Esiaegne kunst (1)

1. ESIAEGNE KOOPAMAAL

• Suurus: monumentaalsed, tavaliselt 1,5-2 meetri kõrgused. Lascaux koopast on leitud isegi mõned 3 meetri kõrgused maalid.
  

• Kujutati: peamiselt loomi: piisoneid, hobuseid, sigu , mammuteid, ninasarvikuid põtru jt., väga harva inimest.
  
• Iseloomulikud jooned:
  
  • tõetruuduse ja realism
    
  • kompositsiooni ja tausta puudumine
    
• Värvid: must (süsi), valge (kriit), punane ja kollane (ookermullad).
  
  • NB! Puuduvad sinine ja roheline toon.
    
• Hüpotees: Esiaegne inimene ei suutnud neid toone eristada, kuna tema silm polnud piisavalt arenenud. Seda arvamust kinnitavad ka lingvistika andmed, näiteks esinevat Lääne-Aafrika keeltes ainult kolm värve tähistavat mõistet: must, valge ja punane. Tumesinise taeva kohta öeldakse - must, helesinise kohta valge. Arunta suguharust Austraalia aborigeenid tähistavad sinist ja rohelist sama sõnaga kui kollastki. Muuseas, ei tunne näiteks sakslased violetset värvitooni. Kui meie eristame spektris seitset värvitooni, siis sakslased ainult kuut .
  
• Asukoht: koobaste kaugemates ja pimedates soppides, sageli tuleb maalideni jõudmiseks kitsastes käikudes roomata.
  
• Hüpotees: Kõrvaliste silmade eest kaitstud kohta nõudsid usulised kombetalitused, millistele vajaliku interjööri moodustasid koopamaalingud . On arvatud, et nad võisid olla jahimaagiliste kombetalituste objektiks või oli tegemist sugukondlike tootemloomade kujutistega. Sellisel juhul võiksid nad olla isegi omalaadsed ikoonid, mille ees esiemadele/ isadele meelepäraseid palveid loeti, lauldi, tantsiti, musitseeriti ja rituaale toimetati.
  
• Koopad: Lascaux, Niaux, Altamira , Tres Combarelles, Chauvet, Kapovo jt.
  

2. ESIAEGNE SKULPTUUR
Skulptuure peetakse üldiselt koopamaalidest mõnevõrra vanemaks . Nad on valmistatud tavaliselt kas luust , savist või pehmest kivimist nii ümarplastikana kui ka reljeefidena. Vanimatel, 15-20 cm pikkustel skulptuuridel kujutati naisi, kelle kehaproportsioonid olid äärmiselt ebaloomulikud. Neil olid rõhutatult kujutatud rindu, tuharaid, puusi jt. kehaosi , mis on seotud suguelu, viljakuse ning sigimisega. Pea, nägu, käed ja jalad kui ebaolulised kehaosad on tavaliselt detailselt välja töötamata. Erandlik on teiste seas üks tuntuimaid paleoliitilisi naiseskulptuure, nn. Willendorfi Veenus , kellele on soengki pähe tehtud. Mehi tavaliselt ei kujutatud, teada on ainult üks meheskulptuur. Miks kujutati ainult naisi pole teada, kuid paljude uurijate arvates on tegemist tolleaegsetest usundilistest kujutelmadest lähtuva esiema või emajumala kujutamisega. Ainult naine sai olla sugukonna esiema, sest tal oli lastega otsene seos sünnituse kaudu, isa osa sigitusprotsessis oli ilmselt täiesti tundmatu, suguelu ei seotud laste saamisega . Niiviisi toimub naise jumallikusatumine ning seostumine igasuguste viljakusega seotud uskumustega .
3. INIMESE KUJUTAMINE EGIPTUSE MAALIKUNSTIS
Inimese jalad olid külgvaates, alates nabast pöördus ülakeha otsevaatesse ning pea oli taas külgvaates. Silm oli otsevaates (egiptlaste suured silmad).
4. KREEKA ARHITEKTUURI STIILID

DOORIA: pärit 7. saj., seda iseloomustab raskepärasus ja kohmakus. Sambal pole baasi ja tüves on kaetud kannelüüridega ( samba vertikaalne liigendus ühtlaste süvenditega, joonisel on need jooned samba peal), kapiteel on kaunistusteta, friis on jagatud vertikaalsete vahelduvate plaatidega - metoopide ja triglüüfidega. Metoope kaunistavad värvitud reljeefid ja triglüüfidel on süvendid nagu sammastel.

JOONIA : pärit 5. saj. Väike-Aasiast ehk Iooniast, seda iseloomustab kergus ja elegants , sammas toetub baasile ning on sihvakam ja tihedamate kannelüüridega, kapiteelil on stiilile iseloomulik abakus , mis kõverdub spiraalselt, meenutades oinasarvi, arhitraav jaguneb pikuti kolmeks võrdseks talaks ja friis kulgeb ühtlase lindina, mida kaunistati ka reljeefiga.

KORINTOS: pärit 5. Saj. Korintoselt, seda iseloomustab dekoratiivsus, kannelüüritud sammas toetub baasile ja kapiteel on suurem, kui teistes stiilides. Kapiteeli katab hästi plastiliselt raiutud stiliseeritud akantuse lehe motiivistik, arhitraav jaguneb kolmeks nagu joonia stiiliski ja friis on sile ning kaunistuseta.

KREEKA SKULPTUUR
Klassikalisel ajastul oli skulptorite põhitööks luua jumalakujusid ja kaunistada templeid reljeefidega. Lisaks sellele lisandusid veel kõnemeeste ja olümpiavõitjate kujud.
Kreeka tuntuimad kujurid Myron , Pheidias, Polykleitos ja Praxiteles aitasid omapoolsete uuendustega skulptuure looduslähematemaks muuta. Kreeka kujurid ei püüdnud oma skulptuuridel mingeid tundeid või hingeliigutusi kajastada. Nende eesmärgiks oli täiuslik kehaline ilu.

KREEKA VAASIMAAL
Eriline osa kreeka maalikunstis on vaasimaalil. Vanemate vaaside punaseks põletatud pinnale kanti musta värviga inimeste ja loomade siluetid. Nende peale kraabiti nõelaga üksikasjad- need jäid näha peenikeste punaste joontena. Selline võte oli aga ebamugav ning hiljem jäeti figuurid punaseks ja vahed värviti mustaks. Siis oli hea punaseid figuure täiendada mustade pintslijoontega.
Vaasimaalidele pakkusid ainet Homerose eeposed, arvukad müüdid jumalatest ja kangelastest, samuti ka tolleaegsed peod ning spordivõistlused. Vaasimaalid mõjuvad selles mõttes huvitavalt, et sealt saab näha muistsete kreeklaste elu, nende välimust, rõivaid, tarbeesemeid, kombeid ning palju muud. Selles mõttes pakuvad nad enam kui skulptuurid .
7. VARAKRISTLIK BASIILIKA