Pildistamine fotoaparaadiga on eseme kujutise jäädvustamine valgustundliku materjali või valgustundliku elektroonilise elemendi abil. Fotoaparaadi eelkäijaks oli camera obscura. Camera obscura-le asetati ava ette lääts (objektiiv), mis projekteerib kujutise pimekambri ava vastasseinale fotoplaadile, filmile või fotoelektrilisele maatriksile. Fotoaparaadi osad Fotoaparaat on valguskindel kamber,selle esiosas on üks või mitu läätse,mis moodustavad objektiivi.Kambri tagaosas
Laser Mirell Lattik ja Simona Sulbi Kanepi 2010 · Light (valgus) · Amplification (võimendus) · Stimulated (stimuleeritud) · Emission (levitamine) · Radiation (kiirgus) Mis, Kuidas, Milleks ??? · Laser on (stimuleeritud kiirgusel põhinev) tehisvalgusallikas, mis eristub teistest valgusallikatest, tavavalgustitest sellepoolest, et kiirgab kitsaid (suunatud) valguskimpe, mis on koherentsed, monokromaatsed ja võivad olla ülieredad. · Laseri tööpõhimõte seisneb pöördhõive tekitamises optilisse resonaatorisse paigutatud aines. · Objektide mõjutamine laserikiirgusega: intensiivne, koondatud laserikiir võib objekti sulatada, aurustada, pihustada või plasmastada, orgaanilisi aineid koaguleerida või söestada. Objekte mõjutatakse näiteks laserkirurgias, lasertöötluses (lõikamisel, mulgustamisel, keevitamisel), termotuumaenergeetikas (kütuse viimiseks tiheda kuuma plasma seisun...
koonduvad võrkkestale. Valguse mõjul tekivad silma võrkkesta rakkudes keemilised muutused, mis põhjustavad närviimpulsse. Need kanduvad mööda nägemisnärvi peaaju nägemispiirkonda, kus tekib nägemisaisting. 7. Kuidas tekib hologramm? Holograafia on esemete ruumilise kujutise fotografeermine. Selle tulemusena saadakse hologramm, mis erineb mitmeti tavalisest fotost. Fotol jäädvustatakse eseme tasapinnaline kujutis, mis on projekteeritud filmile või fotoplaadile. Hologrammil on aga jäädvustatud eseme ruumiline, kolmemõõtmeline kujutis. Holografeerimiseks kasutatakse kahe koherentse valguslainekimbu interferentsi. Laserist tulev valguslainekimp (tugikimp) juhitakse peegliga fotoaparaadile. Teine kimp suunatakse sinna pärast kologradeeritavalt esemelt peegeldumist. See on esemekimp. 8. Sõnasta peegeldumise seadus ja 9. Sõnasta murdumise seadus ja tee tee joonis. joonis.
difraktsioonivõre, optiliste riistade lahutusvõime. 7. Kiirgusspektrid ja nende kasutamine. Spektrid, mille tekitavad kuumutatud kehad ja ergastatud aatomid või molekulid. Jaguneb pidev-ja joonspektriks. Näitab, millise lainepikkusega ja intensiivsusega valgust keha kiirgab. Kasutatakse samuti meditsiinis. 8. Holograafia. Holograafia on esemete ruumilise kujutuse fotografeerimine. Fotole jäädvustatakse eseme tasapinnaline kujutis, mis on projekteeritud filmile või fotoplaadile. 9. Kuidas tekib vikerkaar ? Vikerkaar tekib kui kusagil sajab vihma ja samaaegselt paistab ka päike. See tekib sellepärast, et valguslained murduvad ja peegelduvad vihmapiiskades. 10. Valguse peegeldumis-ja murdumisseadused. Valguse peegeldumisseadus-Peegeldumisel on langemisnurk võrdne peegeldumisnurgaga ja langenud kiir, peegeldunud kiir ning langemispunkt tõmmatud pinnanormaal asuvad ühes tasandis.
