Mayro Glaaser Tutvustus Väikeautode käänmikud kinnituvad otse õõtsharkide külge. Mõlema õõtshardi ja käänmiku vahel on kuulliigendid, mis lisaks käänmiku pööramisele võimaldavad ka hardkidel õõtsuda. Suurematel sõiduautodel ja veoautodel kasutatakse ka käänmikupoldiga telikuid. Nende iseärasus on õõtsharkide vahele paigutatud püstmik, mis ei pöördu. Suuna muutmiseks pööratakse. Esiveoga autodel on enamasti McPhersoni küünalvedrustus, selle iseärasuseks on ülemise õõtshargi puudumine. Käänmikku ja alumist harki või hooba ühengab sel juhul kuulliigennd, kuid käänmiku ülemine ts on amortisaatori silindriks, mis saab pöörduda ümber kolvivarre. Just MONROE töötas välja ja tootis 1951.a. esimese teleskoopamortisaatori Monro-Matic. Aja jooksul on autovedrustuse konstruktsioonid täienenud ja koos sellega
autol kiirendada 5,7 sek/100 km/h-ni. Lõppkiirus on V6 mootori puhul elektrooniliselt piiratud (250 km/h). Mõlema mootoriversiooni puhul on valikus lisaks kuuekäigulisele manuaalkäigukastile ka sportlik S-tronic-käigukast. Viimase puhul saab juht soovi korral käike käsitsi vahetada kui soovib ning teha seda lisaks käigukangile ka roolil paiknevate lülitusklahvide abil. Neljasilindrilise mootori korral on auto esiveoga, 3.2 V6 mootori võimsus jaotatakse mõlema silla vahel pideva neliveosüsteemi quattro abil - sportkupeede klassis on tegu eksklusiivse tehnoloogiaga. Keretüübid. Uus Audi TT, nagu eelkäijagi, on saadaval 2+2 istmelise kupeena. Rodster jõuab turule mõnevõrra hiljem. Kergesti ligipääsetava, suure luugiga pagasiruumi põhimaht on 290 liitrit. Seda saab suurendada 700 liitrini tagaistmete seljatugede allaklappimise teel. Mugavad sportistmed pakuvad
rohkem ktet. Sest kulutab rohkem mootori vimsust. Siduautode AKK-d jagunevad sltuvalt mootori paigutusest,risti ja pikki. Tphimttelt on need kastid hesugused,kuid risti asetusega AKK-del on kigukastis pealekanne. AKK llitatakse kike sisse sidu ajal automaatselt. Kikude muutus muutub vastavalt gaasipedaali asendile,auto liikumis kiirusele.AKK-l on ks tagasi kik, ja ks parkimis kik, Siduri asemel kasutatakse hdrotrafot, ja kigukast ttab kahel planetaarlekandel, Kogu AKK ttab juhtblokil. A esiveoga B tagaveoga 1.mootor,2. veovll3.automaatkast4.kardaanlekanne5.pealekanne AKK 4HP20 1soojusvaheti,pidurid,sidurid,vahevllisuurem hammasratas,parkimislukusti hammakas,differ,hdrotrafo kiguvalitsa asend. 3N71D AKK pikki asetusega kigkast ja selle ehitus. 1hdrossteemi li pump 2reaktori vabajooksu sidur 3.reakor 4.turbiin ratas. 5 pumpratas 6.esimene sidur 7.lintpidur 8. tagumine sidur 9. esimene planetaar lekanne 10.tagumine planetaar lekanne. 11.tagumiseplanetaarlekande kaasavedaja 12
kütuse juurde-lisamisega. Kui auto liigub paigalt ja võtab hoogu, peab ratastele rakendatav pöördemoment muutuma suurimast võimalikust nii palju väiksemaks, kui seda nõuavad sõiduolud. Seepärast kuulub mootori ja rataste vahelisse jõuülekandesse käigukast, mille hammasrattaid saab ühendada mitmel viisil. Neid järgemööda moodustatavaid ühendusi nimetatakse käikudeks. Manuaalkäigukasti ülesandeks ongi võimaldada juhil valida auto kiirusele ning teeoludele sobiv käik. Esiveoga autodel on käigukastil kaks võlli: vedav võll ja veetav võll. Võllid asetsevad paralleelselt teineteise kõrval ning hammasrattad on mõlemal võllil pidevas hambumises. Vedava võlli hammasrattad kinnituvad võllile liikumatult, veetava võlli hammasrattad võivad vabalt pöörelda (seega võib veetav võll pöörelda ka ajal, mil hammasrattad seisavad paigal). Käigu sisselülitamisel liigutab liugur sünkronisaatorit mööda veetavat
