Võidetu saatus jäi publiku otsustada, keisri kohalolekul oli viimane sõna temal. Väga tihti lõppes võitlus ühe osalise surmaga. Vahel korraldati ka erandlikke suuremate rühmade vahelisi võitlusi ja terveid merelahinguid selleks kaevatud tiikidel. Ühes sellises merelahingus olevat hukkunud 100 laeva 19 000 mehega. Kes püüdis end päästa kaldale ujumisega, selle tapsid keisri ihukaitseväelased. Sõdima ergutati kaldale asetatud katapultidelt heidetavate kivimürakatega. Gladiaatoriteks valiti kõige tugevamad orjad. Enne esinemist said gladiaatorid erikoolides aastatepikkuse väljaõppe. Kool meenutas vanglat, gladiaator elas pisikeses kongis. Treeningud toimusid puust ja hiljem nüride relvadega. Tõelise relva said gladiaatorid ainult areenil. Gladiaatorite hulgast kerkis esile suurt kuulsust ja rahalisi autasusid teenivaid meistreid. Mitmetele gladiaatoritele anti hea esinemise eest ka vabadus. Suurem osa vabaks lastud gladiaatoreid jätkas oma tulusat tegevust.
laulupartiid Roomlaste lõbustused- Suurimat huvi tunti Kaarikute võiduajamiste ning gladiaatorite võitluste suhtes. Gladiaatorid võitlesid suurtes ringikujulistes hoonetes amfiteatrites. Võitlus toimus elu ja surma peale, kusjuures kaotaja elu üle otsustas publik. Gladiaatorid võitlesid nii metsloomadega kui ka omavahel kahevõitluse näol. Sel juhul oli ühel võitlejal kaitseks kiiver, kilp, rinnakaitse ning mõõk, teisel võrk ja terav kolmhark. Enamasti olid gladiaatoriteks orjad, kellest osadel õnnestus saavutada kuulsus ning vabadus. Tähtsaim amfiteater oli Colosseum. Hipodroomidest oli kõige suursugusem Circus Maximus. Rakendid jagunesid nelja võistkonda, mida eristas kaarikujuhtide riietuse värvus. Võidusõit toimus pikal rajal, mille otstes pidid sõitjad tegema ohtliku tagasipöörde ümber tulba. Tavaliselt läbiti 7 sirget (umbes 4 km). Kaarikujuhid olid orjad, kellest osad saavutasid kuulsuse ning teenisid hulganisti raha.
Indrek Pärn Gladiaatorid Võitlusi hakati korraldama selleks, et võita rahva poolehoid. Gladiaatorite mängude korraldamist peeti riigimehe väga tähtsaks küljeks. Eriti suurejoonelisi mänge korraldasid keisrid. Mängud toimusid amfiteatrites, neist suurim Colosseum, mis mahutas kuni 50 000 inimest. Parimad kohad olid alumistes ridades ja mõeldud aristokraatidele. Keskmised olid tasulised ja ülemised proletaaridele mõeldud. Gladiaatoriteks olid vaid terved ja tugevad orjad või sõjavangid. Enne areenile minekut õpetati neid erakoolides, mis meenutasid pigem vanglaid. Õppeaeg kestis aastaid. Vaatamata rasketele treeningutele, kanti nende eest üsna head hoolt, sealhulgas hea dieet. Sinna viidi ka võitnud gladiaatorid. Gladiaatorid jaotati vastavalt relvastusele raskelt relvastatuiks ja kergelt relvastatuiks. Raske relvastuse hulka kuulus mõõk, kilp, turbariietus, kiiver, raudne kaitse paremal
Peremehed võisid neile usaldada vastutusrikkaid ülesandeid. Vahel lasti orjadel endale ise elatist teenida, selle eest nõuti regulaarset tasu. Seljuhul said orjad käituda nagu tavainimesed ja hankida endale varandusegi, kuid tema isiklik varandus kuulus siiski veel peremehele. Sagedasti lasti orje vabaks või mõned orjad ostsid end vabaks. Vabaks lastu sai kohe Rooma kodanikuks. Enamus orjadest läksid gladiaatoriteks ja hobukaarikute juhtideks. Edukamad neist võisid saada kuulsaks ning loota suurtele auhinnarahadele. Seega pidid orjad võitlema oma elu eest.