määramine. Lisaks sellele toimub aparaadis kujutise salvestamine ja töötlemine. Kõik need allsüsteemid töötavad üheskoos, moodustades keeruka süsteemi. Fotoaparaadi objektiiviks on lääts, läätsede rühm või mitu läätsede rühma. Objektiivi valgusjõu ja sügavusteravuse muutmiseks kasutatakse diafragmat. Diafragma muudab eredas valguses ava väikseks, hämaras suureks. Katik sulgeb suletud olekus valguse pääsu valgustundlikule pinnale (fotoplaadile). Lihtsaim katik on käsitsi eemaldatav läbipaistmatu objektiivi kate. Kiiretoimelisemate katikute peamised tüübid on keskkatik, kus kiirte teed sulgevad metall-lamellid nihutatakse ekspositsiooni ajaks kõrvale, ning pilukatikud, kus sobiva laiusega pilu nihutatakse (kiiresti) fotoplaadi või filmi eest läbi.
Henri Becquerel (1852 - 1908) Oli prantsuse füüsik, kes avastas elementide radioaktiivsuse Selle eest pälvis ta 1903. aastal Nobeli preemia 1896. a märkas ta täiesti juhuslikult, et uraaninitraadi tükike põhjustab musta paberisse mähitud fotoplaadile asetatuna plaadi särituse. Ilmselt kiirgas uraanisool mingeid senitundmatuid kiiri, mis läbisid musta paberi Radioaktiivsus, ehk tuumalagunemine on ebastabiilse (suure massiga) aatomituuma iseeneselik lagunemine. Selle protsessiga kaasneb radioaktiivne kiirgus. Samuti nimetatakse radioaktiivsuseks ebastabiilsete elementaarosakeste lagunemist. Lisaks uraanile on veel teisigi radioaktiivseid elemente : toorium, poloonium, raadium, aktiinium ... kokku on
Joonspekter-spekter, milles esinevad a)üksikud värvilised jooned tumedal taustal b)üksikud tumedad jooned pidevspektri taustal Kiirgusspekter-spekter, mille tekitavad kuumutatud kehad ja ergastatud aatomid või molekulid. Neeldumisspekter-spkter, mis tekib kui pidevat kiirgusspektrit tekitav valgus levib läbi mingi gaasi või auru. Spektroskoop-spektraalaparaat, milles spektri vaatlemise ja registreerimise seadiseks on pikksilm Spektrosgraaf-spektriaparaat, milles spekter jäädvustatakse fotoplaadile või filmile. Spektromeeter-spektriaalaparaat, milles kiirgus muundatalse fotoelemendi või termopaari abi muutuva tugevusega elektrivooluks, mis võimaldab spektri registreerimisel tugineda elektomagnetkiirguse sagedus muutub pidevalt. Spektrianalüüs-aine keemiline koostise määramine selle joonspektrite alusel.
Samuti nimetatakse radioaktiivsuseks ebastabiilsete elementaarosakeste (nt neutron) lagunemist. Radioaktiivse lagunemise käigus muutub sageli üks radioaktiivne element teiseks, mistõttu esinevad "radioaktiivse lagunemise read". Kõik elemendid, mille järjenr on >83 on radioaktiivsed. Radioaktiivsuse avastamine Radioaktiivsuse avastas prantsuse füüsik Antoine Henri Becquerel. 1896. aastal avastas ta, et uraan jätab jälje fotoplaadile. Järelikult Uraan kiirgab silmale nähtamatut kiirgust, mis on võimeline läbima mitmesuguste matarjalide üsna pakse kihte. Radioaktiivsuse liigid alfakiirgus liiguvad nagu positiivse laenguga osakesed, väike läbimisvõime, suhteliselt ohutu. Tekib alfalagunemisel, kuid ta võib tekkida ka kergete aatomituumade (näiteks vesinik