MOOTORSIDUKITE SAAMISLUGU Autode arenemine 19 saj. prantslased, I siseplemismootoriga auto, mis sai kiiruse 4 miili tunnis. 19.saj. lpp C. Benz kolmerattaline auto G.Daimler neljarattaline auto 1888 prantslane Emile Roger ostab I auto 1898 Louis Renault I kinnise kerega auto 1908 H.Ford konveier autode tootmiseks 1923 diiselmootoriga veoauto Benz & Cie 1926 tarvitamisklblik diiselauto 1926 Citren I teraskerega auto 1934 esiveoga auto Citren 1955 I plastkerega auto 1980 neljarattaveoga audi 1795 J.Bramah hdroajamid 1816 G.Lankenberger knmikrool 1841 J.Whitworth htne keermestussamm 1859 G.R.Plante Pliiaku 1866 W.Siemens dnamo 1876 G.Daimler karburaator 1881 W.Siemens sidur 1895 Michenlini ja Dunlopi kummid 1902 R.Bosch magnetsde 1902 Frederick Lanchester ketaspidur 1893 W.Maybach, D.Banki karburaator 1909 katalsneutralisaator 1909 Edwards Deeds, Charles Kettering jagaja 1911 Ch
madalamal, on tegemist hüpoidülekandega. Tagaveoga auto üheastmelises peaülekandes on kaks koonushammasratast. Suuremat, veetavat nimetatakse selle kuju järgi taldrikhammasrattaks. Taldrikhammasratta külge kinnitatakse tavaliselt diferentsiaal. Kaheastmelises peaülekandes esimese astme moodustab koonuhammasrataste paar, teise silinderhammasrataste paar. Sellisel juhul on diferentsiaal kinnitatud veetava silinderhammasratta külge. Esiveoga auto peaülekandeks on harilikult silinderhammasrattad. Peaülekande ja diferentsiaali määrimiseks kasutatakse transmissiooniõli. Hüpoidülekannetes kasutatakse eriõlisid, nn. Hüpoidõli. Diferentsiaal Ratastevaheline diferentsiaal võimaldab ratastel erinevalt pöörelda. Selline vajadus tekib teekäänakutel. Kurvides liikumisel läbivad sisemisel raadiusel asuvad rattad lühema teekonna kui välimised. Koos veetava hammasrattaga pöörleb ka diferentsiaal, milles asuvad
ukselises luukpära stiilis, üks neist oli märgitud kui kupee · 2-ukseline sedaan (MkI, MkIF, MkII, MkIIF) · 4-ukseline sedaan (MkIII, MkIIIF) · 5-ukseline luukpära (MkIII, MkIIIF, MkIVF) · 5-ukseline universaal (MkIII, MkIIIF) · 5-ukseline crossover-SUV (2WD) luukpära (MkIV, MkIVF) Mehhaaniline kujundus Polo on väikeauto traditsioonilise põikiasetusega mootori ja esiveoga. MkI Polosid loodi vaid 4-silindriliste bensiinimootoritega, diiselmootor esines neil esimest korda MkII-l ja saadaval vaid teatud turgudel, lastes teistel oodata MkIII-e. Varajasemad versioonidel kasutati manuaalkasti, samas kui sama auto oli saadaval kas 5- käigulise või 4-käigulise automaat käigukastiga. Vedrustussüsteem kõigil mudelitel kasutab täielikult sõltumatut MacPhersoni püstakvedrustust ees ja taga torsioonvedrustust. Enamik
