Erasmus Roterdam (0)

Erasmus Rotterdamist
(1466/1469 - 1536 )
Ta oli Madalmaade humanist. Kasvas orvuna üles augustiinlaste kloostris, astus mungaseisusesse, kuid hiljem vabanes mungaseisusest halva tervise ettekäändel. Ta õppis Pariisis Sorbonne ´i ülikoolis usuteadust. Tema silmapaistvad vaimsed võimed ja töökus tegid temast peagi tollase Euroopa ühe harituma mehe. 1506. aastal sai ta Torinos teoloogiadoktoriks. Erasmus tegutses Itaalias, Madalmail, Inglismaal, Šveitsis, eriti Baselis. Samuti reisis ta väga palju mööda tolle aegset Euroopat ning kirjutas tänu sellele reisikirju.
Ta kirjutas palju ladina keelseid filosoofia-, teoloogia-, eetika - ja pedagoogikateoseid, tegi kindlaks vanakreeka keele õige häälduse ning käsitles ladina keele stilistikat. Eriti tähtis oli reformatsiooniajal tema Uue Testamendi tekstikriitiline väljaanne ja uus parandatud tõlge ladina keelde. Tema kirjutatud teosed olid teravameelsed ja vaimukad. Thomas More´ile pühendas Erasmus vaimuka satiirilise teose "Narruse kiitus". Näiteks rõhutab ta "Narruse kiituses", et kristlik kirik on küll verega rajatud, veres kinnitust leidnud ja vere läbi ülendatud, kuid paavstid ajavad asja edasi mõõgaga, nagu oleks Kristus lõplikult surnud.
Algavast reformatsioonist jäi Erasmus kõrvale, tal tekkis Lutheriga tahtevabaduse küsimuses koguni konflikt. Erasmusele tähendas ristiusk eelkõige inimeetika arvestamist. Ta taunis usulist silmakirjalikkust, indulgentsidega kaubitsemist, usufanatismi, vaimulike harimatust ja kombelõtvust, "pildikummardamist". Ersamus pani aluse piiblikriitikale.
Kunstnik suri Londonis 1543 . aastal katku.
Tähtsaim teos “Narruse kiitus” on filosoofiline satiir , mis lähtub elu dialektikast, lõputust muutuvusest ja uuenemisest. Sellest seisukohast osutuvad naeruväärseiks dogmas ja ebajumalad, mis inimesed kummardavad.
Erasmuse dialektilist mõtteviisi, erisuguste ja tihti vastandlike vaatepunktide kõrvutamist ning nende põhjal tõe selgitamist peegeldavad samuti tema vaimuteravad dialoogid kogus „Usalduslikud kõnelused“
Laia tähelepanu avalikkuses tekitas Erasmuse antiigi mõtteteradest inspireeritud moraalfilosoofiline essekogu ”Kõnekäänud”
Kõigis teisteski Erasmuse teostes kordub inimese kui vaba isksuse kaitse ning vaimse piiritatuse kriitika. Samas rõhutab Erasmus kõikjal eetilisi iseid : kristlut peab ta ülimaks filosoofiaks just seepärast, et see ühendab tarkuse ja headuse ideaali . Tähtsal kohal Erasmuse teostes on militaristliku fanatismi ja türannia kriitika. Ta näitab veenvalt, et ei sõjakas tapakirg ega jõhker isevalitsus ei ole kooskõlas kristuse ideaalidega. Vastukajana tõstab ta esile targa kristliku kuninga, kes toetab rahu ja tegutseb rahva nimel.