17. Interferentsiks nimetatakse lainete liitumist, mille tulemusena mõnes kohas lained muutuvad suuremaks (amplituud saab suuremaks kui ühe liituva laine amplituud), teises kohas väiksemaks (amplituud väheneb). 18. Selgendav kate: need vähendavad peegeldunud valguse hulka ja sellega suurendavad klaasi läbinud valguse hulka. 19. Mingi eseme holografeerimiseks kasutatakse kahe koherentse kiirtekimbu interferentsi. Tugikimp, suunatakse peegliga enne holografeeritava esemeni jõudmist fotoplaadile või – filmile. Esemekimp suunatakse sinna pärast holografeeritavalt esemelt peegeldumist. 20. Kui asetaksime nn loomuliku valguse teele seadme, mis laseb läbi ainult mingis kindlas sihis, näiteks vertikaalsihis võnkuvate E-vektoritega laineid, siis sellist valgust nimetatakse polariseeritud valguseks. 21. Seda polaroidi, mis valgust polariseerib, nimetatakse polarisaatoriks, ja seda, mille abil tehakse kindlaks valguse polarisatsioon – analüsaatoriks. 22
2 samas aatomis paiknevat elektroni ei saa olla samas kvantolekus, st kui erinevate elektronide kvantarvud on samad, siis omavad need elektronid vastupidist spinni. Elementide keemilised/füüsikalised omadused sõltuvad elektronide arvust väliskihil. Elektronkatte kihte tähistatakse s,p,d,f ja g. Elektronmikroskoobis kasutatakse valgusvihkude asemel elektronkimpu ehk kiirete elektronide voogu. Pilt tehakse nähtavaks luminestseerival ekraanil või jäädvustatakse fotoplaadile. See on parem kui tavaline valgusmikroskoop, sest see suurendab objekte sadu kordi rohkem. Potentsiaalibarjäär: ruumipiirkond, milles osakese potentsiaalne energia on suurem kui tema koguenergia, mikromaailmas on need nt elektriväljad. Potentsiaaliauk: potentsiaalibarjääriga ümbritsetud ruumipiirkond, milles osakese potentsiaalne energia on väiksem kui tema koguenergia nt kaev, kus ergastatud lained peegelduvad kaevu seintelt ja moodustavad veepinnal seisvaid laineid
teises kohas väiksemaks (amplituud väheneb). 16. Mida nim difraktsiooniks? Difraktsiooniks nimetatakse lainete kandumist teele jäävate tõkete taha. 17. Selgita holografiseerimist? Kahe koherentse kiirtekimbu interferentsi kasutamine. Kasutatakse kaht kumerläätse, mille abil muudetakse kitsas laserikiir laiaks paralleelsete lainete kimbuks. Üks osa sellest kimbust, suunatakse peegliga enne holografeeritava esemeni jõudmist fotoplaadile või -filmile. Teine osa suunatakse sinna pärast holografeeritavalt esemelt peegeldumist. 18. Tee hologrammi vaatlemise skeem: 19. Mis on polarisaator ja mis analüsaator? On kokku lepitud, et seda polaroidi, mis valgust polariseerib, nimetatakse polarisaatoriks ja seda, mille abil tehakse kindlaks valguse polarisatsioon analüsaatoriks. 20. Kus kasutatakse polariseeritud valgust?- nt päikeseprillid
mida palja silmaga ei näe. Miks võib juhtuda, et automaatreziimis vastu valgust pildistades jääb esiplaanil olev objekt tume? Automaatse pildistamisreziimi korral valib fotoaparaat automaatselt sobiva katikuava suuruse ja katikukiiruse vastavalt valgustustingimustele. Mis funktsioon on fotoapraadi katikul? Kirjelda lühidalt tööpõhimõtet. Katik Katik sulgeb suletud olekus valguse pääsu valgustundlikule pinnale (fotoplaadile). Lihtsaim katik on käsitsi eemaldatav läbipaistmatu objektiivi kate. Kiiretoimelisemate katikute peamised tüübid on keskkatik, kus kiirte teed sulgevad metallamellid nihutatakse ekspositsiooni ajaks kõrvale, ning pilukatikud, kus sobiva laiusega pilu nihutatakse (kiiresti) fotoplaadi või filmi eest läbi. doseerib valguse hulka, mis pääseb kaamerasse. Kirjelda lühidalt, millised seaded valib kaamera kasutades ,,ööreziimi"?