Eriti suurejoonelisi mänge organiseerid keisrid. Mängud toimusid amfiteatrites, millest suurimaks on Colosseum, selle paremad kohad olid alumistes ridades ja mõeldud aristokraatidele, kus sai hästi jälgida sureva gladiaatori agooniat. Keisrile ja korraldajale oli eraldi looz. Keskmised read olid tasulised ja mõeldud jõukamatele kodanikele. Ülemised read olid määratud proletaaridele, kelle hulka segunes küllalt palju vaatemänguhuvilisi koduorje. Gladiaatoriteks valiti kõige tugevamad ja tervemad meesorjad või sojavangud. Enne areenile minekut said gladiaatorid koolituse erikoolides, mis meenutasid pigem vanglaid, kus väljaõppe, kus õppeaeg kestis aastaid. Gladiaatoreid liigitati vastavalt relvastusele raskelt relvastatuiks (terava otsaga mõõk ja kilp) ja kergelt relvastatuiks (pistoda, kolmhark ja võrk). Raskelt relvastatuil oli seljas turberiietus, peas nokkkattega kiiver, paremal käel raudne
Mõistlikuks ja harivaks ajaviiteks olid teatrietendused. Ei peetud lugu heast sisust, vaid siia tuldi naerma tooreste naljade üle. Suure ja püsiva poolehoiu osaliseks sai tsirkus, kus väljaõppinud sõitjad kihutasid kaherattalistel vankritel võidu. Peale tsirkuse anti etendusi veel amfiteatris. Siin võitlesid gladiaatorid elu ja surma peale ringi- või ovaalikujulisel platsil, mida piirasid astmestikus pealtvaatajate istekohad. Gladiaatoriteks olid harilikult sõjavangid, orjad ja surmamõistetud kurjategijad. Neid valmistati ette erilistes koolides. Suurte kiiduavalduste osaliseks sai vapper võitja, võidetu langes aga üldise pilke alla. Mida verisem oli võitlus, seda suurem oli rahva juubeldamine. Kokkuvõte Rooma riik tekkis Kesk-Itaalias Latiumi maakonnas Tiberi jõe vasakul kaldal linnriigina. Hõimud tegelesid peamiselt põlluharimisega. Aastal 510 eKr kehtestati Roomas vabariik.
Mõistlikuks ja harivaks ajaviiteks olid teatrietendused. Ei peetud lugu heast sisust, vaid siia tuldi naerma tooreste naljade üle. Suure ja püsiva poolehoiu osaliseks sai tsirkus, kus väljaõppinud sõitjad kihutasid kaherattalistel vankritel võidu. Peale tsirkuse anti etendusi veel amfiteatris. Siin võitlesid gladiaatorid elu ja surma peale ringi- või ovaalikujulisel platsil, mida piirasid astmestikus pealtvaatajate istekohad. Gladiaatoriteks olid harilikult sõjavangid, orjad ja surmamõistetud kurjategijad. Neid valmistati ette erilistes koolides. Suurte kiiduavalduste osaliseks sai vapper võitja, võidetu langes aga üldise pilke alla. Mida verisem oli võitlus, seda suurem oli rahva juubeldamine. Kokkuvõte Rooma riik tekkis Kesk-Itaalias Latiumi maakonnas Tiberi jõe vasakul kaldal linnriigina. Hõimud tegelesid peamiselt põlluharimisega. Aastal 510 eKr kehtestati Roomas vabariik.