lisamisega. Kui auto liigub paigalt ja võtab hoogu, peab ratastele rakendatav pöördemoment muutuma suurimast võimalikust nii palju väiksemaks, kui seda nõuavad sõiduolud. Seepärast kuulub mootori ja rataste vahelisse jõuülekandesse käigukast, mille hammasrattaid saab ühendada mitmel viisil. Neid järgemööda moodustatavaid ühendusi nimetatakse käikudeks. Manuaalkäigukasti ülesandeks ongi võimaldada juhil valida auto kiirusele ning teeoludele sobiv käik. Esiveoga autodel on käigukastil kaks võlli: vedav võll ja veetav võll. Võllid asetsevad paralleelselt teineteise kõrval ning hammasrattad on mõlemal võllil pidevas hambumises. Vedava võlli hammasrattad kinnituvad võllile liikumatult, veetava võlli hammasrattad võivad vabalt pöörelda (seega võib veetav võll pöörelda ka ajal, mil hammasrattad seisavad paigal). Käigu sisselülitamisel liigutab liugur sünkronisaatorit mööda veetavat võlli, kuni see lukustub valitud käigule vastava
Lisaks pööratakse ka suurt rõhku auto disainile ja praktilisusele. Klassikalise konstruktsiooniga autodel kandub pöörlemine käigukastilt kardaanvõllile, mis on ühenduses peaülekandega. Peaülekanne kannab omakorda pöörlemise täisnurga all rattavõllidele. Need ei ole peaülekandega siiski otseühenduses. Peaülekande ja rattavõllide vahel asub diferentsiaal. See võimaldab rattavõllidel vajaduse korral pöörelda erineva kiirusega. Tagamootori ja tagaveoga ning eesmootori ja esiveoga autodel on mootor, sidur, käigukast, peaülekanne ja diferentsiaal kokku ehitatud. Sele 10 Esi- ja tagavedu (Hariduskeskus) 3.1 SIDUR Sidur asub mootori küljes, ta võimaldab mootorit jõuülekande muudest osadest ajutiselt lahutada. Kui sidur on ühendatud, pöörab mootori väntvõll käigukasti võlli ja auto võib liikuda. Siduri lahutamiseks vajutab juht pedaalile. Seeläbi käib mootor ja väntvõll ringi, aga käigukasti võllid on paigal
AUTODE ARENDAMINE 1862 - Etienne Lenoir I sisepõlemismootoriga auto, mis sai kiiruse 4 miili tunnis 1885 - C.Benz kolmerattaline auto 1886 - G.Daimler neljarattaline auto 1888 - prantslane Emile Roger ostab I auto (Daimlerilt) 1898 - Louis Renault I kinnise kerega auto (kabiiniga) 1908 - H.Ford konveier autode tootmiseks 1923 - diiselmootoriga veoauto Benz & Cie 1926 - tarvitamiskõlblik diiselauto 1926 - Citröen I teraskerega auto 1934 - esiveoga auto Citröen 1955 - I plastkerega auto Fiat 1980 - neljarattaveoga Audi AUTOOSADE TÄIUSTUMINE 1795 - J.Bramah hüdroajamid (pidurid) 1816 - G.Lankenbergeri käänmikrool 1841 - J.Whitworth ühtne keermestussüsteem 1859 - G.R.Plante pliiaku 1866 - W.Simens dünamo 1876 - G.Daimler karburaator 1881 - W.Simens sidur 1895 - Michelini ja Dunlopi kummid (õhkrehvid) 1902 - R.Bosch magnetsüüde 1902 - Frederick Lanchester ketaspidur 1893 - W.Maybach, D
Nihutuse muutmine muudab rööbet. Rööpe muutmine muudab laagrite, vedrustuse ja rooli koormust, auto vedrustus või rattakoobas hakkavad segama. Seetõttu laiendatakse velge väljapoole. Kui velge laiendatakse sisse ja väljapoole ühepalju, jääb rööbe samaks. Seega on velje laius ja nihutus otseselt seotud. Velge ei tohiks üldjuhul laiendada rohkem, kui 1/2...1", seejuures peaks püüdma säilitada algset nihutust. Esiveoga auto velje sissenihutus on tavaliselt 40...45 mm, tagaveolisel 20...40 mm. Kui palju seda muuta tohib, sõltub konkreetsest automudelist. Velje lõige. Nihutus A näitab velje keskjoone ja kinnitustasandi vahelist kaugust. Velje keskjoon määratakse velje kogulaiuse B poolitamisel. Velje mõõdus antud laius on tavaliselt u. 1" väiksem, kui velje laius B. Näiteks veljel 5,5 x 13" on B 6,5". Velje sisseulatus C (back space) näitab velje kinnitustasandi ja siseserva vahelist kaugust.
annaabi.ee 
