Juhan Liiv Kati Sala Elulugu/ Juhan Liiv · 18641913 · Kodavere kihelkond, Peipsi ääres (Alatsvere). · Haridus oli kehv, 3 aastat , Naelavere külakool ja Kodavere kihelkonnakool. · Proovis arendada oma haridust Hugo Treffneri gümnaasiumis · 1892 loobus ajakirjaniku töös ja hakkas vabaajakirjanikuks. · Kuulus kirjandusseltsi NoorEesti · Ajakirjandus (Virulane , Sakala ja Olevik) Looming · Tema luule väärtuslik osa sündis haigusaastatel. · Olulised teemad olid armastus , loodus, isamaa, mõtteluuled · Tema luuletustes esineb ka veel tundelisust ja haaravust. · Kirjutanud on ka proosat (,,Vari") · Mõtteluuletused kajastavad tolle aja sündmusi ja elunähtusi. Nt. Eile nägin ma Eestimaad! Nägin hurtsikuid, saunasid, nägin pagaasi ja paunasid, väljal kivivõsa aunasid eile nägin ma Eestimaad Tähtsamad teosed · ,,Vari"(Esialgne pealkiri ,,Kui seda metsa ees ei oleks") , ,,Käkimäe
,, käkimäe kägu ,, ja ,,nõia tütar ,,. Kuid siiski oli haigus arenenud nii kaugele et ta paigutati närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta avalikusse eest ligi 10.neks aastaks. Haigusaastad tähendasid liivile kodudust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil, ning läbielatu ja tunnetu luulendamist. Tähelepanu ja tunnustus innustasidki Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle. Kuid siis oli juba hilja . Ta suri 01,12,1913. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel. Tema loodusluule kuulub Eesti luuleklassikasse . Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas ; realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tema armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus olulisel kohal on kordus ja rütm. Luuletaja tunnetas isamasaatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus. Liivi mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud
otsinguil ning läbielatu ja tunnetatu luulendamist. Alles 1902.a. jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. "Noor-Eesti" tärkav kirjanike põlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas ta loomingut. See innustas teda uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli hilja. Liiv suri 1.dets.1913. Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880.aastatesse. Need olid tüüpilised oma aja romantilised värsistused. Luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (1894- 1913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.a. Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib
„Mets kohas...“ „Eile nägin ma Eestimaad“ „Rändaja“ „Ta lendab lillest lillesse“ „Mine, mine, lumekene“ „Küll on lainte hiilgus ilus“ Teemad Kõige enam saab Juhan Liivi luules eristada: Loodusluulet Isamaaluulet Armastusluulet Mõtteluulet Luuletuste meeleolu Juhan Liivi luule oli erineva meeleoluga. Enamus luuletusi olid negatiivsed, sügavamõttelised, üksildased, masendavad ja kurvad. Osad oli jällegi vaimukamad ja rõõmsamad. Haigusaastatel oli Liiv kodutu ja Liiv luuletas ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja – tunnetatu põhjal. Paljudes luuletustes oli Juhan Liiv kirjutanud oma muredest ja igapäevasest kurbusest. Kodus, pere ja sugulaste juures elades ning haiguse käes vaeveldes kirjutas Juhan Liiv oma elu parimad luuletused. Juhan Liiv kasutas oma luuletustes palju kordusi ning rahvaluulepärast algriimi ning tema sõnavara oli väga rikkalik. Näiteks: „Oh kanarbik, oh lilleke!“ Oh kanarbik, oh lilleke,
"Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar", mõlemad 1893), kuid siis tuli ta paigutada Tartu närvikliinikusse. Kadus 10-ks aastaks avalikkuse silmist. Alles 1902.a. jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. "Noor-Eesti" tärkav kirjanike põlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas ta loomingut. See innustas teda uuesti aktiivsele kirjanikutööle. Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880.aastatesse. Luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (1894-1913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.a. Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet. Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. On kirjutanud armastuslaule ka emast. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus (helgemale tulevikule). Mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud
Nüüd annab auhinda välja Alatskivi vald koos Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja Liivi Muuseumiga. Auhinna saajale ei anta raha, vaid kingitakse karjasemärss. Tema hilisemale luulele on iseloomulik erakordne tundeintensiivsus ja kujundiline mõjukus, mis on kantud isiklikust traagikast ja siseelamisvõimest kodumaa loodusesse ja saatusesse. Liivi looming tõi pöörde järelromantilisse kirjandusse, avades loominguliselt uued võimalused. Luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (1894-1913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.aastal. Samal aastal ilmus ainuke Liivi eluajal ilmunud värsikogu "Luuletused", mille avaldas "Noor-Eesti". Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega
on valdavalt pihtimusluule, kus põimuvad ahastus ja lootus. Ahastus Eestimaa ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast. Isamaaluules on valitsevaks ühiskonnas valitsev tühjus, mahajäetus, hoolimatus, muutumatus. Teda muserdab, et kultuurile ei pöörata tähelepanu ning valitseb mõttetu kriitika, objektiivset hinnangut pole. Teisalt säilib lootus helgemale tulevikule. Kõigest hoolimata on Eesti siiski Liivi oma kallis isamaa. Kõige väärtuslikum osa isamaa luulest sündis Liiv haigusaastatel, millest suure hulga ise ka haigushoogude ajal põletas."Mitte igaühele", "Mina ei tea", "Must lagi": Must lagi on meie toal ja meie ajal ka. tuleb välja ühiskonna kriitika, "Ma lillesideme võtaks" 1895 Eestimaa on lagunenud. Tahab Eestimaa ühtseks siduda, "Eile ma nägin Eestimaad" Eesti oli tema silmis hale ja nägi näotu välja. Ka tolleaegne vaimuelu hääbuv. Kordusmotiiv. ,,Ruja" repertuaaris olnud.
aastal jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. "Noor-Eesti" tärkav kirjanikepõlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas tema loomingut. Tähelepanu ja tunnustus innustasid Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli juba hilja. Juhan Liiv suri 18. novembril 1913. aastal. Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880. aastaisse. Need olid tüüpilised oma aja romantilised värsistused. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (18941913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909. Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Haigusaastail oli kirjanik loodusega lähedastes suhetes. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Liiv sai ainet kõigist aastaaegadest, enim tundis ta enda seotust sügisega
"Noor-Eesti" tärkav kirjanike põlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas ta loomingut. See innustas teda uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli hilja. Liiv suri 1.dets.1913. Maetud Alatsikvi kalmistule.Oluline tunnus -kordus.Ajastu mõjutused (venestus). Noor-Eesti"päästis" ta. Fr.Tuglas - 1927 monogfraaia Juhan Liiv. Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880.aastatesse. Need olid tüüpilised oma aja romantilised värsistused. Luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (1894-1913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.a. Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja luule , autobirograafilised eleegiad. Loodus - Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse.´Loodusei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Esindatud kõik aastaajad.Tundis enda seotust sügisega(eriti hilissügis)
aastal jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. "Noor-Eesti" tärkav kirjanikepõlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas tema loomingut. Tähelepanu ja tunnustus innustasid Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli juba hilja. Juhan Liiv suri 18. novembril 1913. aastal. Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880. aastaisse. Need olid tüüpilised oma aja romantilised värsistused. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (1894-1913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909. Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Haigusaastail oli kirjanik loodusega lähedastes suhetes. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Liiv sai ainet kõigist aastaaegadest, enim tundis ta enda seotust sügisega
Alles 1902.a. jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. "NoorEesti" tärkav kirjanike põlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas ta loomingut. See innustas teda uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli hilja. Liiv suri 1.dets.1913. Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880.aastatesse. Need olid tüüpilised oma aja romantilised värsistused. Luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (18941913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.a. Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus, armastus, isamaa ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib
aastal jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. "Noor-Eesti" tärkav kirjanikepõlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas tema loomingut. Tähelepanu ja tunnustus innustasid Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli juba hilja. Juhan Liiv suri 18. novembril 1913. aastal. Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880. aastaisse. Need olid tüüpilised oma aja romantilised värsistused. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (18941913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909. Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Haigusaastail oli kirjanik loodusega lähedastes suhetes. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Liiv sai ainet kõigist aastaaegadest, enim tundis ta enda seotust sügisega
annaabi.ee 
