10-aastasena avaldas ta oma esimese artikli, milles kirjeldas albiinovarblast, keda ta oli pargis vaatlemas käinud. Varsti pärast seda sai ta laborandi ametikoha kohaliku loodusteaduse muuseumi direktori-malakoloogi juures, töötades seal õppetundidest vabal ajal. Ta töötas seal neli aastat ja hiljem avaldas ligikaudu 25 tööd molluskeid ja zooloogiat puudutavate probleemide kohta. Noorukieas huvitus Piaget filosoofiast, eriti filosoofiaharust, mis käsitles teadmiste päritolu epistemoloogiat. Kõrghariduse omandas Piaget Neuchateli ülikoolis, kus ta õppis biloogiat ja filosoofiat. Seal omistati talle 1915. aastal ka bakalaurusekraad. 1918. aastal kaitses ta edukalt Welle molluskite teemal kirjutatud väitekirja ning sai selle eest loodusteaduste kraadi. Pärast doktorikraadi saamist 1918. aastal lahkus Piaget Neuchatelist, et omandada psühholoogiaalaseid teadmisi ning kogemusi. Ta töötas Wreschneri ja Lipps'i laboratooriumites, Bleuleri psühhiaatriakliinikus ja Sorbonne'is.
Karl Popperi kriitilise ratsionalismi teooria kohaselt ei tohiks teadusfilosoofia läheneda naturalismile, sest see eitab filosoofiat täielikult ning see võib kaassa tuua teadusfilosoofia müüdistumise. Kriitiline ratsionalism püüab vältida klassikalist teadusfilosoofiat, sest see ei tunnista 3 aprioorset ratsionalismi kui tunnetuse arengu kriitilise analüüsi eelset fundamentaalset epistemoloogiat või metafüüsikat, samas peab see vastuvõtmatuks naturalismi, kui teadusfilosoofia taandamist empiirilisele teadusele (või ka formaalsele teadusele, nagu loogika ja matemaatika), sest ka see oleks ebakriitiline, sest tähendaks normatiivse taandamist faktuaalsele. Popperi arvates tuleb tingimusteta tunnistada faktide ja normide dualismi, mis on edukalt kirjeldatav väidete ja ettepanekute kaudu. Sisuliselt ta samastab teaduse ja filosoofia, sest: ,,Kogu teadus ja kogu
Thales oli ka suur astronoom. Aastal 585 eKr olevat ta ennustanud ette päikesevarjutust Väike-Aasias. Tegelikult ei teadnud ta, mis seal taevas päikesevarjutuse ajal tegelikult toimub, ta lihtsalt lähtus eelmistest päikesevarjutustest. [5, 6, 10] Epikuros (341 271 eKr) 8 Sündis Samose saarel Ateenast pärineva kolonisti Necklese pojana. Epikuros oli üks peamisi filosoof Hellenistlikul perioodil. Epikuros arendas materialistlikku metafüüsikat, empiristlikku epistemoloogiat ja hedonistlikku eetikat. Ta õpetas, et põhikoostisosadeks maailmas on aatomid, imepisikesed osakesed, mis lendlevad tühjas ruumis, ning ta püüdis selgitada kõiki loomulikke nähtuse aatomitega. Tema arvates polnud jumalatel maailmas mitte mingisugust mõju. Tema püstitas ka mõtte, et kõigel, mis meie elus toimub, on mingi põhjus või selgitus ja et miks see just nii on. [1, 2] Tema arvamus inimhingest
täna õhtuks on ta jõudnud püsivale Päikese-kesksele orbiidile; ta jääb Päikese ja Maa vahele, nii et Maa jääb püsivalt varju. Muuhulgas põhjendite headusega ehk ratsionaalsusega tegeleb filosoofia haru epistemoloogia (teadmisteooria). Induktiivse loogika (ja võib-olla ka deduktiivse loogika) võiks ehk paigutada epistemoloogiasse. (Näiteks Willard Van Orman Quine samastas induktiivset loogikat epistemoloogiaga.) Loogika valdkonda kuuluvad probleemid huvitavad epistemoloogiat siiski üksnes niivõrd, kui nad aitavad lahendada teadmise olemuse, võimalikkuse ja päritolu probleemi. Karl Popper väitis, et ainsad head arutlused on kehtivad arutlused. Kehtetud arutlused (sealhulgas kõik kehtetud induktiivsed arutlused) on kõik ühtviisi halvad. Arutluse induktiivne tugevus ei tee arutluse eeldusi tema järelduse heaks põhjendiks. Seetõttu ei tuleks teadusel mitte niivõrd otsida hüpoteesidele
Filosoofia muutub koolides õpetatavaks asjaks. Õppimine nendes oli muidugi vabatahtlik ja sai olemas olla ainult niivõrd, kui leidus piisavalt sellisest haridusest huvitatud inimesi. Koolides õpetatav filosoofia omandas koolidistsipliinilise liigenduse. Traditsiooniliseks distsipliinide jaotuseks sai loogika, füüsika ja eetika. Loogika ja füüsika ei tähenda siinkohal päris seda, mida need sõnad tänapäeval tähendavad. Loogika tähistab antud juhul eelkõige epistemoloogiat – käsitlust sellest, mida on võimalik teada ja kuidas tõene teadmine kujuneb. Füüsika aga ontoloogiat – õpetust välise maailma ülesehituse printsiipidest. Samas iseloomustas seda aega ka eriteaduste teke ja nende iseseisvumine filosoofia suhtes. Seetõttu käsitles filosoofiline füüsika välist maailma enam inimese elu vaatekohalt. Füüsika pidi eelkõige kirjeldama välise keskkonna neid külgi, millest inimese elu oli oluliselt mõjutatud
