Esiaja ja Mesopotaamia skulptuuri võrdlus (0)

Kiviaja ja Mesopotaamia skulptuuri võrdlus
Kiviajast, ajavahemikus 30 000- 8000 .a.e.Kr, on pärit kõige esimesed skulptuuri mälestised. Kuna selle kaugele minevikku jääva ajaperioodi kohta pole palju teoseid säilinud, siis teame ka vähe informatsiooni tolleaegsete skulptuuride kohta.
Väheste leidude põhjal on aga teadlased kindlaks määranud, et skulptuuride loomisel kasutati materjalidena: savi, kivi ja luid . Enam levinuimad olid külgvaates metsloomade kujud ning harva võis leiduda ka mõni üksik inimese kuju. Oma olemuselt olid kujukesed enamasti veel ka väga väikeste mõõtmetega ning mitte detailsed.
Üks kuulsamaid skulptuure tollest ajast on naise kehaga kuju, nn Willendorfi Veenus , mis leiti Austriast Willendorfist. Pärit on see u 30 000-25 000 e.m.a, materjaline on kasutatud kivi ja kujukese kõrguseks on kõigest 11,9 cm. Silma paistab see kuju oma lopsakate vormide poolest ja näo puudumise tõttu.
Mesopotaamia skulptuurid on enamasti pärit ajaperioodist 4000-600.a.e.Kr. Kuna skulptuur oli Mesopotaamias juhtivaks kunstialaks, leidus ka mitmeid erinevaid skulptuuri vorme nagu reljeefid, kujud ning pitsatsilindrid.
Kuigi aastaid oli kiviajast palju möödunud, pidurdas Mesopotaamia skulptuuri arengut ikkagi sobiva materjali puudumine. Sellepärast jätkati materjalina eelkõige savi kasutamist ning tähtsamate kunstiliste ülesannete täitmiseks hangiti kivi kaugelt välismaalt.
Erinevusena kiviajast, kujutati Mesopotaamia skulptuuris rohkem inimesi – eelkõige kuningaid ja teisi tähtsaid inimesi, lisaks olid nad kujutatud ka lihtinimestest suuremalt . Skulptuure leidus ka: Jumalatest, keda kujutati segaolenditena, võidetud lahingutest, õukonnaelust ning loomadest jahistseenides.
Suurim erinevus kahe ajaperioodi skulptuuris tuleneb detailide arvukusest. Kui kiviajal pöörati tähelepanu detailidele minimaalselt, siis Mesopotaamia kunstis mängis see suurt rolli. Skulptoritel oli anne kujutada loomi väga elavalt ja liikuvalt. Seevastu inimeste kehi kujutati jäigas positsioonis – pea ja jalad külgvaates (Egiptuse poos). Inimkujutistel puudusid küll isikupärased jooned – oli üks üldistatudtüüp, kuid juuksed ja habe oli hoolikalt välja voolitus , silmi kujutati suurtena ning sageli asetati ka silmade süvenditesse teisest materjalist silmamunasid. Omapäraseks muutsid skulptorid kujud – lisades figuuridele ornamente ja kirju.