Pidevspekter spekter, kus üks värvus läheb sujuvalt üle teiseks värvuseks; elektromagnetilise kiirguse sagedus muutub pidevalt Joonspekter spekter, kus üksikud värvilised jooned on tumedal taustal (kiirgusspekter) või üksikud tumedad jooned on pideva spektri taustal (neeldumisspekter) Spektroskoop aparaat, mis koosneb skaalaga varustatud pikksilmast ja millega vaadeldakse spektrit Spektrograaf aparaat, kus spektrid jäädvustatakse fotoplaadile või filmile Spektromeeter aparaat, kus kiirgus muundatakse fotoelemendi või termopaari abil muutuva tugevusega elektrivooluks Spektraalanalüüs - aine keemilise koostise kindlakstegemine kiirgus- või neeldumisspektrite abil Orbitaalkvantarv (l) selle poolest erinevad orbitaallained Magnetkvantarv (m) määrab orbitaalse seisulaine sümmeetriatelje asendi ruumis antud lainetüübi jaoks
endasse lisaks infole kimpude intensiivsusest ka info faasi kohta. Salvestatud kujutise taastekitamiseks tuleb hologrammi valgustada võrdluskimbuga identse valgusega. Plaati läbinud valgus difrageerub ja tekib kaks kujutist: näiline kujutis seal, kus salvestamise ajal oli ese, ning tõeline kujutis teisel pool plaati. Olukorra selgitamiseks vaatleme punktvalgusallika hologrammi. Oletame, et võrdluskimp langeb fotoplaadile normaalisihiliselt ning eseme mõõtmed on tühised ehk temalt hajunud valguse lainefrondid on kontsentrilised sfäärid. Sellisel juhul on interferentsipildiks Fresneli tsoonid ning fotoplaat muutub Fresneli tsooniplaadiks. Taasvalgustamisel toimib tsooniplaat nagu lääts, fokuseerides valguse ühte punkti, mis ongi meie eseme tõeline kujutis. Tekib ka näiline kujutis samale kohale, kus ese hologrammi salvestamisel viibis. Keerulisemaid esemeid võib vaadelda koosnevat punktesemetest
Tuumafüüsika · Radioaktiivsuse avastamine Radioaktiivsus on aatomituumade iseeneslik muunudumine, selle avastas juhuslikult Becquerel aastal 1896. Ta avastas, et kui teatud aineid valgustada, siis nad kiirgavad pärast (vahel ka röntgenkiiri). Ta võttis ained ja viis päikse kätte, et päikese kiired langeksid peale. Siis pani ta need ained fotoplaadile, ilmutas plaadi ja seal oli kiirgus nähtav. Ainete hulgas olid ka uraanisoolad. Ühel päeval aga päikest polnud, ta pani uraanisoolad koos fotoplaadiga sahtlisse ja unustas need sinna. Hiljem leidis need uuesti ja otsustas plaadi ilmutada. Tema üllatuseks oli näha, et aine kiirgas ise. Becquerel leidis seega,et uraan suudab õhku ioniseerida ning uraanist tulev kiirgus ajas ei muutu. Kiirgus on omane uraanile (elemendile) mitte ühendile. Ehk siis kõik ühendid kus on
lainepikkustega 9. Millisel kahel viisil on võimalik spektrit saada? Mille poolest need viisid erinevad? - 1) spektraalaparaadiga (koosneb prismast ja väikesest valgust läbilaskvast avast. On tarvis konstrueerida aparaat, mis lahutaks elektromagnetkiirguse koostisosad ruumiliselt ja võimaldaks tulemust registreerida. Erineva lainepikkuseda elektromagnetlainete lahutamiseks kasutakase apektraalaparaadis prismat või difraktsioonivõret; spektrid jäädvustatakse fotoplaadile või filmile.) - 2) spektroskoobi abil (põhiosadeks on pilutoru, prisma, pikksilm; läät koondab valgusvihud fokaaltasandi eri piirkondadesse = spekter. Spektrit vaadeldakse läätse ja luubiga. ...) 10. Mida iseloomustab joonspektri üks joon?, kogu joonspekter? - Joonspekter iseloomustab aatomit - Igale joonele spektris vastab kindel kiirguse lainepikkus ja sagedus; Igale kindlale sagedusele kindel energia 11. Miks nimetatakse joonspektrit aatomispektriks?
