Miks mulle meeldib elada Eestis?
Eesti on alati olnud väike riik, kus rahva hing ja süda vägagi
suur. Olen elanud siin 21 aastat, selle ajaga juurdunud mu mõtetesse
oma arvamus sellest tillukesest maalapikesest suurte hiiglaste vahel.
Paljud rändavad aga välja, ning vaatavad põlgusega tagasi oma
sünnimaale. Nende käitumises hoovab minu teadvusesse palju
küsimusi. Esimeseks küsiksin minejatelt vaid miks? Vastust
ootamata, jookseksin ruttu eemale, ilmselt kuuleksin sealt nurinaid
raha pärast ja oigamist paha riigikorra tõttu.
Eestis on minu arvates elada imeline . Esiteks, need
maagilised neli aastaaega, mis jäävad hellitama ilmselt elu lõpuni.
Tunda kevade taasärkamist, värskust. Haista suve sooje vooge ning
imelisi kontraste. Tunnetada sügise raju äkilisust ,uinutavat
vihmavalingut. Näha talve imelist valgust ka pimeduses, pehmet
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-04-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
73 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Evelynlan
Õppematerjali autor
ARMASTUS ! Sa ütled, et armastad mind, ma uskusin, kuid enam ei usu, sest see ütleb teeb mulle haiget. On sul nüüd kergem, kui said mulle haiget teha? Need, kes ei hooli ega armasta ei oska seda järelikult teha. Sa andsid mulle oma südamekujulise medaljoni ja laususid: Hoia seda nii nagu sina tahaksid, et sind hoiaks. Paljud kõnnivad üle su südame, aga on üks, kes sinna oma jäljed jätab. Mu armastuse garantii on igavene. Jumal andis meile kaks silma et näha, kaks kõrva et kuulda, kaks kätt et tunda, kuid miks andis Jumal meile ühe südame?Sellepärast, et teise me ise ülesse leiaks. lase end õhku, õhus on armastus!
39. Viisakus on leppiva loomuga. 40. Jõhkrusega saab piinata kaaslasi, südametunnistusega aga iseennast. 41. Paindlik iseloom võib mõnikord osutuda iseloomutuseks! 42. Ülim vaprus on pealtnägijateta teha seda, mida ülejäänud võtavad ette vaid teiste silme all! 43. Mõne inimese vägevust saab mõõta vaid ta sõnades. 44. Pilk võib osutuda hinge reeturiks. 45. Aeg antud naerda, aeg antud nutta, aeg antud pisaraid pühkida, aeg seatud elada, aeg seatud surra, aeg musta mulla all magada. Kuid, mis on nooruse aeg? Ei ole paastuda, ei ole paluda, ei vaimu närides närtsida: see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda ja armsa kaela ümber hakata 46. Aeg on nagu raha, kuid kulutada saab seda vaid korra 47. Aega ei saa kokku hoida, seda saad ainult kulutada 48. Naudi end; on juba hiljem kui sa arvad 49. Things happen and no one knows why 50
Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta ristiusu 7 õnne ja õnnistust ning keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle Issanda viinamäele, see on tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust,
sülitama, nagu teeks ta harjutusi kaugelesülitamises. Ja kui ta sõna peremehe jutu vahele pistis, sihtis see ikka sinnapoole, et: on siin juba paari uut peremeest nähtud, mitte küll omanikku, vaid rentnikku, aga ükski pole midagi teinud, sest ei tasu vaeva. Kõik läinud paremat otsima. «Elame siin nagu kärbsed sitahunniku otsas,» ütles ta lõpuks. «See'p see ongi, et elate nagu kärbsed,» arvas Andres. «Aga nõnda saab ilusti ära elada. Endine peremees läks siin rikkakski, ostis välimaale koha.» «Ja elab ka seal nagu kärbes, kui nõnda elab,» vastas peremees. «Kärbes oled sinagi, kärbsed oleme kõik,» oleks tahtnud sauna-Madis peremehele vastata, aga ometi rahuldus ta ainult sülitamisega. «Peremees on peremees, läheb nüüd saunamees temaga maid jagama,» arvas Madis endamisi. «Hakkad sa mul kraavi kaevama?» küsis peremees natukese aja pärast. «Küllap hakkan,» vastas Madis
