H.Hesse (0)

Herman Hesse „ Stepihunt “
„Stepihunt“ on autobiograafiline romaan, mis käsitleb inimhinge. Peategelase Harry Halleri sisemuses on võitlemas kaks vastandlikku poolt, kuid inimest ei saa käsitleda vaid kahetahulisena: hea ja paha, inimene ja stepihunt. Igas inimeses on peidus erinevaid tahke, mis avalduvad kas kogu aeg, kriitilistes olukordades , mõni vaid korra elu jooksul.
Harry Haller on intelligent. Paralleel Goethe Faustiga, ta on palju õppinud ja lugenud, kuid tunneb, et sellest ei piisa. Ta näeb endas vaid kahte poolust – inimest ja stepihunti. Inimene esindab intelligentsemat poolt, kedagi, kes hindab vaimseid väärtusi. Stepihunt esindab mässajat, kes on vastuolus intelligendiga. Harry tahab olla pigem inimene kui stepihunt, aga maailm tema ümber on labane ja ta võõrandub sellest. Stepihundi jaoks on selline maailm ideaalne, aga Harry jaoks mitte - ta otsustab sooritada enesetapu, kuna näeb ainult selles võimalust lahkuda maailmast, mida ta põlgas.
Siiski ei jõua Harry enesetapuni. Tüli professori juures tekitas temas veel suuremat põlgust ümbritseva vastu ja ta otsustas endalt kohe elu võtta, mitte enam oodata. Siis aga kohtab ta Herminet, kes mõistab Harryt ja tema sees pesitsevaid kahte erinevat poolt. See teadmine lohutab Harryt, Hermonie mõjutab Harry maailmapilti ja kui ta lõpuks Herminesse armub, siis sümboliseerib see Harry naiselikku ja ühtlasi elunautleja poolt – seega võib öelda, et Harry armub läbi Hermonie enda sees olevasse stepihunti.
Tähtsaimaks sündmuseks ongi ehk Herminesse armumine ja pärast balli teatrisse minemine, kus Harry narkootilisi aineid proovib. Harry käib teatris ringi ja näeb igas ruumis erinevaid seiku oma elust. Iga tuba sümboliseerib mingit tahku Harry olemusest. Ühes toas näeb ta armastatud Herminet Pablo kaisus ning koheselt võtab tema sees võimust stepihunt ning ta tapab Hermine. Hetk hiljem saab ta aru, et ta tegi vea, lastes stepihundil enda üle võimust võtta. Harry peab arenema ja elult veel palju õppima, et ta suudaks aksepteerida ja ohjeldada endas pesitsevaid pooli. Inimene ei tohi eirata endas tahke, mis talle ei meeldi, sest kui sellele tähelepanu ei pöörata, siis ei ole ka võimalik seda ohjeldada. Need pooled, mis meile endas ei meeldi, nendega tuleb leppida, et nad ei saaks meie üle alateadlikult kontrolli.
Liis Riso