lainepikkustega 9. Millisel kahel viisil on võimalik spektrit saada? Mille poolest need viisid erinevad? - 1) spektraalaparaadiga (koosneb prismast ja väikesest valgust läbilaskvast avast. On tarvis konstrueerida aparaat, mis lahutaks elektromagnetkiirguse koostisosad ruumiliselt ja võimaldaks tulemust registreerida. Erineva lainepikkuseda elektromagnetlainete lahutamiseks kasutakase apektraalaparaadis prismat või difraktsioonivõret; spektrid jäädvustatakse fotoplaadile või filmile.) - 2) spektroskoobi abil (põhiosadeks on pilutoru, prisma, pikksilm; läät koondab valgusvihud fokaaltasandi eri piirkondadesse = spekter. Spektrit vaadeldakse läätse ja luubiga. ...) 10. Mida iseloomustab joonspektri üks joon?, kogu joonspekter? - Joonspekter iseloomustab aatomit - Igale joonele spektris vastab kindel kiirguse lainepikkus ja sagedus; Igale kindlale sagedusele kindel energia 11. Miks nimetatakse joonspektrit aatomispektriks?
tuumajaama loomist väga suured uraan maagi kaevandajad Austraalia ning Põhja-Aafrika riigid. Kuidas tuumaenergia tekib? 1896. aastal kui Prantsuse teadlane Henri Bacquereli juhuslikult radioaktiivsuse avastas, märgates et valguskindlas pakendis fotoplaadid riknesid, kui nende lähedale asetati kolb uraanisooladega. Pärast, mitmeid katseid sai ta teada, et uraaniühendeist lähtub suure läbitungimisvõimega kiirgus, mis mõjub fotoplaadile nagu valgus- või röntgenikiirtega ja kuna see ei sõltunud välistingimustest, vaid ainult uraani kogusest, luges ta selle uraaniühendite sisemiseks omaduseks-radioaktiivsuseks, see nimi tuleb ladina keelest(radio + activus kiirgustoime.) Tuumaelektrijaamades kasutatakse ära tuumade lõhustumise tagajärjel vabanev energia. Reaktoris luuakse tuumaenergia tootmiseks kontrollitud ahelreaktsioon, kus energia
avastamisega ja uurimisega. Looduslik radioaktiivsus avastati peaaegu üheaegselt elektroni avastamisega J. J. Thomsoni poolt. Antoine Henri Becquerel (1852 1908) Radioaktiivsuse avastas prantsuse füüsik Antoine Henri Becquerel. 1896.aastal avastas ta, et uraan kiirgab silmale nähtamatut kiirgust, mis on võimeline läbima mitmesuguste matarjalide üsna pakse kihte ja jätab jälje fotoplaadile. Kiirte ioniseeriv toime Becquerel seostes selle alguses valguse poolt põhjustatud järelhelendusega röntgenikiirguse lainepikkustes. Tema hämmastus oli aga suur, kui ta leidis, et uraan kiirgab püsivalt ka ilma igasuguse eelneva ergastamiseta. Ta avastas nende kiirte ioniseeriva toime. Becquereli biograafia Becquerel sündis füüsikust isa peres. Suguvõsas oli mitu põlvkonda olnud nimekaid teadlasi ning ka Henrist ja
a. massspektrograafi, mille tööpõhimõte on järgmine: Vaakumkambrisse, milles on homogeenne magnetväli, suunatakse ioonid, mille kiirus on teada. Olgu magnetilise induktsiooni vektor B risti joonise tasapinnaga ja suunatud meie poole. Magnetväljas liikuvale ioonile mõjub Lorentzi jõud F L = Bqov. Lorentzi jõud on jääv ja kiirusega risti. Seetõttu liigub ioon ringjoonel kesktõmbekiirendusega a = v 2 / r ja langeb vaakumkambris olevale fotoplaadile. Newtoni v2 Brq 0 teise seaduse kohasest F = ma .Siit B qo v = m ja m = .Kui B, qo ja v on r v konstandid, on iooni mass võrdeline ringjoone raadiusega. Seepärast satuvad erineva massiga ioonid fotoplaadi erinevatesse kohtadesse . Määranud ringjoone raadiuse, saame arvutada iooni massi.
kujutada. 1853. aastaks oli ainuüksi New Yorgis, Londonis ja Pariisis umbes 80 fotoateljeed. Õues pildistamine nõudis algusaastail palju pingutust, mida on isegi raske ette kujutada, kui praegu võime kaamera lihtsalt väikese kaamera kotiga kaasa võtta või tasku panna. Esimesed rändfotograafid, kes käisid pildistamas maastiku, loodust või mida iganes, vajasid hoburakendit, et vedada ülimalt raskeid fotoplaate, pimiktelke, milles kanti fotoplaadile valgustundlik emulsioon otse võtteplatsil, ning lisaks tripoodi ja rasket puit kaamerat. Mõned kunagised fotograafid, tänapäeva pressifotograafide eelkäijad, käisid lahinguväljadel või mägedes 45-kilogrammise seljakotiga. Mathew Brady taolised mehed, kes Ameerika kodusõda jäädvustasid, pidid olema kehaliselt väga tugevad kui ka hästi andekad. Kuigi selline vanaaegne fototehnika tundub praeguste digitaalsete peegelkaamerate kõrval
Lühidalt... Alfa osake on heeliumi aatomi tuum. Beeta osake on elektron. Gamma kiirgus on suure energiaga footonite voog. 21 Radioaktiivsuse avastamine 1896. a. märkas prantsuse füüsik Antoine Becquerel, et valguskindlas pakendis fotoplaadid riknesid, kui nende lähedale asetati kolb uraanisooladega. Katsete seeria abil tegi ta kindlaks, et uraaniühendeist lähtub suure läbitungimisvõimega kiirgus, mis mõjub fotoplaadile analoogiliselt valgus või röntgenikiirtega. 22 Radioaktiivsuse avastamine Kuna uraani kiirguse intensiivsus ei sõltunud välistingimustest, vaid üksnes uraani kogusest, luges ta selle uraaniühendite sisemiseks omaduseks radioaktiivsuseks 23 Radioaktiivsuse avastamine Radioaktiivsuse teooria on loodud põhiliselt inglise füüsiku E. Rutherfordi poolt.
6. HOLOGRAAFIA Gaaslaseril on võime katkematult kiirata heledat, äärmiselt koherentset valgust. Seda väärt omadust pööras oma kasuks uut liiki fotograafia, mida nimetatakse holograafiaks, sest ta kasutab kolmemõõtmelise kujutise andmiseks ära kogu optilise informatsiooni objekti kohta. Holograafia on ruumilise kujutise saamise meetod, mis põhineb objekti poolt tekitatud difraktsiooniefektide registreerimisel fotoplaadile ning mida seniajani on saatnud edu vaid koherentse valgusallika kasutamisel. Holograafia põhimõtte formuleeris esimesena D. Gabor Lodonis 1949. aastal, ent praktikas võimaldas selle idee realiseerida alles laseri loomine. Esimesed õnnestunud hologrammid tehti alles 1963. aastal. Holograafia kujutab endast iseäralikku ruumilise pildi saamise võtet, kus objekti kujutis moodustub difraktsiooni tõttu, ilma kujutist tekitava läätse vahenduseta.