Kümme korda olen ma sulle öelnud, et kui sa moosi rahule ei jäta, saad naha peale. Anna vits siia!» Vits juba tõusis. Seisukord oli meeleheitlik. «Oh! Vaata selja taha, tädi!» Vana daam pöördus kähku, kähmas seelikusaba pihku, et seda hädaohust päästa, ja samal hetkel andis poiss jalgadele valu, ronis üle kõrge plangu ning kadus selle taha. Tädi Polly seisis hetke hämmastunult ja hakkas siis tasa naerma. «Pagana poiss! Kas ma iial midagi ei õpi? Kas ei ole ta mulle küllalt niisu-guseid vempe mänginud, et peaksin teda juba läbi nägema! Kuid vanad narrid on kõige suuremad narrid. Öeldakse ju, et vana koer ei õpi enam uusi trikke. Aga, heldeke, tal on need ju iga päev uued, ja kuidas sa tead, mis tulemas on? Ta nagu teab, kui kaua ta mind piinata võib, enne kui mul kops üle maksa läheb, ja ta teab ka, et kui ta mu käest hetkeks pääseb või mind naerma suudab ajada, siis on kõik jälle hea ja ma ei tee talle 10 midagi
«Mis te soovite, preilid?» küsis ta vastutulelikult. «Ah, ei midagi!» ütles Lienarde hämmeldunult. «Minu kaaslane Gisquette-la-Gencienne tahaks teiega kõnelda.» 1 1 «Ei, ei,» vastas Gisquette punastades. «Lienarde ütles teile «meister», mina ütlesin talle ainult, et ta nimetaks teid «härraks».» Mõlemad tüdrukud lõid silmad maha. Tundmatu, kellele vestluse alustamine väga meelt mööda oli, vaatles neid naeratades: «Teil, preilid, pole siis mulle midagi öelda?» «Oh, ei midagi!» vastas Gisquette. «Mitte midagi!» lisas Lienarde. Pikk blond noormees astus sammu tagasi, kuid kaks uudishimulikku ei tahtnud teda ära minna lasta. «Härra,» ütles Gisquette elavalt ja tormakalt, nagu oleks veepais avatud või naine äkki midagi otsustanud, «teie tunnete ju sõdurit, kellel müsteeriumis tuleb jumalaema osa mängida?» «Teie mõtlete Jupiteri osa?» küsis nimetu. «Ah muidugi,» vastas Lienarde, «on tema aga loll
sest õlu ja viin on kasulikud joogid, kui neid mõistlikult tarvitada, aga mitte see karskus; nii et mina olen tänini rahva kasu taga ajand ja nüüd hakkan iseenda eest muretsema, lähen vana Mauruse juure õppima. Käisingi juba kord tema jutul, aga tema tahtis kõige pealt minu habeme maha tõmmata. Ütleb: ajage enne habe maha, tulge siis, habemega ei saa, sest habeme taha ei näe, mis mees teie olete, mis nägu teil on. Nõnda ütles vana Maurus ise mulle, sest nende teiste semlakutega ei võtnud ma juttugi. Ainult tema endaga... No mis te ütlete selle kohta? Mina peaks oma habeme enne maha ajama, kui pole saand proovidagi, kas ma õppida tahan või mitte. Sest kust sa seda asja tead, mis sa ilmaski pole katsunud. Ei, härra Maurus, ütlesin mina. Mina habemest ei lahku, ennem müün rahvale kasulikku toitu ja jooki edasi, pealegi kus ma ei tea, kas õppimisest ongi miskit kasu. Hää küll, ma saan tudengiks. Noh, ja siis? Mis ma
täiustama. See uusim teos on kujunemas õpilaste käitumisjuhtimise ja tõhusa õpetamise asendamatuks distsiplineerimisest, tõhusast õpetamisest, käsiraamatuks. Igal õpetajal peaks see raamat pidevalt käepärast olema, isegi – ja võib-olla eriti – neil, kel stressitalitsemisest ja õpetajate heaolust üle on pikaajalised kogemused. Oma töö suurimad mõtestajad saavad aru, miks nad oma headel päevadel Ühendkuningriigi, Austraalia ja Uus-Meremaa. on head õpetajad.“ Bill töötab ka mentorõpetajana keeruliste Mike O’Connor / The Psychology of Education Review / Köide 27, Nr. 2, lk 44-5 koolide meeskonnaõpetuses. Ta on vägagi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid