Jean Piaget (0)

Elulugu

Jean Piaget sündis 9. augustil 1896.a Neuchatelis, Šveitsis. Tema isa, Arthur Piaget, oli keskaegse kirjanduse professor ja ema, Rebecca Jackson, oli inteligentne ja energiline naine, kuid Jean Piaget arvas , et ta on neurootiline.
Juba väga noores eas tekkis mehel huvi loomavaatluste vastu, mida talle meeldis läbi viia loomulikus elukeskkonnas . 10-aastasena avaldas ta oma esimese artikli, milles kirjeldas albiinovarblast, keda ta oli pargis vaatlemas käinud. Varsti pärast seda sai ta laborandi ametikoha kohaliku loodusteaduse muuseumi direktori-malakoloogi juures, töötades seal õppetundidest vabal ajal. Ta töötas seal neli aastat ja hiljem avaldas ligikaudu 25 tööd molluskeid ja zooloogiat puudutavate probleemide kohta.
Noorukieas huvitus Piaget filosoofiast, eriti filosoofiaharust, mis käsitles teadmiste päritolu – epistemoloogiat. Kõrghariduse omandas Piaget Neuchateli ülikoolis, kus ta õppis biloogiat ja filosoofiat . Seal omistati talle 1915. aastal ka bakalaurusekraad . 1918. aastal kaitses ta edukalt Welle molluskite teemal kirjutatud väitekirja ning sai selle eest loodusteaduste kraadi.
Pärast doktorikraadi saamist 1918. aastal lahkus Piaget Neuchatelist, et omandada psühholoogiaalaseid teadmisi ning kogemusi. Ta töötas Wreschneri ja Lipps’i laboratooriumites, Bleuleri psühhiaatriakliinikus ja Sorbonne ’is.
1919. aastal alustas Piaget kliinilise psühholoogia õppimist Pariisis. Seal olles töötas ta koos Theodor Simoniga Binet’ laboratooriumis, kus nad tegelesid intelligentsustestide vanuseliste normide välja töötamisega. Piaget’ hakkas huvitama laste tehtavate vigade süstemaatilisus. Ta uskus, et laste tehtud vigade uurimine võib aidata mõista laste kognitiivseid protsesse. Piaget uuris Burt’i testides laste vastuseid. Piaget avaldas psühholoogiliste eksperimentide tulemused neljast artiklist koosnevas seerias.
Ühele ajakirja toimetajale avaldas artikkel muljet ning ta pakkus Piaget’le Genfis asuva Jean-Jacques Rousseau instituudi teadusdirektori ametikohta, mille teadlane vastu 1921.a võttis. Piaget tegi seejärel palju uurimusi, mis ta ülemaailmselt tuntuks tegid
1923. a alustas ta tööd kohakaasluse alusel Neuchateli ülikoolis. 1929.a loobus ta kohakaaslusest ja piirdus J.J Rousseau instituudiga.
Piaget töötas ka Rahvusvahelise Haridusbüroo (Bureau International d’Education) direktorina. Hiljem liideti see büroo UNESCO -ga (Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon ), mille töös Piaget aktiivselt osales.
Piaget abiellus 1923. aastal Valentine Chatenayga ning neil sündis hiljem kolm last, kaks tütart ja üks poeg.
1929.-1939. aastatel avaldus Piaget’ teaduslik tegevus mitmes eri suunas. Ta tegeles matemaatika , füüsika ja bioloogia ajalooga. Piaget uuris koos oma kaastöötajate A. Szeminska ja B. Inhelderiga väikelastel esinevate arvu, kvantideedi ja hulga mõistmist. Peale nende uurisin nad veel ka väikelaste juures liikumise, kiiruse, aja, ruumi, mõõdu, tõenäosuse ja loogika probleeme. Need tööd on Piaget’ uurimuste seas ühed huvitavamad ja leidlikumad üldse.
Alates 1940. aastast töötas Piaget Genfis Psühholoogialaboratooriumi direktorina, samuti jätkas ta Archives de Psychologie toimetamist, ühtlasi sai ta äsjaloodud Šveitsi psühholoogiaseltsi esimeseks presidendiks ja Revue Suisse de Psychologie (Šveitsi psühholoogia ajakiri) toimetajaks. Mitu ülikooli, nagu näiteks Harvard, Brüssel ja Sorbonne, andsid Piaget’le oma aunimetusi.
1955. aastal asutas Piaget Rahvusvahelise Geneetilise Epistemoloogia keskuse. Keskuse funktsioon: igal aastal kutsutakse üheks aastaks Genfi kolm kuulsat epistemoloogiast huvitavat teadlast, kes koostöös Genfi psühholoogidega töötavad mõne geneetilise epistemoloogia probleemi kallal.
Pärast selle keskuse loomist oli Piaget’ teaduslik tegevus kuni elu lõpuni suunatud peamiselt taju uurimise jätkamisele ja osavõtule epistemoloogia keskuse tööst.
Oma elu jooksul kirjutas ta üle 60 raamatu ja mitmeid sadu artikleid. Ta suri Genfis 16. septembril 1980. aastal. Ta oli üks kõige olulisem psühholoog 20.sajandil.