Essee Lola Liivat-Makarova (0)

Selle aasta augusti lõpul, ehk üsna hiljuti külastasin Tallinnas Kunstihoone galeriis Lola Liivati näitust “Kogu”.
See on abstraktsionistist kunstniku 80.sünnipäeva puhul. Väljapanek oli ka Viimsis, kuhu ma kahjuks ei jõudnud.
Maalikunstnik Lola Liivat - Makarova on sündinud 17.08.1928 Tallinnas koka perekonnas. Ta lõpetas 1951. aastal Tartu Töölisnoorte Keskkooli. Alustas kunstiõpinguid 1948 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, lõpetas 1954. aastal ERKI .
On töötanud õppejõuna Tartu Kunstikoolis ja Tartu Ülikoolis, juhatanud Rüütli galeriid ja töötanud vabakutselisena. Kuulub Eesti Kunstnike Liitu alates 1960-ndast aastast. On valitud Eesti Kunstnike Liidu auliikmeks.
Viljelenud maastiku-, lille - ja portreemaali. 1957-ndast aastast ka nonfiguratiivset maali. 1960-ndate aastate II poolel hakkas kasutama pastoosset faktuuri, millele lisanud valmiskujundeid. Tema kujunemisel oli pöördelise tähtsusega sündmuseks 1957. aastal Moskvas toimunud rahvusvaheline noorsoofestival, kus kunstnik omandas esimesed abstraktse maali kogemused. Sellest ajast on Lola Liivat-Makarova tuntud kui üks järjekindlamaid ekspressionismi viljelejaid meie kunstis. Kunstnik on aeg-ajalt ikka pöördunud ka looduslähedasema laadi poole, tema koloriit jääb aga ikka jõuliseks.
Ladina keeles „abstactio“ tähendab eraldamist. See tähendab modernistlikke kunstisuundi maalis, skulptuuris ja graafikas. Abstraktsionistid ei jäljenda loodust, vaid püüavad kunstilist tähendust saavutada värvi, jooni, pindu ja mahte ühendades. Nii igal juhul väidab Vikipeedia.
Lola Liivat on eesti kunstis kaheldamatult üks järjekindlamaid abstraktse kunsti viljelejaid. Kuigi 50ndate lõpul, mil ta  abstraktse kunstiga alustas ning ka 70ndate lõpul – 80ndate algul, mil saab kõnelda Lola Liivati abstraktse kunsti kõrgajast, võib eesti kunstis kohata üsna palju põhimõtteliselt samalaadseid suundumusi. Vahe on vaid selles, et Lola Liivati tee abstraktse kunsti juurde oli iseseisev  ja vaba eesti kunsti samalaadsetest katsetustest, ning ta on  alustatud teele kindlaks jäänud.
Mina käisin näitusel ja nägin seda asja hoopis sedamoodi. Esimese ruumis oli minu maali, mille pealkirju, tunnistan ausalt, ei mäleta kahjuks kõiki. Tuleb meelse „ Verine suu“ ja „Protestilaul“. See-eest tagumises saalis oli ainumas maal, mis hõlmas kogu ruumi ja selle pealkiri oli „Elu“. See jäi hästi meelde, sest selles oli tõesti elu – nagu tõus ja mõõn, kokkupõrge ja vaba seisev vesi meil kõigil, üles ja alla vahelduva eduga. Nagu ikka sekka punast ja musta, ehk siis võib-olla armastust ja surma, kurbust ja rõõmu. Mingeid imelikke värve ja detaile, millest isegi aru ei saa, kuid kogu elu jooksul tundub, et just sellest oled puudust tundnud . Vabadusest väljendada elu just sellisena nagu ta on, aga tähele pannes selle erinevaid etappe . Võib-olla neid kohanud ja võib-olla ka mitte. Mingi de-ja-vu, aga kohati justkui üldse mitte.
Et kas kunstnik tahtis hoopis öelda juba oma soliidses vanuses, et kogu ta elu on kunstis? Või hoopis, et kogu ta elu on abstraktsionismis? Ehk jälle nii, et eneseotsing ei lõpe kogu elu jooksul ja vabaduseihalus on tasakaalus harmooniaga – see on ju just nii nagu elu pakub.
Veel jäi meelde esimese saali laud. Sellel oli kunstniku vastilmunud looming u kataloog, „ Nietzsche eetika põhjendus“(A.Kuks 1922), veel hulk ilmselt isikliku väärtusega esemeid ja kübar- peakate . Tean niipalju, et sellega võitis ta Zonta klubi kübara show ja sai preemiaks Londoni reisi.
Kataloogi eesmärk on markeerida üldvaade ja teha sissepõikeid maalikunstnik Lola Liivati loomingusse, rõhutada seoseid ja vastandumisi XX sajandi kunstiloo kontekstiga, leida nii tuletumisi kui suveräänsust ümbritsevast ühiskonnast ja oludest , näha paralleele ja lahknemisi ajakaaslastega, pakkuda uusi tõlgendusi ja tuua unustusest välja vanu - koondada heterogeenne baas edasistele käsitlustele. Eesmärk on tõstatada probleeme, provotseerida küsimusi ja mitte vormistada lõplikke vastuseid.
Lola Liivati näitust vaadates mõistsin, et kunst peaks olema puhas kontrollist ja omakasupüüdlusest ja kõigest argisest, madalast. Tunnen , et peaksin rohkem külastama näitusi ja ennast harima kasvõi näiteks abstrakstsionismi alal. Näitusel olles tundsin kuidas mõistus puhkas, tunsid end vabana, kuid samas süvenes maali ja „ kadus kaugusesse“. Aga aitäh Lola Liivatile, oli mõnus ja mõtlevapanev elamus.