasteainete tõttu. Kui raskmetallide ning patogeenide sisaldust on kontrollitud ja limiteeritud juba pikemat aega, siis üha rohkem on tähelepanu pöördunud hormoonide, ravimijääkide,
raviks.Värskeid lepalehti kasutati kambripõrandal kirbutõrjeks. Lepakoor oli asendamatu materjal karjapoistele, millest sai valmistada nii vilepilli, maasikakorvi kui ka tohupasuna, pehmest lepapuidust sai noaga kergesti vesta mänguloomi ja lihtsamaid tarbeesemeid Halli leppa võiks kasutada julgemalt haljastuses, eriti veekogude kaldaaladel, tiikide kallastel, sellest võib rajada ka regulaarselt pügatava heki. Hea pinnaseparandajana sobib haljastusse eeskätt toitainevaestel muldadel. Sanglepp e. must lepp (Alnus glutinosa (L.) Gaertn.) [glutinósa] Glutino kokku liimima, viitab kleepjatele võrsetele ja lehtedele. Meie kodumaine ja harilik puuliik, kasvades suure, kuni 35 m kõrguse puuna liikuva põhjaveega lodualadel. Üldareaal ulatub Põhja-Aafrikast kuni Põhja-Euroopasse, idas üle Kaukasuse ja Väike-Aasia Lääne-Siberisse, tungides põhjapool kuni 65. laiuskraadini
Kõrgus hrl. 1520 m, iga kuni 5060 aastat. · Lehed ovaalsed, elliptilised või munajad, teritunud tipuga, kahelsaagjad, pealt tumerohelised, alt hallid väga lühikeste karvadega (incana tähendab tõlkes halli), 4...10 cm pikad, 4...7 cm laiad. · Halli leppa võiks kasutada julgemalt haljastuses, eriti veekogude kaldaaladel, tiikide kallastel, sellest võib rajada ka regulaarselt pügatava heki. Hea pinnaseparandajana sobib haljastusse eeskätt toitainevaestel muldadel. Alnus glutinosa levinud kogu Euroopas ja Edela-Aasias. Sanglepikuid esineb rohkem Ida- ja Edela-Eestis, ka Hiiumaal ja kohati Põhja-eesti rannikualadel. Sobilikes kasvukohtades kasutatakse ka haljastuses. Väga väärtusliku, vees mittemädaneva puiduga puuliik. Valguslembene, kiirekasvuline ja sirgetüveline sanglepp kasvab niiskel viljakal mullal, liikuva põhjaveega aladel lodudel, samuti liivastel rannikualadel, jõgede, järvede kallastel.
Seemneid aitab levitada tuul, neid kas lennutades või mööda lund ja jääd lükates ning samuti kevadine sulavesi. Tühjad emasurvad jäävad mõneks ajaks veel puudele. Puude kasv on kiire esimesel 15 eluaastal, hakates seejärel selgelt aeglustuma. Halli leppa võiks kasutada julgemalt haljastuses, eriti veekogude kaldaaladel, tiikide kallastel, sellest võib rajada ka regulaarselt pügatava heki. Hea pinnaseparandajana sobib haljastusse eeskätt toitainevaestel muldadel. 28. Perekond valgepöök ja harilik valgepöök Harilik valgepöök (Carpinus betulus L.) Betulus kasetaoline. Kuni 20 (25) m kõrgune ja eriti üksikpuuna kasvades jämedatüveline ümaravõraline puu kasvab Lõuna- ja Kesk- Euroopas, samuti Kaukaasias, tõustes mägedes kuni 800 m kõrguseni üle merepinna, areaali põhjapiir jääb Leetu, Vilniuse Klaipeda joonest lõunapoole, meile ei ulatu, kuid umbes 5000
annaabi.ee 
