Gert Helbemäe "Ohvrilaev" (0)

Gert Helbemäe romaan „ Ohvrilaev ”
1) Iseloomusta romaani kahte peategelast
Martin Justus on üle 40-ne ajalooõpetaja, keda on ootamas ametikõrgendus õpetajast inspektoriks. Nooruses on ta elanud üsna boheemlikku elu, ka koolis vastandub ta teiste õpetajatega oma vabamõtlemises. Boheemlusele tegi ta siiski lõpuks lõpu, lõpetas ülikooliõpingud, asus ametisse ja lõi pere, tal on naine ja tütar. Naisega on suhted jahenenud, kuid tütart peab ta kalliks.
Isabella või õigemini küll Isebel, on noor juuditar, kellel Martin Justuse meelest on sügavate kompleksidega iseloom, kes on sarkastiline , heitlik aga naiselik . Martin nimetab neiut ka sofistiks, sest Isabella põlgab mõistuse ületähtsustamist, kõige mõistusega võtmist.Ta elab koos emaga, isa on surnud. Isebel on andekas pianist. Kuid tema andekuse edasi arendamist pidurdas ja takistas tema klammerduv ema. Ta armastas väga oma isa, kannatab õnnetu lapsepõlve ja vanemate vaheliste probleemide pärast ning oma ema ta vihkab, aga samas ka armastab.
2) Kuidas Martin ja Isabell kohtusid?
Martinil oli pooleli raamatu kirjutamine Sokratesest. Ta jäi kirjutamisega toppama ja läks jalutama . Isabell jalutas talle vastu noodikaust kaenlas, tulles klaveriõpilasele tundi andmast. Nad hakkasid vestlema ja otsustasid lõpuks edaspidigi kohtuda.
3) Milline oli nende armulugu? Kui palju oli selles tundeid, kui palju mõistuslikkust?
Nende armulugu pidi kestma 30 päeva, see oli seotud Sokratese looga , mida Martin kirjutas,kus jutu järgi 30 päeva pärast Ohvrilaev pidi naasma Deloselt Ateenasse ja Sokratese surmaotsus viidaks ellu. Need 30 päeva pidid olema sellised, kus pole surma, on vaid elu. Nende lugu oli nagu väljaspool reaalsust , kirglik, ainult nemad kaks ja ei muud reaalset maailma.
Isabelli poolt oli selles suhtes ilmselt palju tundeid, tundus nagu ta maitsnuks elu enne oma enesetapu sooritamist. Võibolla ta ka poleks end tapnud , kui oleks enda ja Martini suhtel tulevikku näinud.
Martinis tõstsid pead samuti ehtsad tunded, ainult ta mõistus ja seotus oma naise, lapse, koolitöö ja ühiskonnaga ei lasknud tal neil täiesti vabalt areneda. Tal ei olnud plaanis loobuda oma senisest elust ja saavutatust. Ta nautis noorust , mida tundis endast palju noorema naisega koos olles, aga kartis ka, et Isabella ehk mängib temaga. Kartis, et hiljem tütarlaps paljastab nende suhte ja seab tema elu stabiilsuse ohtu. Uue elu alustamiseks Isabellaga aga ilmselt tal polnud jõudu.
4) Milline oli ema roll Isabelli saatuses ja miks satub Isabell ummikseisu? Miks ta läheb vabasurma?
Ema roll Isabelli elus oli saatuslik. Ema oli see faktor, mis viis Isabelli enesetapuni. Isabell arvas , et ka isa ei oleks tahtnud elada ema pärast, et ainult Isabella oli see, kelle pärast ta elada tahtis. Ta oli enesetapumõttega samuti korduvalt mänginud.
Isabelli ema oli klammerduv, kõike kontrolliv ja surus oma lähedased igati alla. Ta salgas maha ühiskonda sulandumiseks ka oma juudi päritolu ja muutus naeruväärseks. Isabella edasisi klaveriõpinguid takistas ema väitel raha puudus, kuigi Isabell teadis, et mingi võimalus oleks olnud. Takistas ka juudiühiskonnast eraldumine. Ja kui Isabell leidis omale vanema tunnustatud klaverikunstniku, kes oleks tema edasisi õpinguid toetanud, siis nurjas ema oma klammerdumise ja isekusega ka selle võimaluse. Lõpuks ei näinud Isabell enam oma elu elamiseks mingit võimalust ja ta kavatses endalt elu võtta, et olla uhke julge ja vaba.
6) Kuidas Martin Justus Isabelli surma üle elab? Kas ta oleks saanud Isabeli aidata?
Martin Justus elas Isabelli surma üle raskelt , ta võttis mingit pulbrit, mille tõttu ta nägi hallutsinatsioone ja suhtles enda arvates Isabelliga. Ta süüdistas end tütarlapse surmas ja selles, et ehk oleks ta saanud seda ära hoida. Ilmselt ta selles olukorras ja tehes valikuid jääda oma pere ja ameti juurde, poleks ta saanud Isabelli ümber veenda. Et ta end ei süüdistaks, seda soovitas talle ka sõber Märt Saan, kes oli kriminaalkomissari abi.
7) Kuidas mõistad Martin Justuse ütlust: lapsepõlve hämaruses sünnib juudaid (lehekülg 130)
Martin ilmselt pidas silmas seda, millist mõju avaldab inimese elukäigule kõik lapsepõlves kogetu ja noort hinge muserdades tapetakse usk.
8) Sõnasta romaani põhiidee
Raamatu põhiidee on ehk oma unistuste poole pürgimine , elu võimaluste kasutamine ja takistuste ületamine, ehk ka uskumine või mitteuskumine uutesse võimalustesse.
See romaan on inimestest, kes igaüks omal moel otsivad mingit pääsemist oma ummikseisudest, tahavad tunda tõelist õnne, samas kartes seda endale ikkagi lubada või mitte uskudes selle võimalikkusesse. Ja kes lõpuks ikkagi kas jäävad oma nürisse rutiini või teevad sellest pääsemiseks äärmusliku valiku, kaotavad usu.