On vôimalik detekteerida üksikuid footoneid. tundlikkusele paneb piiri haavelmüra ja pimevool. 5 Fotodiood on silikoonplaat, kus neeldunud footonid ergastavad valentstsooni elektrone juhtivustsooni ja toimides laengukandjatena tekitavad need elektrivoolu. Dioodid ühendatakse maatriksisse,(kuni 4096 elementi), mis registreerib kogu spektri üheaegselt (analoogselt fotoplaadile) Absorbtsioonfotomeetria insrumendid On teada ühe ja kahekiire fotomeetrid. Absorbtsioonfotomeetrid: filterfotomeetrid (piiratud lainepikkuste arv, odavad, suure valgusjôuga) spektrofotomeetrid (sobiv lainepikkuste valik monokromaatoriga, kallid, väike valgusjôud) Ühekiire spektrofotomeeteri kasutamise prodseduur: môôdetakse eraldi proovi ja kontroll-lahust (reference). 100% neeldumine seatakse blokeeritud kiiega, 0% neeldumine - solvendi järgi
jätkuvale kosmosereostusele. Holograafia Gaaslaseril on võime katkematult kiirata heledat, äärmiselt koherentset valgust. Seda väärt omadust pööras oma kasuks uut liiki fotograafia, mida nimetatakse holograafiaks, sest ta kasutab kolmemõõtmelise kujutise andmiseks ära kogu optilise informatsiooni objekti kohta. Holograafia on ruumilise kujutise saamise meetod, mis põhineb objekti poolt tekitatud difraktsiooniefektide registreerimisel fotoplaadile ning mida seniajani on saatnud edu vaid koherentse valgusallika kasutamisel. Holograafia põhimõtte formuleeris esimesena D. Gabor Lodonis 1949. aastal, ent praktikas võimaldas selle idee realiseerida alles laseri loomine. Esimesed õnnestunud hologrammid tehti alles 1963. aastal. Holograafia kujutab endast iseäralikku ruumilise pildi saamise õvtet, kus objekti kujutis moodustub difraktsiooni tõttu, ilma kujutist tekitava läätse vahenduseta.
[1, 2] 2.2 Raadiumi avastamine 1897. aastal sattus Marie lugema prantsuse füüsiku Henri Berquereli töid, mis olid selleks ajaks juba aasta vanused. Töös oli Berquerel uurinud haruldase metalli, uraani, sooli ning avastas, et uraani soolad andsid spontaanselt, ilma valguse eelneva toimeta, tundmatu loomusega kiiri. Veel võisid uraanikiired tühjaks laadida elektroskoobi, tehes ümbritseva õhu elektrivoolu juhtivaks ning kui uraaniühend asetati musta paberisse mässitud fotoplaadile, mõjutas ühend seda läbi paberi. Füüsik tegi ka kindlaks, et need omadused ei sõltunud eelnevast kiiritamisest ja nad püsisid, kui uraaniühendit oli hoitud kaua pimedas. Marie´d huvitas see niivõrd, et ta otsustas sel teemal teha oma doktoritöö. [1] Järjekordselt tekkis proua Curie´l probleeme ruumide leidmisega, kuid sai lõpuks siiski Pierre’i töökoha kaudu väga halbade tingimustega ruumi. See asetses
Isotoobi pooliga on aeg, mille vältel pool temast laguneb. Isotoopide poolead on väga erinevad alates mõnest tunnist kuni mõne miljardi aastani. Radioisotoobi pooliga on püsiv suurus ja seda kasutatakse objektide vanuse määramiseks. Muide, ülaltoodud tuumareaktsioon on väga aeglane - uraan-238 pooliga on 4,5 miljardit aastat ja tema lõplik laguprodukt on stabiilne plii-206. 3. Radioaktiivsuse mõõtmine. Radioaktiivsust mõõdetakse tavaliselt tema toime järgi fotoplaadile või argooni ionisatsioonile (nn. Geigeri lugeja).Radioaktiivsust mõõdetakse radioisotoobi poolt emiteeritud osakeste arvu järgi: isotoobi aktiivsus , mis emiteerib sekundis 3,7 x 1010 osakest ( - või -osakest või footonit) on 1 kürii (Ci) ja vastavalt 1 bekrell (Bk) kui sekundis emiteeritakse 1 osake. - ja röntgenkiirguse (viimast iseloomustab lainepikkuste vahemik ca 10 –12 – 10 –8
