Gustave Le Bon (0)

Gustave Le Bon
Le Bon sündis 1841a. Nogent-le-Rotrous Prantsusmaal. Ta lõpetas lütseumi Toursis ja meditsiinikooli Pariisis positivismi tipphetkel 1860-ndal aastal. (Ginneken 1992) Aastatel 1860-1880 rändas ta noore mehena ringi Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Oma reiside ajal tegi ta märkmeid ja kirjutas raamatuid arheoloogiast ja antropoloogiast. Kogutud mõtete põhjal formuleerusid tema teooriad, mida hiljem saatis suur edu.(Vikipeedia)
Le Bon kuulus koos selliste autoritega nagu G: Tarde ja W: Wundt psühhologismi Koolkonda Euroopa sotsioloogias . Psühhologism on subjektiividealistlik lähenemisviis, mis püüab ühiskonda, eriti vaimse elu nähtusi tuletada psüühika seaduspärasustest (ENE). Üks tema esimestest teostest „La Vie“ („Elu“) 1872a oli raamat inimpsühholoogiast, mis näitas, et Le Bon oli hästi tuttav viimaste avastustega psühholoogiast. Ta jälgis ja tõstatas tihti uusi lähenemisviise ja teaduslikke uuendusi ning pidas ennast sellel alal pioneeriks . Mistõttu peeti teda tihti edevaks meheks. Samuti oli tal tulihingelise naistemehe kuulsus.1890 aastate algusest hakkas Le Bon endast kujundama sotsiaalteadlasena ja valitseva klassi nõustajana. (Ginneken 1992)
Le Bon rakendas selle aja moekontseptsiooni − hüpnoosi − masside psühholoogia seletamiseks. Hüpnoos oli sellel hetkel kultuuri osa, millest kasvas välja Freudi psühhoanalüüs ning samuti suhtumine massi. Gustave Le Bon uuris inimeste käitumist hulga liikmeina. Le Bon tuvastas, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi, kaob nende võime tsiviliseeritult mõelda. Rahvahulk on vastuvõtlik, impulsiivne ja infantiilne . Hulk ei ole kunagi arutlev ega kahtlev, hulga tunded on alati liialdatud. Seega massis olles kaotab inimene oma individuaalsuse ja omandab tüki “kollektiivsest hingest”, mis on intellektuaalselt madalam inimese enda vaimsest tasemest. Massi tähelepanu hajub, ta muutub vähem kriitiliseks. Sugereeritavus suureneb, tekib õpitud abitus. Ühtesulamine kollektiivi vaimuga on võrreldav hüpnootilise regressiooniga, mis viib inimese tagasi hingeseisundisse, mis oli omane eelajaloolisele seisundile. Tänu sellele vaimsele taandarengule saavutab juht masside üle samasuguse võimu nagu hüpnotisöör omab absoluutset kontrolli hüpnotiseeritava üle. (Encyklopedia)
Ta on avaldanud mitmeid töid massi psühholoogiast ja karja käitumisest. Tema tööd masside psühholoogiast muutusid tähtsaks 20. sajandi esimesel poolel, kui meedia uurijad nagu Handley Cantril ja Herbert Blumer kasutasid tema teooriat, et kirjeldada allasurutud gruppide reaktsioone meediale. Samamoodi on väidetavalt tema töid uurinud ja kasutanud sellised propagandistid nagu Adolf Hitler  ja Benito Mussolini . Le Bon’i massipsühholoogial oli omal ajal erakordne menu ja paljudele tundus see olevat absoluutne teaduslik tõde. (Encyklopedia)
Tõeline tunnustus tuli Le Bonile peale 1890 aastal ilmunud raamatut „Les Lois psychologiques de l’ evolution des peuples“ („Rahvaste ja masside psühholoogia“). Raamat kujutas endast põhjalikku analüüsi rahvamasside psühholoogiast, indiviidi käitumise motiive ja ajalooliste sündmuste põhjuseid. Raamat leidis laialdast vastu kaja ja seoses sellega kirjutas Le Bon sarnasel teemal veel palju teoseid: „Hulkade psühholoogia“, „Sotsialismi Psühholoogia“, „Mateeria evolutsioon “. (Tšelpanova 2012)
Le Boni raamat „Hulkade psühholoogia“ tundub minu arvates kehtivat suures osas ka tänapäeval. Tema idee, et valijate hulkadel on nõrk arutlusvõime, kriitilise meele puudumine, nad on kergesti ärrituvad, kergeusklikud ja labaselt ühekülgsed (Le Bon 1895 ) kehtib minu meelest ka tänapäeval. Samuti on huvitavad selles raamatus tema väljapakutud omadused kandidaadile. Kandidaat peab olema mõjukas- nii isiklikult kui ka rahaliselt, tuleb anda meeldivaid lubadusi, valijate himude ja edevuse kõditamine ning laimata ja sõimata tööliste ees nende peremehi (Le Bon 1895). Ühesõnaga kõik mis ka tänapäeval valimiste ajal toimub. Mitte midagi ei ole paraku muutunud.
Kasutatud kirjandus
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. (1974). Toim. A. Aarna , H. Hallik jt. Tallinn: Valgus
English Encyklopedia. (2012). http://et.efactory.pl/Gustave_Le_Bon
Ginneken, J. (1992). Crowds, psychology, and politics 1871 – 189. Toim. W.R. Woodward ja M. G. Ash. Cambridge Universiry Press
Le Bon, G. (1936). Hulkade psühholoogia. Toim. J. Ainelo. Noor-Eesti kirjastu Tartus
Tšelpanova , P. (2012). Биография, Гюстав Лебон. http://www.epwr.ru/quotauthor/272/
Vikipeedia veebilehekülg. (2012). http://et.wikipedia.org/wiki/Gustave_Le_Bon