Gümnasisti stress ja selle lahendamise võimalused (1)

Gümnasisti stressi põhjustest ja selle lahendamise võimalustest
Keskkooliaeg on etapp, mis külvab iga indiviidi ellu hulgaliselt uusi olukordi , inimesi, vastuvõtmist vajavaid otsuseid, konflikte ja kõigi nendega kaasneb paratamatult tohutu stressitaseme tõus. Kas ja kuidas on võimalik gümnasisti stressi leevendada või üleüldse eemal hoida?
Arvan, et kui küsida ükskõik millise gümnasisti käest, kas tal esineb nähtus nimega „ stress “, on vastus jaatav. Samuti olen üpris veendunud, et stressi esmaseks põhjustajaks peetakse õppetööga seotud kohustusi. On täiesti mõistetav, et järgmiseks nädalaks määratud kontrolltööd füüsikas, ajaloos ning bioloogias, matemaatika uurimustöö tähtaeg, kohustusliku kirjanduse raamatu lõpptärmin ja suur hulk tunnikontrolle nõuavad keskendumist ja vaeva ning puhkamiseks aega ei jää. Ülesannete tegematajätmine tekitab aga omakorda veel suuremat nördimust ning stressi. Lisaks õppetööle on suurem enamus gümnasiste tegevad ka huviringides, õpilasesindustes, trennides ning väga suur hulk ajast ja energiast kulub sotsiaalelu edendamisele. Neid kõrvaltegevusi ei saa mitte mingil juhul tähelepanuta jätta. Selline laveerimine huvi-, sotsiaal- ja õppeelu vahel ongi pingete põhipõhjuseks.
Ajakirjandus pakub taolise stressi vältimiseks ajaplaneeringut. Tõepoolest on see üks lahendamise võimalustest, kuid aja planeerimine vajab paratamatult ka otsuste vastuvõtmist: üks asi tuleb võtta ning teine samal ajal jätta. Otsuste tegemise raskused aga on taaskord uuteks stressoriteks.
Gümnaasiumis käiv õpilane on sunnitud vastu võtma otsuseid, mis dikteerivad terve tema edasise elu, ning enesestmõistetavalt pole see ülesanne lihtsate killast. Tuleb valida riigieksamid, valikained, inimesed, kellega oma elu siduda, huvialad. Kohati tundub, et elu ainsateks koostisosadeks ongi vaid valikud . Inimene, kes ei ole iseennastki üles leidnud, on tegelikult ebaküps nii suuri resolutsioone langetama ning siinkohal tuleks lahendust otsida muutustes Eesti haridussüsteemis. Ehk oleks mõistlik juba põhikooliõpilasi kohustada omandama teadmisi karjääriõpetuses või psühholoogias, ehk tuleks hoopis pikendada kooliiga?
Tulles tagasi stressitekitajate juurde, on üheks neist kindlasti juba varem korra mainitud sotsiaalne elu ning selle edendamine. See kutsub esile suurel hulgal pingeid, konflikte ja probleeme. Suhted õpetajatega, kaasõpilastega, vanematega ja teiste lähikondlastega on paratamatud, nagu on paratamatud ka probleemid, mis nendes tekivad. Enamik neist on tingitud ealistest iseärasustest. Tekivad paarisuhted, millega kaasnevad lahkuminekud ning südamete murdumised. Vanemad ja õpetajad tunduvad oma nõudmistega kohati otsekui teiselt planeedilt. Enamus stressist , mis sellega kaasneb, on minu arvamuse kohaselt kinni inimeste mõtlemises. Tuleb õppida olema rohkem altruistlik ning vähem egoistlik , selle tulemuseks on inimese sisemine kasvamine, arenemine ja tolerantsuse suurenemine. Suhetest tekkinud stressi võib hoopis käsitleda ümberpööratult, leida uutes, mõtlen siinkohal ka negatiivsetes, kogemustes positiivset .
Mitmetel gümnaasiumiõpilastel on stressi tekitavaks faktoriks majanduslik olukord. Vanemad ei teeni vajalikul hulgal raha ning kooli kõrvalt töölkäimine, tean seda omast kogemusest, on äärmiselt kurnav ning hakkab lõppude lõpuks gümnasisti põhikohustust, milleks on õppetöö, häirima. Mõistan, kui olukord on tõepoolest kehv ja raha napib isegi kõige elementaarsemateks väljaminekuteks, kuid enamikel juhtudeist peitub nn rahajanu gümnasisti isiklike soovide ja ihade taga. Tahetakse käia erinevatel üritustel, osta uusi rõivaid, omada autot ning muid moodsaid vidinaid. Siinkohal on majandusliku olukorra parandamise, mis ühtlasi hõlmab ka stressitaseme langust, huvides vajalik vaadata karmi pilguga üle oma kulutused ja vastavalt vajadusele luua alternatiive.
Mitmed noored arvavad kahjuks, et stressi – puudutab see siis inimsuhetest tekkinud konflikte, liigset kohustuste hulka või kehva majanduslikku olukorda – peletamisel on abi mõnuainetest: alkoholist, kõikvõimalikest tubakatoodetest. Ei saa salata , et hetkelist pingelangust need tõepoolest pakuvad ning mingiks momendiks võib ju tunduda, et mured justkui ujuvad minema, kuid olgem reaalsed – sellised lahendused ei ole pikas perspektiivis püsivad. Lõppkokkuvõttes tekitab taoline reaalsusest põgenemine probleeme aina juurde, juhul kui sihtmärgiks pole lõpetada rentslis allakäinud joodikuna. Leidub ka neid noori, kes leiavad stressile abi spordist. Sport teatavasti lõõgastab ning aitab kas või tunniks ajaks viia mõtted vaimsest pingutusest füüsilisele. Samuti ei kahjusta see tervist. Siinkohal tekib muidugi taaskord küsimus, kas sporditegemine mitte ei sega õppetööd, mis jääb selle arvelt tegemata ja mis seega stressi juurde tekitab. Järeldus siit on, et kõike tuleb tarbida mõistuse piires, ka sporti.
Alati on võimalus vinguda, mossitada ja isegi hakata ennasthävitavalt käituma, kui elu näib üle pea kasvavat, kuid nentigem fakti, et gümnaasiumiharidus on Eesti Vabariigis vabatahtlik. Samamoodi on vabatahtlikud ka kõikvõimalikud huviringid, suhted, soovid ja ihad . Seega on ka sellest tulenev stress vabatahtlik. Iga inimene on ise valinud tee gümnaasiumini ja nüüd tuleb kannatada. Siiski peab siinkohal tõdema ka tõsiasja, et pelgalt põhikooliharidusega normaalselt ja inimväärselt siin riigis ära ei ela. Seega tuleks leida pidevalt uusi võimalusi, kuidas stressi, mis kõigest halvast hoolimata ju tegelikult elu normaalne koostisosa on, vähendada, ära hoida ning enda jaoks positiivseks muuta.