neis asjades endis. Näiteks võib olla realist universaalide, teiste olendite vaimu, matemaatiliste objektide, võimalike maailmade ja moraaliväärtuste suhtes. • Epistemoloogia ehk teadmisteooria – on filosoofia valdkond, mis tegeleb teadmise ja selle õiguste loomusega. Teadmised ja nendega seotud probleemid, mis hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist. Epistemoloogiat nimetatakse ka tunnetusteooriaks. Tunnetuseks nimetatakse protsessi, mis viib teadmiseni. Tunnetusteooria on tunnetuse võimalikkust ja olemust käsitlev filosoofia haru. • Tõe korrespondentsusteooria ehk vastavuse tõeteooria, kus lause on tõene kui hetkeline väide ja tõesus on vastavauses. Näiteks : lause “päike paistab täna” on vaid siis tõene, kui päike tõesti just TÄNA paistabki
Võim toimib erinevate diskursuste praktikate kaudu. Nt. mõjutab totalitaarne võim oma ajastu väljenduslaadi, määrab ära, mida peetakse teadmisväärseks, keda peetakse hullumeelseks jne. Episteem - diskursuste, eelduste, väärtuste süsteemi suhete tervik, mis iseloomustab erinevaid ajaloolisi perioode. Epistemoloogiline süsteem määrab selle, mis on „tõde“, ajastu teadmised, ajastu kultuuri alused. Meetodit, mis analüüsib ajastu epistemoloogiat, nim. Foucault „arheoloogiliseks meetodiks“. Deleuze & Guattari, risoomne tõlgendusmudel). Läänemaine teadus ning tõlgendamise struktuurid on hierarhilised. Areng toimub kesksest filosoofiast või teooriast lähtuvalt, millest arenevad teadusharud, kõrvalekalded jne. Tegu on vertikaalselt areneva süsteemiga. Suurim neist on Freudi Oidipuse kompleks, mis taandab erinevad psüühilised protsessid lapse lahutamisele emast. Deleuze'i ja Guattari
mida me teame, oleme omandanud eeskuju kaudu, selle kaudu, mida meile on räägitud, mida oleme raamatutest lugenud;” [seals., lk. 1849]. Kuid selline seisukoht ei tähenda muidugi keskaegse traditsiooni-käsituse juurde tagasipöördumist: “iga vähimagi osa meie traditsioonile toetuvast teadmistehulgast … võib kriitiliselt läbi vaadata ning ka kummutada. Ometigi, traditsioonita, pärimuseta, oleks meil võimatu üldse midagi teada” [seals.]. Hinnates kirjeldatud seiskohalt Platoni epistemoloogiat, kirjutab Popper: “Platoni pessimistlik koopanägemus on õige, ta optimistlik anamnesis aga mitte …” [seals., lk. 1850]. Mis tähenduses siis Platoni anamnesis`e-õpetus liigoptimistlik on? Platon peab maailma olemusstruktuuri põhimõtteliselt ratsionaalselt transparentseks. Nende olemuste mõistmiseni on küll raske jõuda, kuid kui neid kord mõistetakse, siis eksimusvabas mõistuslikus kaemuses ning just see peakski tema järgi olema inimtunnetus siht
Võim toimib erinevate diskursuste praktikate kaudu. Nt. mõjutab totalitaarne võim oma ajastu väljenduslaadi, määrab ära, mida peetakse teadmisväärseks, keda peetakse hullumeelseks jne. Episteem - diskursuste, eelduste, väärtuste süsteemi suhete tervik, mis iseloomustab erinevaid ajaloolisi perioode. Epistemoloogiline süsteem määrab selle, mis on ,,tõde", ajastu teadmised, ajastu kultuuri alused. Meetodit, mis analüüsib ajastu epistemoloogiat, nim. Foucault ,,arheoloogiliseks meetodiks". Deleuze & Guattari, risoomne tõlgendusmudel). Läänemaine teadus ning tõlgendamise struktuurid on hierarhilised. Areng toimub kesksest filosoofiast või teooriast lähtuvalt, millest arenevad teadusharud, kõrvalekalded jne. Tegu on vertikaalselt areneva süsteemiga. Suurim neist on Freudi Oidipuse kompleks, mis taandab erinevad psüühilised protsessid lapse lahutamisele emast. Deleuze'i ja Guattari risoomiteooria
kommunikatsioonis täidavad. Diskursusanalüüsi pole võimalik n-ö valmismeetodina kasutada seda tuleb teha sõltuvalt analüüsi eesmärkidest ja andmetest, valides ja/või kohandades konkreetsele uurimusele sobivad analüütilised lähenemised ja tööriistad. Ülevaade diskursusanalüüsi kujunemisloost ja koolkondadest Diskursusanalüüsi filosoofilised juured ulatuvad retoorika uurimise kaudu juba antiikautorite, eeskätt Aristotelese töödesse. Lähenemise epistemoloogiat on mõjutanud Prantsuse valgustusfilosoofid (Voltaire ja Jean-Jacques Rousseau) ning Saksa filosoofia suurkujud Immanuel Kant, Georg W. F. Hegel, Karl Marx, Ludwig Wittgenstein ja Martin Heidegger. Veelgi otsesemad lätted paiknevad 20. sajandi sotsiaalfilosoofias Louis Althusseri ja Antonio Gramsci ideoloogiakäsitlustes, Mihhail Bahtini zanriteoorias ning Frankfurti koolkonna, eelkõige Jürgen Habermasi töödes. Olulisi diskursusanalüüsis rakendatavaid
annaabi.ee 
