Gustave Le Bon, "Hulkade psühholoogia" (0)

Gustave Le Bon, "Hulkade psühholoogia"
Mari Siilivask
Le Bon oli positivistlike ideede leviku ajastu mõtleja. Tema lähenemine sotsiaalteadustele ja ühiskondlikele probleemidele lahenduste leidmisele oli põhimõtteliselt samasugune, kui kõigile teistele teadustele (Le Bon huvitus veel paljust muust peale ühiskonna ja psühholoogia, mille juurde ta pöördus alles elu keskpaigas. Näiteks tubakasuitsu koostisest ning ). Vaadetelt oli ta traditsionalist ja essentsialist – Le Bon’i arvates olid moodsa ühiskonna egalitaarsuspüüdlused ainult kahjulikud ja tekitasid segadust neis, kelle võimed ei võinud juba nende olemuse tõttu küündida teistega võrdsele tasemele (naised ja metslased, keda Le Bon liigitas kognitiivselt lastega samasse kategooriasse).
Gustave Le Bon’i võib lugeda üheks esimeseks arutlejaks grupipsühholoogia peamiste küsimuste üle. Tema ideed on olnud väga mõjukad ja seda mitte ainult sotsiaalteaduste siseselt, vaid neid on peetud mõnesid maailma totalitaarsete režiimide liidreid oluliselt mõjutanuks ja isegi sütitanuks.
Gustave Le Bon’i märkimisväärsete ideede hulka kuuluvad rassi ja temperamendierinevuste omasus geograafiast tulenevalt ja rassilise paremuse idee ning teooria, et indiviidi mõtlemisvõime ja teadvus lahustuvad grupis ning individuaalse teadvuse asemele asub hulga tahe. Hulga tahe domineerib niivõrd, et koosmõjus grupi tunnetamisega ja individuaalse vastutuse näilise puudumisega on isikud hulgas valmis end palju teravamalt ja hukatuslikumalt ohtu seadma ja hävitavaid tegusid korda saatma , kui üksi ja organiseerumata. Viimastega tegelebki „Hulkade psühholoogia“.
„Hulkade psühholoogia pöörab tähelepanu sotsiaalpsühholoogia uurimisküsimusele selle kohta, kuidas üksikisikute käitumist ja mõtlemist mõjutab grupi liikmeks olemine ja kuidas levivad ideed „hulgaks liitunud“ indiviidide seas võrreldes juhuslikult kokku puutuvate ja suhtlevate inimestega, milline mõju on käitumisele ja oma võimete adumisele grupi suurusel ning kuidas ja mistarvis hulk üldse tekib.
Isiklikult tundub selle teksti puhul kõige huvitavam grupikäitumise impulsiivsuse seletus ning teooria, et hulgaga liitudes kaotab indiviid oma loomuliku intelligentsuse ja kaalutlusvõime. Vaatmata Le Bon’i paljudele ekslikele arusaamadele ja tänapäeva kontekstis meelevaldsetele järeldustele on see käsitlus osutunud sotsiaalpsühholoogias üheks mõjukaimaks ja on huvitav näha, kuidas tema teooria aeg-ajalt tõetera näib sisaldavat ning kirjeldatud lihtsustatud viisil ideedega masside liikuma ja tegutsema panek kaasajal seoses meedia ja tehnoloogia arenguga isegi võimendunud on. See kõik on viinud äkilisemale radikaliseerumisele ja äärmuslike vaadete kiirele ja veel massilisemalegi levikule, kui Le Bon seda ehk ette oskas näha.
Sarnaselt mõtlemapanev on arutlus motivatsioonist grupimõtlemise ja enesevalitsuse kaotamise taga. Le Bon toob välja peale surutud vastutuse ja iseenese tähtsusetuse tunde kui inimesele omase eksistentsiaalse ängi, mida hulga osaks olemine ajutiselt leevendab. Tekkis seos hilisema aja psühhoanalüütiliste teooriatega, ja tõsi on, et näiteks C. G. Jung ka sarnase idee oma töös esile tõi.