Eesmärgiks kasvatada tugevaimaid 1 gladiaatoreid, hoidsid peremehed oma hoolealuseid hästi. Korraliku peremehe gladiaatorile oli tagatud hea toit, peavari, filmides tihtipeale nähtav vägivald gladiaatorite kallal oli pigem erandiks kui reegliks. Kuigi karmid treeningud kestsid kogu aeg, võitles üks gladiaator vaid paar korda aasta jooksul. Heade elamistingimuste nimel läksid ka paljud vabad kodanikud omal tahtel gladiaatoriteks (5). Ühest traditsioonist rääkides tuleks kõigepealt alustada selle tekkeloost. Gladiaatorlusel kui sellisel puudub faktidega tõestatav alguspunkt. Võimalikke variante on väga mitmeid. Kõige tõenäolisemateks peetakse neist aga läbi etruskide samniitidelt ja oskidelt pärit traditsiooni tuua surnud esivanemate hingedele ohvriande. Umbes 5. saj e.Kr oli samniitidel ja oskidel olnud komme selleks surnud esivanemate haual võidelda. ,,(..
allunud (nt põgenes), järgnes detsimeerimine ehk iga kümnenda mehe hukkamine; väiksemate süütegude eest vähendati palka või võeti ära kodanikuõigused. Siiski tasuti ka vapruse eest, nt tammepärja või mõne muu aumärgi (Palamets 1976). GLADIAATORID Roomlased võtsid etruskidelt üle kombe tappa orje, et need oma peremeest hauataguses elus edasi teeniksid -- ainult roomlased tegid sellest rahvast lõbustava vaatemängu, kus orjad üks- teist tapsid (Kõiv jt 2004). Gladiaatoriteks said vaid tugevaimad orjad või sõjavangid, mõnikord astusid ka vabad mehed glatiaatorite kooli, kuna said seal hästi süüa, võidu korral korraliku tasu ja kuulsuse. Enne areenile minekut, tuli läbida aastaid kestev väljaõpe vanglataolises koolis. Nad elasid pisikeses akendeta kongis ja sõid peamiselt putru ( usuti, et hirsi- ja odrapuder kasvatavad lihaseid). Algul harjuati puumõõkadega, seejärel raskete nüride relvadega, et saavutada
andma poole oma varast. Kõige enam aga hakkas orjade kaitseseaduseid tulema 2 saj Hadrianuse ,korraldas kastreerimise keeldu,kusjuures nägi ette orja või vaba mehe kastreerimise võrdsustamist mõrvaga. Keelas orjade omavahelise tapmise ära, orje ei võinud isandad enam omavoliliselt tappa. Igaks orja tapmiseks pidi olema magistraatide kohtuotsus. Keeras ära orja piinamise. Ei tohtinud ka müüa orja kupeldajatele prostituutideks või gladiaatoriteks. On teada juhtum, kus emand saadeti pagendusse, kes oma orje kohtles liiga karmilt tühiste eksimuste pärast. Kõiki orjade kaitseseadusi on peetud Hadrianuse võitluseks aristokraatiaga ning pigem poliitiline kemplemine. Kas keiser ka ise orjade vastu nii õiglane oli on kaheldav. Hadrianus piiras ka isanda õigust surma mõista. Antonius Pius võimaldas orjadel kaebekirju esitada ( Hadrianusest järgmine keiser). Hadrianus põhjendas ka oma kaitseseadusi. Pius kuulutas ka
võimalusi. Seejärel vahetati relvad ja algas võitlus elu ja surma peale. Gladiaatorid võitlesid nii metsloomadega kui ka. Viimasel juhul peeti tavaliselt kahevõitlust, kus üks kandis kiivrit, kilpi ja mõõka ning teisel oli võrk ja kolmhark. Võidetu saatus jäi publiku otsustada, keisri kohalolekul oli viimane sõna temal. Korraldati ka erandlikke suuremate rühmade vahelisi võitlusi ja terveid merelahinguid selleks kaevatud tiikidel. Gladiaatoriteks valiti kõige tugevamad orjad. Enne esinemist said gladiaatorid erikoolides aastatepikkuse väljaõppe. Kool meenutas vanglat, gladiaator elas pisikeses kongis. Treeningud toimusid puust ja hiljem nüride relvadega. Tõelise relva said gladiaatorid ainult areenil. Gladiaatorite hulgast kerkis esile suurt kuulsust ja rahalisi autasusid teenivaid meistreid. Mitmetel gladiaatoritele anti hea esinemise eest ka vabadus. Suurem osa vabakslastud gladiaatoritest jätkas oma tulusat tegevust.
annaabi.ee 
