ja tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena. Rühmitus "Noor-Eesti" sai alguse 20. sajandi alguses loodud salajastest õpilasringidest. 1903. aastal loodi Tartu õpilaste kirjanduslik-poliitiline ring "Eesti Ühisus", mille nimi muudeti "Kiirte" neljanda albumi "Noor-Eesti" väljaandmisel. Aastal 1905 ilmus koguteos "Noor-Eesti" ning selle ümber kogenenud inimesi hakati nimetama nooreestlasteks. Tähtsamatest ja tuntumatest kuulusid sellesse rühmitusse Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Bernhard Linde ja Villem Grünthal-Ridala. Vähemal määral on sellega seotud olnud ka Anton Hansen Tammsaare. Kaastöid tegid kunstnikud Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Konrad Mägi, kelle kujundused illustreerivad väljaandeid. Noor-Eesti jaguneb kolme ajajärku: · Kujunemisperiood (2 esimest albumit, looming seotud rahvusromantika ja realismiga) · Esteetiline kõrgperiood (süvenemine kunsti, filosoofiasse, looming kaldub
anti armu. Tsehhov Anton Tsehhov, 1860-1904, Venemaa. ( arenemine) Segaseisuslane erinevalt teistest. Isa oli mitmekülgne (kirjandus, muusika), kuid samas ka range. Pere lapsed pidid aitama isal poodi pidada. Isa pankrotistus ja põgenes Moskvasse. Pere läks sinna järgi. Anton lõpetas gümnaasiumi ja läks siis ka Moskvasse, asus Moskva ülikooli arstiteadust õppima. Esimene teos oli · Jutustus "Kiri õpetatud naabrile". Kasutas antonüümi Antosa Tsehhonte. Alguse looming oli peamiselt humoristlik. Kirjutamine oli tema jaoks mõnu, tuli väga kergelt. Esialgu oli peamine eesmärk lugejat naerutada, talle lõbu pakkuda. Ülikooli kõrvalt tegeles Anton enesekasvatuse, ja -arendamisega. Eesmärk oli saada targemaks ja oma võimeid arendada. Kritiseeris teisi, kel polnud kõrgemaid eesmärke ja ei suutnud end arendada. Periood 1880-1888. Kirjutas humoristlikke ja satiirilisi novelle. Rõhuasetus aga kaldus meelelahutuselt elu ja
elumajade ehitus. Väljaandja pooldas valgustusliikumise ideid, talupojad olid seega arenemisvõimelised, eestlased Jumala ees võrdsed sakslastega. Eestikeelse perioodika ajaloos oli ,,Lühhike öppetus..." rahvavalgustuslike traditsioonide rajaja. Esimene eestikeelne ajaleht ,,Tarto maa rahwa Näddali-Leht" alustas ilmumist Tartus 1806. aastal, ilmus aastalõpuni, säilinud pole. Toimetasid-avaldasid Põlva pastor Gustav Adolph Oldekop, praost Johann Philipp von Roht Kanepis ja Võru kooliringkonna inspektor Carl August von Roth. 1804. aasta talurahvaseadust arvestanud ajalehetegijad pidasid väljaande puhul määravaks õpetlikke ja harivaid eesmärke, taotledes rahva elujärje parandamist, lastele koolihariduse andmist. Sisaldab põllumajandusalaseid õpetusi, tervishoiualaseid nõuandeid, kaubanduslikke teateid, infot Tartu ja Võru kreisist, välismaalt. Heinrich Johann von Jannau käsitles 1786
Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli pealkirjaga ,,Meie esimene luuletaja". Nooreestlased, eesti haritlaste uus põlvkond, nö avastaski Petersoni, tõstis tema luule eesti kirjanduses aukohale. Seejuures rõhutati ka Petersoni noort iga: Kristjan Jaak sobis hästi sümboliseerima eesti kirjanduse algust romantiline ja traagiline, rahvuslik ja mässuline noormees, kes pidi elust lahkuma ülekohtuselt vara. Petersoni luule K. J
Kõik kommentaarid