mida eelnevalt oli vaadeldud röntgenkiirtes; elektrone kiirendav pinge valiti aga selline, et nende lainepikkus oleks võrdne varem kasutaturöntgenkiirte omaga. Piltide identsus pluss selle muutumine pinge muutmisel kinnitas lainehüpoteesi ja de Broglie valemi õigsust. Kaksikpilu katses vähendati elektronkimbu tihedust niivõrd, et elektronid läbisid pilusid ühekaupa (vahendades sedavõrd elektrone kiirgava hõõgkatoodi temperatuuri). Iga tabamus fotoplaadile annab väikese täpikese elektron ei moondu laineks. Kuna esialgse väikese registreeritud elektronide arvu juures paiknevad täpikesed korrapäratult, järeldame, et elektronlaine ei määra üksikelektroni liikumist rangelt. Mida rohkem tabamusi, seda selgemalt rühmituvad täpikesed interferentstriipudesse et elektronid väljastati ühekaupa, pidi iga üksikelektroniga kaasnev laine pilusid läbinult interfereeruma iseendaga. Kõrvale jääb kahtlus, et elektronid rühmitusid mingi
külgedest. Kui ühest kohast hologrammi vaadates jäi mingi ese teisele osaliselt ette, siis teisalt vaadates võib näha ka segava detaili taha. Holografeerimiseks kasutatakse kahe koherentse valguslainekimbu interferentsi. Selleks juhitakse laserikiir läbi optilise süsteemi, mis tekitab laia paralleelse kiirtekimbu ehk 85 tasalaine. Üks osa sellest, nn. tugikimp juhitakse peegliga fotoplaadile Teine osa suunatakse sinna pärast holografeeritavalt esemelt peegeldumist. See on esemekimp. Kõik tugikimbus olevad lained jõuavad fotoplaadini samas faasis. Kuid esemekimbu lainepinna kuju muutub holografeeritavalt esemelt peegeldumisel, sest eseme pind ei ole tasapind. Esemekimbu lainepinna kuju kajastab holografeeritava eseme kuju. Niisugusel juhul läbivad esemelt peegelduvad valguslained fotoplaadini jõudmiseks erinevad
a d e c Joon. 2. 11 Oma laadilt on holograafia lainete interferentskujundite rakendamine. Hologrammi saamiseks lahutatakse ühe ja sama laseri valguskimp kaheks eraldi kimbuks (a) ja (b). Kimp (b) peegeldub objektilt (c) fotoplaadile (d). Teine kimp (a) lahkneb läätses (e) valgusvihuks, mis kohtub fotoplaadil esemelt tuleva valgusega. Nende koosmõjul tekib plaadil interferentsmuster. Kui ilmutatud plaati valgustatakse laseriga, võib näha pildistatud objekti kolmemõõtmelist kujutist. Seda kujutist võib vaadelda mitmest suunast, kusjuures ilmuvad nähtavale eseme eri küljed. Tavafoto seda ei võimalda.
a d e c Joon. 2. 11 Oma laadilt on holograafia lainete interferentskujundite rakendamine. Hologrammi saamiseks lahutatakse ühe ja sama laseri valguskimp kaheks eraldi kimbuks (a) ja (b). Kimp (b) peegeldub objektilt (c) fotoplaadile (d). Teine kimp (a) lahkneb läätses (e) valgusvihuks, mis kohtub fotoplaadil esemelt tuleva valgusega. Nende koosmõjul tekib plaadil interferentsmuster. Kui ilmutatud plaati valgustatakse laseriga, võib näha pildistatud objekti kolmemõõtmelist kujutist. Seda kujutist võib vaadelda mitmest suunast, kusjuures ilmuvad nähtavale eseme eri küljed. Tavafoto seda ei võimalda.
annaabi.ee 
