töötab tulemuse kahjuks. Raamatu puhul on selline killustatus või laialivalguvus üsna okei, sest see on suhteliselt lühike ja on tavaline, et raamatuid tingimata ühe hooga ei läbita. Ligi kahetunnises filmis mõjub see aga teatud mõttes halvavalt.” Olen samuti nõus Lauri arvamusega. Tugev keskne lugu puudub, arvan samuti, et raamatu puhul on see rohkem aktsepteeritav, kuna raamatuid ei loeta tingimata ühe hooga. Filmi puhul mõjub see nii, et film muutub venivaks ja igavaks. Arvestades ka seda, et film ise kestab ligi 2 tundi. Tulemuseks võib olla see, et inimesed hakkavad juba kärsitult filmi lõppu ootama. Kui see juhtub, siis ilmselt jääb filmist negatiivne arvamus. Minul samuti muutus vahepeal film venivaks ning igavaks, seetõttu hakkasin pöörama kõrvalistele asjadele tähelepanu, siiski suutsin mõniaeg hiljem uuesti filmile keskenduda. Filmilt lahkusin siiski tundega, et film kestis terve igaviku.
“November” Maige Muidre Käisin vaatamas Rainer Sarneti käe all valminud fantaasiafilmi “November”, mis põhineb Andrus Kivirähki armastatud romaanil “Rehepapp ehk November”. Film on saanud palju negatiivset kui ka positiivset kriitikat, kuid isiklikult mulle see film väga ei istunud, vaatamata sellele, et Andrus Kivirähki raamat “Rehepapp ehk November” on üks mu lemmik raamatuid. Enne kui hakata üldse rääkima täpsemalt filmist, tuleks mõelda filmi lavastajale. Kelleks on Rainer Sarnet, isiklikult enne filmi “November” välja tulemist oli Rainer Sarneti nimi minujaoks tundmatu. Tema kohta rohkem infot otsides tuli mul tõesti tõdeda, et tema 10nest eelnevalt lavastatud filmist pole ma kunagi kuulnud
konkreetset linateost välja on võimalik võluda. Huvi tekkis alles siis, kui Kivirähk ise kultuurisaates "OP!" äsjavalminud filmile heakskiidu andis, kirjeldades seda kui romantilist armastuslugu keset groteskset keskkonda ja groteskseid lõustu. See ta õigupoolest ongi, kuigi tõele au andes jääb romantika kogu mainitud groteski taustal mõnevõrra varju: domineerib depressiivsus, mustus, lootusetus, roppus.“ Arvan samuti, et romantika žanrist jääb see film veidi eemale ja ma pigem arvaks, et tegu on kas põnevus- või õudusfilmiga. Rammo lisab veel: „Ei saa väita, et "November" teab mis masendav oleks: aeg-ajalt saab ka nalja ja üleüldse on kogu teosel mõnevõrra absurdsevõitu maik küljes. Niisiis on ekraniseeringus raamatu luustik mõnes mõttes pahupidi pööratud: kistud välja "Rehepapi" tõeline iva ning romaani koomikat garneeringuna tarvitatud. Säärase lähenemise tõttu "November" nii hästi töötabki.“
* Ta ei seisnud balti ketis, aga viibis seal kohal. * Ei suitseta. * Napsumees. * Ta ei oska aotoga sõita. * Peab Eestlasi vargateks. * Noorena kartis sõjaväge Kokkuvõte Andrus Kivirähk on Eesti kirjanik ja ajakirjanik, ta on kirjutanud romaane, jutte, näidendeid, lasteraamatuid ning tele-ja filmitekste. Kivirähk sai tuntuks naljajuttudega ,,Ivan Orava mälestused", mis ilmusid ajalehes ja 1995. aastal raamatuna. Väga menukas on olnud romaan ,,Rehepapp ehk November " , mis läheneb uudselt vanade rahvajuttude ainele. Fantaasia- ja huumoriküllased on tema lasteraamatud ,,Kaelkirjak", ,,Sirli, Siim ja saladused" ning ,,Leiutajaküla Lotte", samuti laste animafilmide stsenaariumid, näiteks ,,Tom ja Fluffy ". Tema näidendid: ,,Eesti matus ", ,,Kalevipoeg", ,,Teatriparadiis". Ta on kirjutanud ka lastenäidenid, mis on ilmunud kogumikus ,,Sibulad ja sokolaad". Kõige menukam raamat oligi ,,Rehepapp'' , mis on siiamaani Eesti raamatumüügi edetabelites.
Andrus Kivirähk on 2000. aastate üks menukaimaid eesti kirjanikke. Suurma kuulsuse tõi talle romaan ,,Rehepapp ehk November", mis ilmus aastal 2000 ja mida on müüdud üle 25 000 eksemplari ning tõlgitud soome, norra ja ungari keelde. Sellele järgnes mitmeid väiksemamahulisi teoseid ja näidenditsenaariume, kuni aastal 2007 ilmus tema teine palju kuulsust kogunud romaan ,,Mees, kes teadis ussisõnu". Kivirähk on humorist, kes naerab eestlaste pühade asjde ja rahvustunde üle. Tema võime kujutada asju nii, nagu ta neid näeb, on imetlusväärne. Ta suudab oma kirjatükkides panna asjad teistpidi liikuma, kirjutada ümber ajalugu ning naeruvääristada eestlaste igipõlist loomust. Tema tekstid on suures osas iroonilised ja otsekohesed, ta ei karda kasutada roppu kõnepruuki ega naerda kõigi eestlaste, sealjuures ka iseenda üle. Järgnevalt võrdlengi tema kahte suurteost - ,,Rehepapp" ja ,,Mees, kes teadis ussisõnu", mis on samaaegselt nii v
Arvamus tekitas vastukaja USAs, hipiliikumise ajal muidugi muutusid tema raamatud popiks (teised raamatud räägivad ka seksuaalteemadel). Põhiliselt kasutatakse ikkagi info edastamiseks sõnu. Vis antr on paljudes kohtades kasutusel mitte ainult akadeemiliselt/teadustes on laialivalguv ja interdistsiplinaarne. Määratlemine on keeruline. Antr on väga sõnakeskne, tavaliselt tehakse raamatud/artiklid, tekst on abstraktne, seal saab spekuleerida, tulla välja teooriatega. Foto ja film on konkreetsed (spetsiifilised), see ei ole abstraktne, vaid reaalne elu ja konkreetne ajahetk. Kuigi see tuleb samuti tõlkida tekstiks. Klassikaliselt kuuluvad filmid, aga ka koduvideod jm tarbefilmid. Algelt mõeldi visuaalse antropoloogia all filmi eksootilistest rahvastest. Fotograafia osakaal oli algselt minimaalne. Paljud olid uurimusfilmid, nt uuriti näoilmeid või kuidas inimesed kasutavad ruumi jne. Visual Anthropology räägitakse
Andrus Kivirähk "Rehepapp" Tegelased:Rehe-Sander e. Rehepapp, nõid, kubjas Hans, Räägu Rein ja Liina, sulane Jaan, Koera-Kaarel, Õuna Endel, vana Moosel, Muna Ott, Luise, Vanapagan, Imbi ja Ärni, Aida Oskar Sisust: Algus: Koera Kaarli sulane Jaan sööb mõisast varastatud seepi, kutsutakse rehepapp, et ta Jaani raviks. Liina ostab Luiselt vana parunessi surikleidi ja maksab selle eest pere varandusest võetud hõbeprossiga. Rein kahtlustab kohe mõisamehi, kiltrit ning läheb kohe kiltri juurde ning surmab ta. Kaarel oli hädas halltõvega ning rehepapp soovitas tal haiguse vastu viina võtta, ning Kaarel hakkas iga päev kõrtsis käima, et mitte uuesti haigeks jääda. Külla tuleb katk ja kõik olid hirmul, kuid tänu rehepapi kavalusele, saadakse ka katkust jagu. Kubjas Hans armub mõisapreilisse ning käib talle iga õhtu akna alla lausumas kui väga ta teda armastab. Lõpuks otsustab Hans endale Krati teha ja läheb Vanapagana jutule. Vana
muusikapalade, lavastuste, filmide jt kunstiteoste vahel. (Lastekirjanduse sõnastik 2006: 65). Antud definitsiooni teisele poolele tulekski edaspidistes uuringutes suuremat tähelepanu pöörata, sest üha valdavamaks muutub visuaalsete tekstide pealetung. Lapsed kasutavad kindla teksti mõtestamise protsessis ohtralt intertekstuaalseid nähtusi, tuginedes eelnevalt tuttavale ilukirjandusele; visuaalsetele tekstidele film, illustratsioon, TV programmid, video, animafilm; popkultuuri tekstidele koomiks, reklaamid ja muusika, tehes seda paljudel tekstilise tegevuse tasanditel nagu süzeekäigud, tegelase motiivid, keel, teemad ja illustratsioonid. (Wilkie-Stibbs 2005: 170) Oluliseks jutuvestjaks on tänapäeval saanud joonisfilm, mis vahendab lapsele müüte, muinasjutte ja lastekirjanduse klassikat inimese ja raamatu asemel. Visuaalsed tekstid saavad lastele kirjaliku teksti mõtestamisel üha tähtsamaks.
Kõik kommentaarid